Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940)
kunstikool Tartus From Wikipedia, the free encyclopedia
Kunstiühingu Pallas kunstikool, 1924. aastast Kõrgem Kunstikool Pallas, oli kunstiühingu Pallas 1919. aastal asutatud kunstikool.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2022) |
 |
See artikkel räägib endisest õppeasutusest; praeguse õppeasutuse kohta vaata artiklit Kõrgem Kunstikool Pallas |
Pallase lõpetanutest moodustunud koolkond lõi romantilise realismi traditsiooni, mille järelmõju kestis aastakümneid.
Kunstiühingu Pallas kunstikooli asutamise mõtte taga olid kunstnikud Konrad Mägi, Ado Vabbe, Aleksander Tassa, Julius Genss ning Anton Starkopf. 17. augustil 1919 pöördus kunstiühingu Pallas esimees Aleksander Tassa haridusministri poole kirjaga, milles esitas Konrad Mäe ja Anton Starkopfi poolt koostatud kava asutada esialgu skulptuuri-, joonistamis- ja maaliateljeed, millele hiljem oleks lisandunud graafikaateljee.[1] Vastuseks teatas haridusministeerium, et eraalgatusel tekkinud õppeasutust on võimalik toetada ainult siis, kui õppeasutus on juba olemas.[2] Augusti lõpus avaldati ajakirjanduses teade, et kunstiühing Pallas avab Tartus ateljeed maali, joonistamise, graafika ja skulptuuri õppimiseks. Kool alustas tööd vabaateljee tüüpi õppeasutusena 1. oktoobril 1919, mil peaaegu oma tegevuse lõpetanud Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonna ruumidesse Lossi tänav 3 kogunesid esimesed õppida soovijad. 8. oktoobriks oli õppetööle registreerunud üle 40 õpilase, tegelikult asus tööle 23 õpilast.[3][4]
23. oktoobril palus kunstiühing Pallas Tartu linna haridusosakonnal registreerida kool Haridusministeeriumis nimetuse "Kunstiühingu Pallase kunstikool" all.[5] Pärast kooli põhikirja kinnitamist haridusminister Konstantin Treffneri poolt 31. märtsil 1920 registreeriti see Haridusministeeriumis 13. jaanuaril 1921 erakoolina nimetuse "Kunstiühingu "Pallas" kunstikool" all.[6]
Kooli võisid astuda mõlemast soost isikud vanaduse ja hariduse peale vaatamata, niisamuti ei tehtud kitsendusi erialase ettevalmistuse suhtes. Kuna kindlat õppekava polnud, võimaldas ateljeesüsteem õpilasi igal ajal vastu võtta. Ka õppeaeg ei olnud esialgu piiritletud, vaid sõltus õpilase andekusest ja arenemisvõimest.
Õppetöö oli jaotatud ateljeede ja loengute vahel. Esimesed õpilased olid kõik juba varem kunsti õppinud ning seepärast põhikirjas ette nähtud joonistamise ja maalimise üldklassi ei avatud ja tööd alustati kohe ateljeede tasemel. Koolis tegutsesid kaks ateljeed, kus tegeleti akti, portree ja natüürmordi joonistamise ja maalimisega ning graafikaga – peamiselt sule-, pintsli- ja pliiatsijoonistuse, mõnevõrra ka linoollõikega.[7] Vastavalt vabaateljee tüüpi kooli iseloomule käisid mõlema ateljee tööd jälgimas Konrad Mägi ja Ado Vabbe – kindlat ühe või teise õppejõu ateljeed veel ei olnud. Konrad Mägi õpetas peamiselt akti ja portreed, Ado Vabbe natüürmorti ja graafikat.[8] Skulptuuriateljeega töötasid Anton Starkopf, kes õpetas skulptuuritehnikaid ja kompositsiooni ja 1920. aasta algusest lisandunud Voldemar Mellik, kes õpetas joonistamist ja modelleerimist. Kultuuriajaloost pidas loenguid Hendrik Sepp Tartu Ülikoolist, kunstiajaloost rääkisid Julius Genss ning Eduard Tassa[4]. Kunsti- ja kirjandusalaseid teadmisi said õpilased ka kunstiühingu Pallas loengutel. Õpilaste poolaasta töö tulemusi tutvustati iga semestri lõpus korraldatud õpilastööde näitustel.
Ajavahemik 1921. aasta sügissemestrist kuni 1924. aasta kevadsemestrini tähistab uut etappi Pallase kunstikooli arengus. Ateljeetüüpi kunstikooli võimalused olid end ammendanud ja õppetöö korraldati ümber. Elu nõudis reeglipärase õppetööga kunstikooli, kus oleksid saanud õppida ja täielikku kunstiharidust omandada ka algajad.[9] Avati ettevalmistusklass ja üldklass ning alles nende läbimise järel sai liituda ateljeega. Töötanud kolm aastat ateljees, jõudis õpilane edukuse korral meistriateljeesse, mis lõpetas koolikursuse.[4]
1921. aastal alustas kooli juures tööd joonistusõpetajate ettevalmistuskursus, mida hakkas rahaliselt toetama ka Haridusministeerium. Õpetajaskonnaga liitusid tuntud kunstnikud Nikolai Triik, Villem Ormisson, Jaan Vahtra ning hiljem ka Peet Aren ning Rudolf Paris. Kunstiajaloo loenguid hakkas pidama Voldemar Vaga. Lisandus ka graafikaateljee, mida kutsuti juhtima Georg Kind Dresdenist. 1923. aastal vahetas Kindi välja Magnus Zeller.[4] Erinevalt varasemast allutati iga ateljee ühele õppejõule, mistõttu hakkasid ateljeed omandama kindlat eripära vastavalt õpetaja loomingulaadile ja pedagoogilistele põhimõtetele. 1921./1922. õppeaasta sügissemestril töötas Nikolai Triik natüürmordi ja akti alal ajutiselt välismaale sõitnud Konrad Mäe ateljees, Ado Vabbe akti, portree ja kompositsiooni alal teises maaliateljees. Kevadsemestril loobus Triik natüürmordimaalist, kuna see läks vastloodud üldklassi kavasse, ja õpetas portree- ja aktimaali. Konrad Mäe tagasijõudmine välismaalt 1922. aasta sügissuvel lisas maaliateljeedele kolmanda erialana maastiku- ja natüürmordimaali. Vabbe ateljees hakati lisaks varasemale tegelema ka dekoratsioonimaaliga, põhjuseks dekoratsioonikunstnike puudus teatrites.[10]
Oluliseks muudatuseks oli uute ruumide saamine koolile endises linna haiglas Kalamehe tänav 14. 19. septembrist 1921 käis õppetöö juba uutes ruumides, mis olid küll esialgu remontimata, kuid siiski palju odavamad ja valgemad, kui Lossi tänaval. Avaramad ruumiolud võimaldasid rohkem õpilasi vastu võtta: kui 1919. aastal alustati paarikümne õpilasega ja 1920. aastal oli õpilasi kuuekümne ümber, siis 1921. aasta sügisel oli juba üle kaheksakümne õpilase.[11] Siiski pakkusid uued ruumid vaid ajutist leevendust ruumikitsikusele, pealegi tuli maja jagada Tartu linna tervishoiuosakonna ja korteritega. 1922. aasta lõpul jõuti järeldusele, et parim lahendus koolile oleks oma maja ostmine. Sobiv maja oli müüa aadressil Karlova tänav 2. Linnavalitsuse laenuga omandatud maja anti kunstikoolile lepingu alusel tasuta kasutada. 1923. aasta augustis koliti uude majja ja Pallase ruumidesse Kalamehe tänaval asus Naisühingu Käsitöökool.[12]
1922. aasta sügisel tuli mõte muuta kooli põhikirja nii, et see sarnaneks kõrgema kooli põhikirjaga. Parandatud kujul esitatigi see kinnitamiseks Haridusministeeriumile. 16. jaanuaril 1923 kinnitatud põhikirja järgi oli kunstikool Pallas kõrgem kool, kooli sisseastujatelt nõuti keskkooliharidust.[13]
1924. aasta alguses õppis koolis 124 õpilast. Kolmest ateljeest oli kujunenud kindla programmiga kool ettevalmistusklassi, üldklassi, kolme maaliateljee, graafikaateljee ja skulptuuriateljeega. Neile lisandusid 1923./1924. õppeaastal veel meisterateljeed. Praktilise töö kõrval läbisid õpilased teoreetiliste ainete kursuse.
Iseloomulik Pallase kunstikoolile oli tihe kokkupuude välismaa kunstiga. 1920. aastate esimesel poolel korraldati vastava stipendiumi abil õpireise õppejõududele ja õpilastele Saksamaa kunstikeskustesse, edaspidi peamiselt Pariisi.[14]
3. novembril 1924 registreeriti kunstikool Pallas kõrgemaks õppeasutuseks. Seega tekkis Eestis esimest korda kõrgema kunstihariduse saamise võimalus.
Kõrgema kunstikoolina säilitas Pallas algusaastatel väljakujunenud õppesüsteemi: ettevalmistava astmena alg-, üld- ja maaliklassi, spetsialiseerumise ateljeedes ja kooli lõpetamise meisterateljeega. Endiselt jätkas tegevust ka keskkooli joonistusõpetajate ettevalmistuskursus.[15] Põhikiri võimaldas kooli pääseda vabakuulajatena ka neil, kellel puudus keskharidus, kui nad avaldasid silmapaistvat andekust; kuid kunstikooli lõpetada või joonistusõpetaja kutse omandada said ainult keskkooliharidusega isikud.[16]
Pallase lennud ei olnud suured, keskmiselt viis inimest. Kõige väiksem lend oli 1930. aastal – üks lõpetaja, kõige arvukam 1939. aastal – üheksa. Aastatel 1924–1930 lõpetas Pallase 25 noort kunstnikku ja aastatel 1931–1940 54.[17] (1943. aastal lisandus veel 11 lõpetajat.)[18] Ühtekokku lõpetas aastatel 1924–1940 Pallase 79 noort kunstnikku, neist täieliku kursuse 64 ja ainult praktilise osa 15. Kõige enam oli lõpetajate seas maalijaid – 54, skulptoritena lõpetas 15 ja graafikutena 10 inimest.
Ametlik õppeaeg Pallases oli kuus aastat. Keskmiseks õpingute kestuseks Pallases kujunes siiski 7 ⅓ aastat. Paljude õppeaeg venis kümne aasta piiridesse. Meesõpilastel langes õpingute aega ka sundaja teenimine kaitseväes. Mitmed õpilased, näiteks Karl Pärsimägi, Rudolf Sepp, Eduard Kutsar jt, pidid ajutiselt katkestama, et õpinguteks raha teenida. Kuid oli ka neid, kes lõpetasid Pallase ettenähtud kuue aastaga, andekamad – näiteks Elmar Kits, Richard Kaljo, Erik Haamer jt – vähemagagi. Oli neidki, kellel jäi koolitee pooleli. Sageli oli põhjuseks vähene andekus või siis majanduslikud raskused. Ateljeedes ei kiirustatud lõpetamisega, samuti meisterateljees. Õpetajate nõukogu kaalus iga meisterateljee õpilast, enne kui laskis kooli lõpetada. Lõpetajat püüti välja saata suutelisena elus läbi lüüa.[19]
Õpetajaskond oli Pallases võrdlemisi püsiv. Kooli juhatajaks ja õppejõududeks võisid põhikirja järgi olla isikud, kelle tehnilised võimed ja teoreetilised teadmised olid avalikult kindlaks tehtud ja kes pedagoogilise töö kõrval tegutsesid kestvalt oma erialal. Õppejõud pidi olema eelkõige hea kunstnik, alles seejärel hea pedagoog. Kõik õppejõud kuulusid kooli õpetajate nõukogusse (pärast 1934. aasta põhimääruse kinnitamist kunstinõukokku), kes vastutas õppetöö sisulise külje ja kõigi õpilastega seotud küsimuste, nagu õppemaksust vabastamise, stipendiumite ja abirahade määramise, korrarikkumise, üleviimise klassist klassi või ateljeesse, samuti meisterateljeesse määramise ja lõpetamise eest. 1920. aastatel oli õppejõude kuni kaheksa, 1930. aastatel, kui õpilaste arv vähenes, kuus.[20] 1930. aastate teisel poolel asusid õpetajatena tööle juba oma kooli vilistlased: Aleksander Vardi, Hando Mugasto, Kaarel Liimand, Arkadio Laigo ja Roman Vaher. Õppejõud olid kohustatud esinema Tartus näitustel vähemalt kord kahe aasta jooksul.[4]
Nii nagu algusaastatel, jätkusid ka 1920. aastate teisel poolel õppejõudude välisreisid, milleks olid kooli eelarves ette nähtud vastavad summad. Konrad Mägi kasutas 1924. aastal talle määratud stipendiumi tervise parandamiseks välismaal. Voldemar Mellik käis 1925. aastal Saksamaal ja Prantsusmaal, Anton Starkopf 1926. aasta suvel Prantsusmaal, Ado Vabbe ja Rudolf Paris 1928. aasta suvel koos Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias, Jaan Vahtra 1929. aasta suvel Prantsusmaal ja Saksamaal. 1930. aastatel kooli eelarve õppejõudude välisreise enam ei võimaldanud, kuid mõnel puhul saadi reisitoetust siiski Kultuurkapitalist.[21] 1934. aasta sügisel toimus kunstiühingu Pallas korraldamisel tutvumisreis Nõukogude Liitu. Koolist osalesid sellel kunstiajaloo lektor Voldemar Vaga, õpilased Rudolf Sepp ja Ernst Hallop ning tulevased õpetajad Kaarel Liimand, Hando Mugasto ja Juhan Nõmmik. Omal käel käisid mitmed õppejõud Pariisis: Kaarel Liimand 1937. aasta suvel, Aleksander Vardi sama aasta sügistalvel, Arkadio Laigo 1939. aasta suvel. Kõik nad tõid reisilt kaasa rohkesti muljeid ja kunstiteostes jäädvustatud linnavaateid Pariisi tänavailt ja Seine'i kaldapealseilt.[22]
1924. aasta põhikiri oli koolitöö aluseks ligi kümme aastat. 31. märtsil 1933 kinnitas Vabariigi Valitsus kooli uue põhikirja. Õpetajate ametisse valimine läks õpetajate nõukogult kooli kuratooriumi kätte. Õpetajate protest ja võitlus kooli sisemise vabaduse eest jäeti tähele panemata. Sama aasta septembris täiendati Vabariigi Valitsuse nõudmisel põhikirja õpetajate haridust puudutava sättega. Selle kohaselt võisid kõrgema kunstikooli Pallas õppejõududeks olla vaid isikud, kes on lõpetanud mõne kõrgema kunstikooli. Ilma diplomita või lõputunnistuseta võis õppejõududeks valida vaid selliseid isikuid, kellel oli väljapaistvaid teeneid kujutava kunsti alal. Pallase uue põhikirja kinnitas Peaminister Riigivanema ülesannetes Konstantin Päts 19. septembril 1934.[23]
1935. aastal kaaluti kooli kindlamat rahastamist silmas pidades Pallase muutmist riiklikuks kooliks või sihtasutuseks. Sama aasta sügisest hakkas riikliku kõrgema õppeasutusena töötama Tallinna Konservatoorium. Kahe kõrgema õppeasutuse riigistamine käis Eesti Vabariigil aga üle jõu ja Pallas jäi paratamatult kõrvale. 1936. aasta sügisel asus kuratoorium kooli põhikirja sihtasutuse nõuetele vastavaks ümber töötama. Sihtasutuse seaduse järgi oleks sihtasutusele määratud kindel riiklik toetus. 7. jaanuaril 1937 arutati asja kunstiühingu Pallas peakoosolekul ja otsustati kunstikool Pallase sihtasutuseks muutmise ettepanek Siseministeeriumile kinnitamiseks saata. Kooli juhatus asus vajalikke ettevalmistusi tegema. Riigi ja linna huvi puudumisel ilmselt asi aga soikus ja Pallas jätkas endiselt tegevust kunstikoolina.[24]
1938. aasta alguses välja antud "Eraõppeasutuste toetamise seadus" nägi ette eraõppeasutuste ülalpidajatele riigi eelarvest toetuse andmise õppejõudude palkadeks, ehituste püstitamiseks ning õppevahendite ja sisseseade muretsemiseks tingimusel, et toetuse saajad on sihtasutused ja nende juhtimisest võtab osa Haridusministeeriumi esindaja. Mittesihtasutustest eraõppeasutuste ülalpidajatele nägi seadus ette senise toetuse andmise lõpetamise, juhul, kui nad haridusministri poolt antud tähtajaks ei ole sihtasutusteks ümber kujundatud.[25]
1938. aasta veebruaris sai teatavaks, et Haridusministeeriumis oli välja töötatud riikliku kõrgema kunstikooli, nn kunstiakadeemia, asutamise eelnõu. Loodavale õppeasutusele oli ette nähtud ka hoone ehitamine Tallinnas Merepuiesteel. Pallas, keda ähvardas uutes tingimustes eraõppeasutusena riiklikust toetusest ilmajäämine, ei oleks üksnes õppemaksust saadava tulu ja juhuslike toetuste arvel majandades suutnud uue kooliga võistelda. Kuratoorium arutas olukorda ja pöördus Tartu linna koolivalitsuse poole ettepanekuga muuta Pallas linna kooliks.[26]
Tartu linnavalitsus ei kiirustanud otsuse langetamisega. Haridusministrile saadetud märgukirjas toetas linnavalitsus mõtet, et Pallase ülalpidamiseks asutataks sihtasutus ning Haridusministeerium võtaks õppejõudude palgad riigi kanda. Niisamuti palus linnavalitsus haridusministrit võtta põhjalikule kaalumisele teise kõrgema kunstikooli asutamise vajaduse küsimus.[27]
Kahe kõrgema kunstiõppeasutuse küsimus äratas üldsuse huvi ja leidis laialdast arutamist nii kunstiringkondades kui ka väljaspool.[28][29]
Siiski ei rutanud Vabariigi Valitsus uue eraõppeasutuste seaduse ellurakendamisega, Pallas sai ettenähtud toetuse ja kool jätkas tegevust senistel alustel.
17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Eesti ning korraldas 21. juunil riigipöörde. 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liiduga. Algas "kunstielu ümberkorraldamine nõukogulikel alustel". Augusti alguses likvideeriti kõik seni Eestis töötanud erakunstikoolid. 21. augustil 1940 otsustas presidendi kohusetäitja peaminister Johannes Vares asutada Tartus arvates 1. septembrist riigi ülalpeetava kunstikooli nimetusega "Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool". Uus kunstikool alustas tööd likvideerimise seaduse alusel ülevõetud varadega endise kunstikooli Pallas ruumides septembri lõpul.[30] Nõukogude võimu poolt asutatud Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli tegevuse katkestas sõjategevuse jõudmine Eestisse 1941. aasta suvel ja Saksa okupatsioon.
1942. aasta sügisel avati Pallase ruumides Tartu linnavalitsuse kulul ja Haridusdirektooriumi toetusel kunstikool Kõrgemate Kujutavkunstide Kursuste nime all. Sõna "kõrgem" oli lisatud tartlaste omal volil ja selle kohta pärisid võimud kohe ka aru.[31] Kooli direktori Arnold Matteuse taotlus õppeasutuse nimetamiseks Kõrgemaks Kunstikooliks Pallas rahuldati 1943. aasta 23. septembril. Õppetöö lõpetati 1944. aasta aprillis.[32]
Kunstikooli Pallas mainekas uurija Tiina Nurk peab kooli lõpuaastaks 1940. aastat.[30] Mitmed autorid[viide?] on pakkunud selleks 1951. aastat, mil likvideeriti ENSV Tartu Riiklik Kunstiinstituut ja kogu kujutava kunsti alane kõrgharidus koondati Tallinna (vt Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut).
25. augustil 1944 hõivasid Nõukogude väed Tartu. Pallase kunstikooli hoone põles maha. Säilisid vaid keldrikorrusel olnud esemed.[33] Põlenud Pallasest päästetud skulptuuritarbed, ahjud ja muu kasutamiskõlblik viidi korporatsioon Ugala ruumidesse Hans Heidemanni (Julius Kuperjanovi) tänaval, kus 15. novembril 1944 alustas tööd Tartu Riiklik Kunstiinstituut.[33] Instituut jagunes kolmeks fakulteediks: maali, skulptuuri ja graafika fakulteet. Õppetöö kestis 6 aastat, lõpetajad said riigieksamite sooritamise ja diplomitöö kaitsmise järel loova kunstniku kutse õigusega olla õppejõuks, tegutseda vabakutselise kunstnikuna ning kunstialaste töökodade kunstilise juhina.
Õppejõududena asusid tööle põhiliselt endised pallaslased Anton Starkopf, Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Priidu Aavik, Johannes Võerahansu, Elmar Kits, Enn Roos, Johannes Hirv, Martin Saks, Juhan Püttsepp, Richard Kaljo jt. Tallinnas õppinuist Eduard Einmann. Starkopfile, Vabele ja Vardile omistati professori ja kuuele dotsendi kutsenimetus. Direktorina töötasid 1944-1945 Priidu Aavik, 1945-1948 Anton Starkopf ja 1948-1951 Eduard Einmann.[34]
Instituut alustas 1944/45 õppeaastal tööd 93 õpilasega, neist õppis maali 67, skulptuuri 13 ja graafikat 13.[34] 1945. aasta sügisel kasvas õpilaste arv 127ni ja 1946. aasta sügisel 143-ni. 1947. aasta kevadel andis instituut oma esimese lõpetaja - maal alal kaitses diplomitöö Ilmar Linnat, kes said tööd sama instituudi õppejõuna. 1948. aastal lõpetasid maali Ants Viidalepp, Helve Viidalepp, Kaja Kärner, Eduard Maaser ja J. Raid, graafika ala Leopold Ennosaar ja Agu Peerna, skulptuuri ala Mari Rääk. Lõpetajaist viis asusid instituuti tööle. 1949. aasta kevadel kaitsesid diplomitööd E. Alberg. L. Kohk, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Ülo Sooster ning skulptuuri alal E. Janiado. kevadel 1950 said diplomi kaheksa maaliõpilast A. Anni, H. Pudersell, E. Paap, A. Säärits, skulptuuri alal O. Männi, E. Kirs. L. Israel ja M. Ehelaid. Kokkuvõttes lõpetas Tartu Riikliku Kunstiinstituudi enne Tallinna instituudiga ühendamist 22 lõpetajat.[34]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
