Nõukogude-Afganistani sõda

Nõukogude-Afganistani sõda oli üheksa-aastane konflikt, milles valitsevat marksistlikku Afganistani Rahvademokraatlikku Parteid (PDPA) toetanud NSV Liidu sõjalised jõud sõdisid mudžahiidide vastu. Mudžahiide toetasid välisriigid, muuhulgas Ameerika Ühendriigid, Saudi Araabia, Pakistan, Suurbritannia ja Egiptus. Sõda algas 1978. aastal kodusõjana. Nõukogude väed sekkusid 1979. aastal, alustasid lahkumist 15. mail 1988 ja olid tervenisti välja viidud 15. veebruariks 1989.

Nõukogude-Afganistani sõda
Osa külmast sõjast ja Afganistani kodusõjast
Afganistani mudžahiidide vastupanupiirkonnad 1985. aastal
Toimumisaeg	24. detsember 1979 – 15. veebruar 1989
Toimumiskoht	Afganistan
Tulemus	Mudžahiidide võit Nõukogude väed tõmbuvad Afganistanist välja Afganistani kodusõda jätkub[1]
Osalised
Nõukogude Liit Afganistani Demokraatlik Vabariik Sunniidi mudžahiidid: Jamiat-e Islami[2] Shura-e-Nezar Gulbuddini liikumine[2] Maktab al-Khidamat Khalise liikumine[2] Ittehad i-Islami[2] IRM[2] NLF[2] NIFA[2] Pakistan[2][3][4] Tugi: Ameerika Ühendriigid[5][6][7][8] Ühendkuningriik[6][7][9] Hiina[10] Saudi Araabia[3][4][6][7][11][12] Lääne-Saksamaa[13] Šiiidi mudžahiidid Harakat-i Islami[2] Afganistani Hezbollah Al-Nasr (IVOA)[2] COIRGA Shura IRM UOIF Raad'i liikumine Tugi: Iraan[2][3][4] Maoistlikud organisatsioonid ALO SAMA AMFFF
Väejuhid või liidrid
Leonid Brežnev Juri Andropov Konstantin Tšernenko Mihhail Gorbatšov Dmitri Ustinov Sergei Sokolov Dmitri Jazov Valentin Varennikov Igor Rodionov Boriss Gromov Babrak Karmal Mohammad Najibullah Abdul Rashid Dostum Abdul Qadir Shahnawaz Tanai Mohammed Rafie Ahmad Shah Massoud Abdul Haq Abdullah Azzam Ismail Khan Gulbuddin Hekmatyar Jalaluddin Haqqani Mohammad Nabi Naqib Alikozai Abdul Rahim Wardak Fazal Haq Mujahid Burhanuddin Rabbani Michael G. Vickers Muhammad Asif Muhsini Assef Kandahari Sayeed Ali Begeshti Mosbah Sade Mulavi Dawood  (AMFFF)
Jõudude suurus
Nõukogude Liit: 115 000[14] Afganistan: 55 000[15] Mudžahiidid: 200 000 – 250 000[16][17]
Kaotused
Nõukogude Liit: 14 453 hukkunut (kokku) 9500 lahingutes langenut[18] 4000 haavadesse surnut[18] 1000 õnnetuste ja haiguste tõttu surnut[18] 53 753 haavatut[18] 264 teadmata kadunut[19] 451 lennukit 333 helikopterit 147 tanki 1314 rauterit/soomukit 433 suurtükki/miinipildujat 11 369 veoautot Afganistan: 18 000 langenut[20] Mudžahiidid: 75 000 – 90 000 langenut 75 000+ haavatut (umbkaudne hinnang)[21] Pakistan: 300+ langenut 1 allalastud F-16 hävitaja[22] Iraan: 2 allalastud AH-1J helikopterit Teadmata arv langenuid[23]
Tsiviilisikud: 850 000 – 2 000 000 hukkunut[24][25] 5 miljonit välisriikidesse suundunud pagulast 2 miljonit siseriiklikku pagulast Umbes 3 miljonit haavatut[26]

Eellugu

1933. aastal troonile tõusnud kuningas Zahir Shah valitses Afganistani nelikümmend aastat. Tema võimuaega peetakse stagnatsiooniks, ometi tekkisid 1960. aastatel Afganistanis demokraatliku liikumise alged. Mõjukaim neist oli Afganistani Rahvademokraatlik Partei (PDPA), mis nägi oma eesmärgina parlamentaarse riigikorra ja demokraatliku valitsussüsteemi loomist. PDPA jagunes 1965. aastaks kaheks rivaalitsevaks fraktsiooniks: Khaliq (rahvas) ja Parcham (lipp). Vältimaks kodusõja võimalikku puhkemist, loobus kuningas Zahir Shah 1973. aastal toimunud vabariikliku riigipöörde järel vabatahtlikult troonist. Riigipöörde peakorraldaja, endine peaminister ning kuninga nõbu ja õemees Mohammed Daoud Khan, kehtestas vabariikliku riigikorra ja asus jõudsalt arendama suhteid põhjanaabri, Nõukogude Liiduga.

1978. aastal mõrvati Moskva mahitusel toimunud riigipöörde käigus nõukogudemeelsest välispoliitikast loobunud Daoud, misjärel Afganistanist sai lühikeseks ajaks külma sõja tallermaa. Uus valitsus asus ellu viima sotsialistlikke reforme, jaotades ümber maad ning propageerides aktiivselt sugudevahelist võrdsust ja ateistlikku ideoloogiat. Reformide käigus hukkus tuhandeid inimesi. Ameerika Ühendriikide valitsus asus toetama vastupanuliikumist, lootes Nõukogude Liitu Vietnami sõja laadsesse konflikti vedada, et sel viisil Nõukogude Liidu lagunemisele kaasa aidata.

Afganistani uues valitsuses tekkinud ja kiiresti vägivaldseks arenenud võimuvõitluses jäi peale peaminister Hafizulla Amin, kes 1979. aasta septembris president Nur Muhammad Taraki võimult kõrvaldas ja hukata lasi. Ka Amin ise kukutati Nõukogude Liidu korraldatud riigipöörde käigus võimult ja tapeti vaid kolm kuud hiljem, 27. detsembril 1979.

Sõja käik

Afganistanis oli pärast monarhia kukutamist võimul marksistlik Nur Muhammad Taraki. Pärast poolteist aastat kestnud valitsusaega tõrjuti Nur Muhammad Taraki kõrvale ja Afganistani Rahvademokraatliku Partei etteotsa sai 1979. aasta septembris Hafizullah Amin. Pärast seda, kui Amin keeldus NSV Liidu abist poliitilise olukorra stabiliseerimiseks, halvenesid NSV Liidu ja Afganistani suhted^[27].

Vägede sisseviimine Afganistani oli NSV Liidu tippjuhtkonnal olnud plaanis juba mitu kuud ning Afganistani valitsus oli saatnud kümmekond sellelaadset palvet. 12. detsember 1979 kogunesid NLKP KK peasekretäri Leonid Brežnevi kabinetti tema Moskva-lähedases suvilas NSV Liidu kõige mõjuvõimsam nelik: Brežnev, KGB esimees Juri Andropov, kaitseminister marssal Dmitri Ustinov ja välisminister Andrei Gromõko. Koosviibimisest koostas lühikese protokolli peasekretäri lähim usaldusalune ja NLKP Keskkomitee üldosakonna juhataja Konstantin Tšernenko, keda seetõttu peetakse mõnes käsitluses ka viiendaks otseseks asjaosaliseks. Sellel koosolekul langetati lõplik otsus viia NSV Liidu väed Afganistani, et seal olukord stabiliseerida. Samal õhtul nimetas kaitseminister Turkestani sõjaväeringkonna ülema asetäitja kindralleitnant Juri Tuhharinovi uue formeeritava, 40. üldarmee juhatajaks. Häire korras saadeti piirile kõigepealt motolaskurdiviisi pataljon ja neile järgnesid 108. motolaskurdiviisi kõik väeosad. 25. detsembri hommikul ületasid äsjavalminud pontoonsilla üle Amudarja jõe esimestena 108. diviisi luurepataljon ja nende järel 56. üksiku dessantründebrigaadi neljas pataljon, mille koosseisus olid ka kaks kuud varem ajateenistusse mobiliseeritud eesti poisid. Nende ülesandeks oli hõivata Salangi mäekuru tähtsal Kabuli maanteel. Samal päeval algas ka 103. dessantdiviisi ümberpositsioneerimine lennukitel Bagrami ja Kabuli lennuväljadele. Pimeduses ja rasketes ilmastikuoludes Kabuli lennuväljale maanduma hakanud neljamootoriline suur transpordilennuk Iljušin IL-76 kaotas halvas nähtavuses orientatsiooni ja sööstis kell 19.33 vastu mägesid. Selles lennukis paiknes kaks veoautot, neist üks bensiinitsisterniga. Hiiglaslikus plahvatuses hukkusid kõik seitse lendurit, 37 õhudessantväelast ja üheksa meest muudest väeosadest. Hukkunute hulgas oli ka Vitebski 103. kaardiväe õhudessantdiviisis teeninud eestlasest reamees Aarne Vinni. Aarne Vinnit autasustati hiljem postuumselt Punatähe ordeniga, mis anti üle tema vanematele.

Nõukogude vägede sissetung Afganistani

Riigipööre ja Amini palee vallutamine

1979. aasta 25. ja 26. detsembril hõivasid Nõukogude väed pealinna ja tähtsamad linnad.

Amini palee ja hilisem Nõukogude 40. armee peakorter

27. detsembri õhtul kell 19.15 (kohaliku aja järgi) alustasid spetsiaalselt riigipöördeks moodustatud KGB ründerühmad Zenit (118 võitlejat) kindral Juri Drozdovi juhtimisel ja Grom (154 võitlejat) kapten Viktor Karpuhhini juhtimisel, üks rood piirivalvureid ja teine õhudessantväelasi, GRU-le allunud Musulmanide pataljon (315 võitlejat) major Hassan Albajevi juhtimisel ning 345. õhudessantvägede polgu üksused ja mitu tuhat Nõukogude sõjaväenõunikku KGB kindralmajor Juri Ivanovi üldjuhtimisel operatsiooni Baikal 79 teostamist, mis tähendas Kabuli strateegiliselt tähtsate objektide vallutamist ootamatu rünnakuga.

Peamiselt planeeris operatsiooni KGB polkovnik Grigori Bojarinov, kes oli ka Teise maailmasõja aegne partisanisõja ja linnarünnakute spetsialist. Kell 19.35 lasi KGB erirühma Zenit väike diversioonigrupp õhku Kabuli peapostkontori ja selles asuva sidekeskuse, millega viidi rivist välja kogu riigi telefonisüsteem, katkes valitsusasutuste salajane sidesüsteem ja terve riik lõigati ära välismaailmast.

Plahvatus oli teistele rühmadele märguandeks rünnakut alustada. Rünnati kaitseministeeriumi, siseministeeriumi, tele- ja raadiokeskust, staabihooneid jms. Viimane ja kõige raskem ründeobjekt oli Afganistani partei- ja valitsusjuhi Amini palee, mis paiknes mäe tipul.

Paleed ründasid KGB rühmad Zenit ja Grom, mille võitlejad olid riietunud Afganistani armee mundritesse, mille all olid kuulikindlad vestid. Käsivarre ümber tõmmati valge side, et eristuda päris afgaanidest. Paleed ründas ka rood õhudessantväelasi ja samal hommikul ja päeval paleed valvanud nn Musulmanide pataljon, kokku umbes 700 võitlejat. Lahingumöllus röökisid vales mundris mehed venekeelseid vandesõnu, et mitte tappa üksteist ja palees olevaid Nõukogude arste.

Kaitsjad, sh Aminile otsealluv sajameheline ihukaitse, avaldasid tugevat vastupanu, kuid tapeti, hukkus ka Amin. Amini palee ründamisel langes kakskümmend Nõukogude ründajat, sh polkovnik Grigori Bojarinov^[28]. Pärast strateegiliste punktide hõivamist viidi Afganistani täiendavad Vitebski ja Pihkva dessantdiviisi väeosad.

Pärast Amini tapmist asus riiki juhtima Nõukogude Liidule ustav Babrak Karmal. Karmali vahetas 1986. aastal välja Muhammad Najibullah (KHADi juht).

Sõjategevus Afganistanis

Välisriikide eriteenistused Afganistani sõjas

Kuna Afganistani sõda oli Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu vahelise külma sõja kokkupuutepunkt, siis Nõukogude luure- ja diversioonigrupid jätkasid relvastatud erioperatsioonidega Afganistanis, kuhu suunati pärast Amini palee rünnakus osalenud operatiivgruppe Zenit ja Grom uus koondgrupp Kaskaad (tegutses kuni 1983. aasta kevadeni), millele järgnes Omega (tegutses kuni 1984. aasta aprillini) jt. Operatiivgrupp Omega kandis konspiratsiooni eesmärgil Afganistani Õppekeskuse nimetust ning eriülesandeid viis ta läbi koos Afganistanis asuvate Nõukogude Liidu nõunikega, kes olid jaotatud julgeolekuministeeriumi allüksuste juurde Afganistani provintsides. Omega oli jaotatud üheksaks operatiivgrupiks, millest kaheksa asusid vastavalt nende kontrollitavas provintsis ning üheksas – staap ja erigrupp (группа захвата 'hõivamisgrupp') – NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esinduses Kabulis.

Lisaks lahinguüksustele asusid Afganistanis ka Nõukogude Liidu poliitilise luure (KGB) ning sõjalise luure (GRU) esindused, samuti osalesid Afganistanis korra tagamisel ning uute riigistruktuuride ülesehitamisel NSV Liidu Siseministeeriumi, sealhulgas ka Eesti NSV Siseministeeriumi töötajad, kes suunati rotatsiooni korras ühe aasta kestnud nn missioonidele Afganistani erinevatesse provintsidesse (operatiivgrupp Koobalt).

Nõukogude armee luure- ja diversiooniüksused

Sõjategevuses osalesid 40. armee eriüksused:

• 2 eriotstarbelist brigaadi, mis koosnesid 8 eriotstarbelisest salgast ja 1 eriotstarbeline rood
• 3 motolaskurdiviisi koosseisus olnud luurepataljoni
• õhudessantdiviisi, dessantründebrigaadi, 2 üksiku motolaskurbrigaadi, 13 motolaskur- ja 4 langevarjudessantpolgu koosseisus olnud 21 luureroodu
• raadio- ja sideluuret viisid läbi OsNAZi üksikpolk (mille koosseisus oli 6 radarikeskust) ja 3 motoriseeritud diviiside luurepataljonide üksikroodu; agentuurluuret viisid läbi 40. armee ja Turkestani sõjaväeringkonna luureosakonnad ja üle 20 operatiivagentuurgrupi.

Ameerika Ühendriikidest ja nende mõjualustest Araabia muslimimaadest suunati Afganistani vastupanuliikumise toetamiseks instruktoreid Ameerika Ühendriikide tsiviil- ja sõjaväeluure ning liitlaste (Pakistani) luureorganisatsioonidest, kes viisid läbi vastupanuvõitlejate väljaõpet, varustamist relvastuse ning laskemoonaga.

Afganistanlaste vastupanu ja välisabi

Afganistani mudžahiide abistas USA. Ka mõned islamiriigid varustasid neid relvade ja rahaga. LKA tarnis määrava tähtsusega relvastust: maa-õhk tüüpi rakette Stinger, mis piiras Nõukogude vägede tegutsemist õhus, ning tuhandeid muulasid varustuse kohalevedamiseks Pakistanist.

Mudžahiidid Kunari provintsis, 1987.

Samal ajal liitusid omavahel ka mitmed välismaal elanud araablastest mudžahiidid džihaadiks Afganistani Demokraatliku Vabariigi vastu, luues rahvusvahelisi muslimite organisatsioone nagu Maktab al-Khidamat^[29], mis said aastas 600 miljonit USA dollarit Saudi Araabia valitsuselt ja ka rikkamatelt saudidest üksikisikutelt, keda vahendas Usāmah ibn Lādin^[30]. Maktab al-Khidamat loodi Abdullah Azzam'i ja Usāmah bin Lādin'i poolt 1984. aastal Peshawaris, mis asub Pakistanis. Alates 1986. aastast alustati värbamist keskusega Brooklynis Atlantic avenüül. Tuntud isikute hulgas töötas keskuses ka "topeltagent" Ali Mohamed, keda FBI eriagent Jack Cloonan kutsus "bin Ladeni esimeseks treeneriks"^[31] ja "Pime Šeik" Omar Abdel-Rahman, mudžahiidide Afganistani värbamisjuht.

ÜRO vahendusel 1988. aastal sõlmitud relvarahu tulemusena viis Nõukogude Liit oma väed Afganistanist välja. Viimased Nõukogude väeüksused lahkusid sealt 15. veebruaril 1989.

Afganistani sõda ja Eesti

Nõukogude-Afganistani sõjas sõdis ka 1652 tollasest Eesti NSV-st ajateenistusse kutsutud meest, kellest 36 hukkus (neist 16 eestlast, 14 venelast, kaks valgevenelast, üks ukrainlane, kolme rahvus on teadmata). Eestisse on tänaseks jäänud 800–900 Nõukogude-Afganistani sõja veterani^[32]. Kapten Karl Paks, kes 1987. aasta juulis 103. õhudessantdiviisi koosseisus Afganistani saadeti, juhib Afganistani sõja veterane ühendavat organisatsiooni Relvavendlus.

Järellugu

Pärast Nõukogude vägede lahkumist Afganistanist naasis mitu miljonit põgenikku kodumaale. USA ja Nõukogude Liit kindlustasid üheskoos kokkuleppe täitmist, ent sissid ei tunnustanud seda seni, kuni Najibullah veel võimul püsis. Afganistani kommunistid, kellest oli saanud kõigest üks kodusõjas osalevatest kildkondadest, kukutati võimult 1992. aastal.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Nõukogude-Afganistani sõda

Vaata ka

• Afganistani kodusõda
• Afganistani sõda (2001) (2001–2021)
• Operatsioon Štorm-333
• ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 462

Viited

1. Borer 1999, lk 216
2. Goodson 2001, lk 147, 165
3. Witte, Griffe. "Afghanistan War | 2001–2014". Encyclopædia Britannica.
4. "Afghan War | 1978–1992". Encyclopædia Britannica.
5. Barlett, Donald L.; Steele, James B. (13. mai 2003). "The Oily Americans". Time.
6. "Interview with Dr. Zbigniew Brzezinski-(13/6/97)".
7. Cornwell, Rupert (13. veebruar 2010). "Charlie Wilson: Congressman whose support for the mujahideen helped force the Soviet Union out of Afghanistan". The Independent. London.
8. ""Reagan Doctrine, 1985," United States State Department". State.gov.
9. Corera 2011
10. Starr 2004, lk 157–158.
11. Crile 2003
12. ""Saudi Arabia and the Future of Afghanistan". Council on Foreign Relations.
13. Renz, Micahel (6. oktoober 2012). "Operation Sommerregen". Die Welt.
14. Nyrop, Richard F.; Donald M. Seekins (Jaanuar 1986). Afghanistan: A Country Study (PDF). Washington, DC: United States Government Printing Office. pp. XVIII–XXV.
15. Mark N. Katz (9. märts 2011). "Middle East Policy Council | Lessons of the Soviet Withdrawal from Afghanistan". Mepc.org.
16. Maxime Rischard. "Al Qa'ida's American Connection". Global-Politics.co.uk.
17. "Soviet or the USA the strongest".
18. Grau, W. Lester; Jalali, Ahmad Ali. The Soviet-Afghan War: Breaking the Hammer & Sickle
19. (5. märts 2013). "Russian soldier missing in Afghanistan for 33 years is FOUND living as nomadic sheikh in remote Afghan province". DailyMail.
20. Isby 1986
21. Giustozzi 2000: "A tentative estimate for total mujahideen losses in 1980-02 may be in the 150–180,000 range, with maybe half of them killed."
22. Markovskiy, Victor (1997). "Жаркое небо Афганистана: Часть IX" [Hot Sky of Afghanistan: Part IX]. Авиация и время. lk.28
23. "Soviet Air-to-Air Victories of the Cold War".
24. Noor Ahmad Khalidi (1991). "Afghanistan: Demographic Consequences of War: 1978–87". Central Asian Survey, vol. 10, nr. 3, lk. 101–126
25. Marek Sliwinski (1989). "Afghanistan: The Decimation of a People". Orbis. lk 39.
26. Hilali 2005, lk 198.
27. "Laidoneri muuseum. Külm sõda". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. september 2008. Vaadatud 10. novembril 2008.
28. Võõra sõja esimesel päeval hukkus eesti poiss Küllo Arjakas, Postimees 15.12.2007
29. "Maktab al-Khidamat". GlobalSecurity.org. 11. jaanuar 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.02.2007. Vaadatud 11.02.2007.
30. Wright (2006)
31. Cloonan Frontline interview, PBS, 13. juuli 2005.
32. "Et kirstud raskemad oleksid, pandi sinna kive". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. mai 2010. Vaadatud 18. oktoobril 2009.

Allikad

• Borer, Douglas A. (1999). Superpowers defeated: Vietnam and Afghanistan compared. London: Cass. ISBN 978-0714-644-09-7
• Goodson, Larry P. (2001). Afghanistan's Endless War: State Failure, Regional Politics, and the Rise of the Taliban. University of Washington Press, ISBN 978-0295-980-50-8
• Corera, Gordon (2011). MI6: Life and Death in the British Secret Service. London: Phoenix. ISBN 978-0297-860-99-0.
• S. Frederick Starr (2004). Xinjiang: China's Muslim Borderland. M.E. Sharpe. ISBN 978-0871-138-54-5
• Crile, George (2003). Charlie Wilson's War: The Extraordinary Story of the Largest Covert Operation in History. Atlantic Monthly Press. ISBN 978-0871-138-54-5.
• David C. Isby (1986). Russia's War in Afghanistan. Osprey. ISBN 978-0850-456-91-2
• Antonio Giustozzi (2000). War, politics and society in Afghanistan, 1978–1992. Hurst. ISBN 978-0878-407-58-3
• Hilali, A. (2005). US–Pakistan relationship: Soviet Intervention in Afghanistan. Burlington, VT: Ashgate Publishing Co. ISBN 978-0754-642-20-6
• Wright, Lawrence (2006). Looming Tower: Al Qaeda and the Road to 9/11. Alfred A. Knopf. ISBN 978-0-375-41486-2

Välislingid

• Küllo Arjakas "Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu" osa 45
• Küllo Arjakas "Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu" osa 20
• Küllo Arjakas "Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu" osa 1
• Peeter Ernits. Afganistan: Et kirstud raskemad oleksid, pandi sinna kive Maaleht, 12. veebruar 2009