taimeliik From Wikipedia, the free encyclopedia
Maamõõl (Geum urbanum L.) on roosõieliste sugukonda mõõla perekonda kuuluv taimeliik.
| Maamõõl | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Dicotyledoneae |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
| Perekond |
Mõõl Geum |
| Liik |
Maamõõl |
| Binaarne nimetus | |
|
Geum urbanum L. | |
Taim on Eestis tavaline, ei kuulu looduskaitse alla ja kasvab võsastikes, metsa- ja teeservades.[1] Lisaks Eestile kasvab maamõõl veel Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvööndis.[2]
Taime rahvapärased nimetused on maamööl, maovõlg, krässid ja öörabatsehein.[2] Maamõõla sagedasemad ingliskeelsed nimetused on City avens, Wood avens ja Herb bennet, venekeelne nimetus on Гравилат городской.[3] Maamõõl on ravimtaim.[4]
Maamõõl on kaheiduleheline mitmeaastane 15–70 cm kõrgune rohttaim.[1]
Maa-aluse osa moodustavad juur ja risoom. Maamõõlal on sammasjuurestik ning esinevad ka juurmised lehed.[2] Risoomil ja juurel on iseloomulik lõhn, mis meenutab nelki.[5] Juured sisaldavad tanniine (15–20%), eeterlikke õlisid, geiini ehk eugenoolvitsianosiidi,[3] parkhapet, vaiku, glükosiidi.[5] Risoom sisaldab roosuhkrut, tärklist, park- ja värvaineid, vähemal määral eeterlikke õlisid.[2]
Vars on püstine, õõnes, lühikeste udemete ja pikkade karedate karvadega kaetud, harunenud.[2][6]
Maamõõlal on katkestunult sulgjad lehed, s.t sulgjad liitlehed, millel suuremate ja väiksemate lehekeste paarid vahelduvad, kusjuures maamõõla tipmine leheke on teistest oluliselt suurem.[1] Taime alumised lehed on jagused, ülemised hõlmalised.[5] Lehtede roots on väga lühike, mõnel isendil ei pruugi see isegi märgatav olla. Maamõõlal on lisaks suured, varreümbrised abilehed, mille servadel on suured sisselõiked.[2]
Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega,[2] viietised, püstised ja kollased,[3] umbes 1–1,5 cm läbimõõduga ning asuvad üksikult peenikestel raagudel.[1] Tupplehed on rohelised ning käänduvad pärast õitsemist tagasi, kroonlehed on kollased, neid on ühel õiel 5. Õiepõhi on karvane, õieraol on rohkelt udemeid ja näärmekarvu. Maamõõl õitseb juunist augustini.[2]
Viljaks on pähklike, millel on pikk, tipus haakjalt kõverdunud nokk.[3] Viljad asuvad ümaras kogumikus[1] – viljanutis.[7]
Maamõõla seemned on varustatud haagikestega.[5]
Ürt (kogu maapealne osa) sisaldab tanniine ehk parkaineid.[4][3]
Maamõõl on levinud Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias ning kasvab asulate ümbruses, jäätmaal, niitudel ja metsaservades,[3] võsastikes, teeservades.[1] Metsadest eelistab hõredaid laane- ja salumetsi.[6] Eestis on ta tavaline taim ega kuulu kaitstavate taimede hulka.[2]
Maamõõl on mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim, kes õitseb juunist augustini.[2] Maamõõl paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt,[6] teda tolmeldavad putukad ning tema vilju levitavad loomad.[2]
Maamõõla ravitoime seisneb peamiselt tema tanniinisisalduses, droogina kasutatakse juurt risoomiga ja ürti.[3] Ravimtaimena on maamõõla koguni põllul kultuurina kasvatatud.[2] Maamõõla juurt, risoomi ja ürti kasutatakse rahvameditsiinis seespidiselt kõhulahtisuse, seedehäirete ja isutuse korral,[3] harvem palaviku ja südamehäirete, eriti südamepöörituse raviks.[4] Välispidiselt leevendatakse maamõõla juure ja risoomi abil hemorroide, naha- ja limaskestapõletikku ja muid nahahaigusi. Ürti ehk maapealset osa tarvitatakse lisaks ülalnimetatule ka lihase- ja närvivalu vastu. Homöopaatias leiavad juured ja risoom kasutust neeru- ja kuseteede haiguste korral.[3] Rahvameditsiinis on mainitud maamõõla kasutamist ka skrofuloosi ja malaaria raviks, lisaks on välja toodud tema toniseeriv toime.[2] Levinuimad maamõõla kasutusviisid rahvameditsiinis on juurest ja risoomist valmistatud tee, peen pulber, keedis, viinaleotis, harvem õlleleotis; ürdist valmistatakse teed ja pulbrit .[4]
Vastunäidustuste kohta andmed puuduvad, maamõõla kasutamist soovitatakse raseduse ja imetamise ajal vältida.[3] Päevane annus on ürdi puhul 1–4 grammi, juurte ja risoomi tarvitamise puhul on see teadmata.[4]
Juurt tuleb koguda aprillis ja mais,[4] kuivatada temperatuuril kuni 35 °C.[3] Ürti tuleb koguda õitsemise ajal (juuni-august) ning kuivatada.[3]
Iseloomuliku nelgilõhnasarnase lõhna tõttu saab maamõõla juurt ja risoomi kasutada nelgi asendajana näiteks marinaadides, samuti maitsestatakse maamõõlaga mõnda alkohoolset jooki.[3] Maamõõla noori lehti kasutatakse nende märkimisväärse C-vitamiini sisalduse tõttu salatite valmistamisel, risoomi on kasutatud tärklise, roosuhkru ja värvainete allikana.[2]
Maamõõlaga sarnanevad koostiselt ja toimelt ojamõõl (Geum rivale L.), vahelmine mõõl (G x intermedium ehk G. rivale x G. urbanum), jaapani mõõl (G. japonicum), püstmõõl (G. aleppicum ehk G. strictum) ja kolmeõieline mõõl (G. triflorum ehk G. ciliatum).[3]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
