From Wikipedia, the free encyclopedia
Leo I (ka Leo Suur) oli paavst 440–461. Ta oli 45. paavst.
See artikkel räägib paavstist; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Leo I. |
Leo I | |
---|---|
Valitsemisaja algus | 29. september 440 |
Valitsemisaja lõpp | 10. november 461 |
Eelkäija | Sixtus III |
Järeltulija | Hilarius |
Sünnikoht | Toscana ? |
Surmakuupäev | 10. november 461 |
Surmakoht | Rooma |
Leo sündis ajaloolaste hinnangul millalgi ajavahemikul 390–400. "Liber Pontificalise" järgi oli ta pärit Toscanast ja ta oli Quintianuse poeg. Ajaloolased on hiljem pidanud teda roomlaseks, kelle suguvõsa võis pärineda Toscanast. Traditsiooni järgi ristiti Leo hilisema paavsti Coelestinus I poolt.
Leod on seostatud akolüüdiga, keda Augustinus mainis aastal 418 paavst Zosimuse ja hilisema paavsti Sixtus III kirjade edasitoimetajana.
Leo oli Coelestinus I ajal diakon või ülemdiakon. Johannes Cassianus pühendas talle aastal 430 või 431 oma traktaadi Nestoriose kohta "De Incarnatione". Leo ei toetanud Jeruusalemma piiskopkonna saamist patriarhaadiks. 439 veenis ta paavst Sixtus III-t keelduma lubamast Julianusel eksiilist tagasi pöörduda.
Leo I valiti paavstiks augustis või septembris 440, kui ta viibis Lääne-Rooma keisri Valentinianus III korraldusel Gallias, et lahendada väepealiku Flavius Aëtiuse ja Albinuse tüli. Ta pühitseti ametisse 29. septembril 440 Roomas.
Teda on peetud esimeseks paavstitiitli kandjaks.
Veebruaris 450 külastasid Roomat Lääne-Rooma keiser Valentinianus III abikaasa Eudoxiaga ja oma ema Galla Placidiaga. 22. veebruaril 450 osalesid nad Leo I peetud missal Rooma Peetri kirikus.
Leo kohtus aastal 452 Mincio jõe ääres koos konsul Avienuse ja prefekt Trigetiusega hunnide valitseja Attilaga. Paavsti teeneks peetakse, et ta mõjutas hunnide juhti Itaaliast lahkuma, kuid tegelikult pole päris selge, millised tegurid Attilat oma vägesid tagasi tõmbama sundisid. Igal juhul suutis paavst Itaalia päästmise au siduda enda isikuga ning sai väga populaarseks.
455 kohtus ta Roomat piirava vandaalide valitseja Geiserichiga. Ta veenis Geiserichi Rooma tungimisel mitte piinama ja tapma elanikke.
Aastal 448 sai Leo I munk Eutycheselt kaebuse nestoriaanide peale ja aastal 449 Konstantinoopoli patriarhi Flavianose peale, kes oli ta ekskommunitseerinud. Tutvunud Eutychese vaadetega ja Flavianose argumentidega, saatis Leo Flavianosele 13. juunil 449 dokumendi "Tome", milles ta mõistis Eutychese ja tema õpetuse hukka. Vastavasisulised teated saatis paavst veel mitmele piiskopile.
Ida-Rooma keiser Theodosius II kutsus 449 Efesoses kokku kirikukogu, kuhu Leo saatis kolm esindajat, nende seas hilisema paavsti Hilariuse. Kirikukogu mõistis hukka Flavianose ja rehabiliteeris Eutychese.
Leo ei tunnustanud kirikukogu otsust ja Ida-Rooma keisrile saadetud kirjades soovis oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist Itaalias. Theodosius II ei soostunud hoolimata Valentinianus III soovitusest paavsti nõuet täitma.
Leo nõudis, et Konstantinoopoli patriarhiks saanud Anatolios tutvuks põhjalikult kirikuisade õpetusega, enne kui langetab Eutychese osas otsuse. Pärast Theodosius II surma kutsus uueks keisriks saanud Marcianus Kalchedonis kokku oikumeenilise kirikukogu.
Leo I tervitas 457 keiser Leo I asumist troonile ja palus talt abi võitluseks ketserlustega, eriti monofüsiitlusega.
457 sai Aleksandria patriarhiks monofüsiit Timotheos II Ailouros. Leo saatis Timotheost taunivad kirjad Thessaloníkisse, Jeruusalemma, Korintose ja Dyrrhachiumi piiskoppidele. Paavst ja Ida-Rooma keiser kutsusid kokku provintsiaalsinodid. Juunis 460 õnnitles Leo keisrit Ailourose väljasaatmise puhul. Ta tunnustas 18. augustil 460 Timotheose järeltulijat ja hoiatas Konstantinoopoli patriarhi Gennadios I Timotheose eest, kes siirdus Konstantinoopolisse.
Leo I ei osalenud 451 toimunud Kalchedoni kirikukogul. Ta saatis kirikukogule 4 legaati, kes olid aukohtadel. Paavsti legaatideks olid Kosi piiskop Julianus, Lilybaeumi piiskop Paschasinus ja piiskop Lucentius.
Kirikukogu 28. kaanon tunnustas Konstantinoopoli patriarhi ameti võrdväärseks paavstiametiga. Leo tunnustas seetõttu oikumeenilise kirikukogu otsuseid alles 21. märtsil 453, kuid selgitas, et 28. kaanon on vastuolus Nikaia kirikukogu 6. kaanoniga.
Leo I pidas oma jutlustes manilust kõikide ketserluste seguks. Aastal 439 olid manilased põgenenud Kartaagost Rooma. Paavst kohustas aastal 443 usklikke teatama preestritele manilastest. Ta andis 30. jaanuaril 444 korralduse maniluse vastu, lasi manilaste raamatuid põletada ja vaimulikud Roomast pagendada. Leo veenis aastal 445 Lääne-Rooma keisrit andma manilaste vastu välja edikti.
Altinumi piiskop Septimus teatas Leole, et pelagiaanid olid Aquileia piiskopkonnas saanud armulauda salgamata oma vaateid. Leo nõudis asja arutamist Aquileia provintsiaalsinodil.
21. juulil 447 saatis Leo I kirja Hispaania piiskopile Turibiusele, milles nõudis asumist priskillianistide vaadete vastu. Ta nõudis Gallicias ja mujal Hispaanias kokkukutsutud kirikukogudel osalejaid uurima, kui palju oli priskillianismil järgijaid.
Leo I taunis päikese kummardamist.
21. juulil 445 nõudis Leo I Aleksandria patriarhilt Dioskoroselt, et Aleksandria kirik peab järgima Rooma norme nii liturgias kui vaimulike ordineerimises. Hiljem ekskommunitseeris Dioskoros Leo, kuid tagandati.
Leo laiendas aastal 446 oma autoriteedi Mauretania Caesariensise provintsi piiskopkondades. Ta sai piiskop Lupicinuselt kaebuse.
Arles’ piiskop Hilarius nõudis oma piiskopkonnale ulatuslikumat autonoomiat ja taotles kõikide Gallia piiskoppide ordineerimist Arles’ piiskopi poolt. Hilarius tagandas ametist Besançoni piiskopi Celidoniuse, kes kaebas otsuse paavstile edasi. Piiskop Projectus kaebas Leole samuti Hilariuse peale, kes määras tema asemele uue piiskopi.
445 läks Hilarius Rooma, kus peeti sinod. Leo jättis Arles’ piiskopkonna ilma jurisdiktsioonist Gallia üle. Samuti taastati Celidoniuse ja Projectuse volitused. Pärast Hilariuse surma nimetas Leo teda austavalt "beatæ memoriæ" ja saatis tema järeltulijale südamlikud kirjad.
6. juunil 449 andis Lääne-Rooma keiser Valentinianus III välja edikti, millega tunnustati paavsti jurisdiktsiooni kogu kirikus. 450 palusid Gallia piiskopid taastada Arles’ piiskopi volitused. 5. mail 450 jagas Leo Gallia piiskopkonnad Arles’ ja Vienne’ piiskoppide vahel.
Aastal 443 kirjas Campania, Picenumi ja Toscana piiskoppidele kohustas Leo I neid pidama kinni oma korraldustest.
Ta noomis aastal 447 Sitsiilia piiskoppe, et nad ei järginud ristimisel Rooma norme.
Leo I kinnitas aastatel 444 ja 446, et Thessaloníki piiskop Anastasios on Illüüria vikaar, kuid käskis Anastasiosel arvestada metropoliitide õigustega, sest Epirus vetuse metropoliit Attikos kaebas paavstile vikaari tegevuse peale.
Leo saatis Kosi piiskopi Julianuse oma esindajaks (apocrisiarius) Konstantinoopoli patriarhi juurde. Paavst saatis ühe kirja piiskoppidele, paludes pidada Julianust paavsti asemikuks endi seas, ning teise keisrile, paludes tal pidada Julianust Rooma paavsti kõrvadeks ja hääleks.
Leo I kinnitas, et ülestõumispühad on kirikuaasta kõige tähtsamad pühad (festum festorum) ja jõulud on ettevalmistuseks ülestõusmipühadele. Ta andis korralduse, et kõik kristlased peavad ülestõusmispühi tähistama samal ajal, sest Aasia ja Aafrika kogudustes olid teised tavad.
Ta sätestas ordineerimise detailid ja määras ordineerimise päevaks pühapäeva või öö vastu pühapäeva.
Ta sätestas, et abtissiks tohib saada alles 40-aasta vanuselt, "Liber Pontificalise" 1602. aasta trüki järgi 60-aastaselt.
Ta soosis vaimulike tsölibaati.
Ta keelas orjade ordineerimise vaimulikuks.
Ta keelas määrata piiskoppe piirkondadesse, kus on vähe ilmikuid.
Ta keelas ilmikutel ja munkadel jutlustamise.
Ta soosis erapihti üldpihi asemel. Vaimulike karistuste all olevad ilmikud pidid hoiduma äritegevusest, sõjaväeteenistusest ja tsiviilkohtu teenistusest.
Ta sätestas, et ristida tuleb ülestõusmispühadel või nelipühadel, välja arvatud hädaolukordades. Ta sätestas, et kui teatud olukordades ei olda kindlad ristimise kanoonilisuses (näiteks orjusest või pantvangistusest vabanemisel), tuleb see selgitada lähedaste tunnistuste kaudu. Kui ka sel juhul puuduvad tõendid ristimise kohta, tuleb isik ristida.
Ta sätestas "Liber Pontificalise" järgi missa armulaualiturgias vormeli sanctum sacrificium, immaculatam hostiam.
Ta taunis liigkasuvõtmist ("Fenus pecuniae est funus animae" – liigkasuvõtmine on hinge matus).
Ta määras "Liber Pontificalise" järgi ametisse cubiculariused, sellest ametist kujunesid hiljem kapellaanid.
Leole omistatud "Sacramentarium Leonianum" on koostatud 6. sajandil.
Leo I saatis Passau piiskopi Valentinuse misjonitööle Raetia provintsi.
Leo I rajas "Liber Pontificalise" järgi Vatikani esimese kloostri Rooma Peetri kiriku lähistele.
Leo I ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 185 piiskoppi, 89 preestrit ja 31 diakonit.
Leo I-lt on säilinud 96 jutlust ja 143 kirja, seejuures keiser Marcianusele 17, keiser Leo I-le 8 ja Konstantinoopoli patriarhile Flavianosele 7 kirja. Paavsti sekretäriks oli Akvitaania piiskop Prosperus.
Leo I taastas "Liber Pontificalise" järgi Rooma kirikutes hõbeornamendid. Ta lasi taastada vandaalide poolt rüüstatud Rooma Peetri kiriku ja Pauluse kiriku katuse. Ta lasi "Liber Pontificalise" järgi ehitada San Cornelio kiriku, tema ajal rajas vaga naine Demetria San Stefano kiriku.
Ta veenis Lääne-Rooma keisri Valentinianus III ema Galla Placidiat andma korraldust Rooma Triumfikaare mosaiigi kujundamiseks.
Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly iseloomustab Leod kui energilist ja sihikindlat paavsti, kes lähtus poliitikas põhimõttest, et kiriku ülim ja universaalne autoriteet, mis oli antud Peetrusele, oli apostelliku suktsessiooni kaudu pärandunud tema järeltulijatele ja seega on paavst kõikide piiskoppide priimas.
Leo kuulutas idakirikutele oma universaalset hoolt (universalis cura) kogu kiriku eest. Tema kirjades sisalduvat mõistet nostra communio on tõlgendatud universaalse tähendusega. Ta soovis, et kõik kristlikud vaimulikud apelleeriks temale.
Nii küsis Konstantinoopoli patriarh Flavianos Leolt tunnustust Eutychese hukkamõistmiseks. Samuti koheldi paavsti legaate austusega Kalchedoni kirikukogul.
Leod nimetati ka Rooma salakeisriks, sest erinevalt jõuetust Lääne-Rooma keisrivõimust omas ta suhteliselt suurt võimutäiust, valitsedes tegelikult Rooma linna ja selle ümbrust.
Leo suutis ka läbi suruda arusaama paavstist (Rooma peapiiskopist) kui kõrgeimast kirikupeast, toetudes seejuures Jeesuse sõnadele Peetrusele Matteuse evangeeliumis, kus Jeesus määras Peetruse enda maapealse töö jätkajaks.
Leo I suri 10. novembril 461 Roomas ja maeti Rooma Peetri kiriku portikuses. Tema säilmed maeti aastal 688 Rooma Peetri kirikus ümber.
Leod austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on katoliku kirikus 10. november, õigeusu kirikus 18. veebruar.
Benedictus XIV kuulutas ta 1754 Kiriku doktoriks.
Leo I on lauljate, muusikute ja organistide patroon. Kunstis on tema sümboliks draakon.
Eelnev Sixtus III |
Rooma paavst 440–461 |
Järgnev Hilarius |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.