Hilarius

Hilarius (ka Hilarus) oli paavst 461–468. Ta oli 46. paavst.

See artikkel räägib paavstist; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Hilarius (täpsustus).

---

Hilarius
Valitsemisaja algus	17. november 461
Valitsemisaja lõpp	28. veebruar või 29. veebruar 468
Eelkäija	Leo I
Järeltulija	Simplicius
Sünnikoht	Sardiinia
Surmakuupäev	28. veebruar või 29. veebruar 468
Surmakoht	Rooma

Hilarius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Sardiiniast. Ta oli Crispinuse poeg.

Hilarius oli Leo I ajal diakon ja hiljem ülemdiakon. Ta osales paavsti legaadina aastal 449 Ephesoses toimunud kirikukogul, kuid pidi monofüsiitide eest sealt põgenema ja varjuma evangelist Johannese hauakambris. Ta saatis Roomast kirja Ida-Rooma keisrinna Pulcheriale.

Paavstiks saamine

Hilarius valiti paavstiks 17. novembril 461 ja pühitseti ametisse samal aastal 19. novembril.

Teoloogilised vaidlused

Hilarius noomis aastal 467 Lääne-Rooma keisrit Anthemiust Rooma Peetri kirikus, sest keisri favoriidiks oli makedonianistlikke vaateid pooldav Philotheus.

Suhted idakirikutega

Hilarius saatis "Liber Pontificalise" järgi idakirikutele dekreedi, milles kohustas piiskoppe kinni pidama Nikaia I, Ephesose ja Kalchedoni kirikukogude otsustest ning paavst Leo I "Tome'ist". Samuti mõistis ta oma kirjas hukka ketserlused.

Suhted Gallia piiskopkondadega

Hilarius saatis 25. jaanuaril 462 kirja Arles'i metropoliidile Leontiusele. Samal aastal saadetud teises kirjas kinnitas paavst oma eelkäijate poolt Arles'i metropoliidile antud privileegid.

Narbonne'i piiskop Rusticus oli määranud oma järeltulijaks ülemdiakon Hermese, keda ei tunnustanud paavst. Läänegootide valitseja Theodoric II teatas Hilariusele, et paavst kinnitaks Hermese ametisse, kuid paavst nõudis Leontiuselt selgitust.

19. novembril 462 peetud sinodil määrati Hermes Narbonne'i titulaarpiiskopiks. Hilarius kinnitas, et ükski Gallia piiskop ei tohi ilma metropoliidi kirjaliku loata lahkuda oma piiskopkonnast, ta saab apelleerida Arles'i metropoliidile ja kiriku vara ei tohi võõrandada ilma sinodi loata. Samuti pidid Gallia piiskopid kogunema igal aastal Arles'i metropoliidi poolt kokkukutsutavale sinodile. Paavst teatas 3. detsembril 462 sinodi otsusest Gallia piiskoppidele.

Hilarius kirjutas 10. oktoobril 463 Leontiusele seoses Vienne'i metropoliidi Mamertusega käiva vaidlusega ja nõudis sinodi kokkukutsumist. Mamertus pühitses ametisse Die piiskopi, kuid see piiskopkond kuulus Arles'i mõjusfääri. 25. veebruaril 464 saatis Hilarius Mamertusele kirja, milles hoiatas teda edaspidi taolistest ordinatsioonidest hoidumast, vastasel juhul jäävat ta ilma metropoliidi volitustest. Paavst süüdistas piiskoppi ülbuses ja tõeväänamises. Oma teises kirjas Gallia piiskoppidele toetus Hilarius paavsti vaimulikule ja ilmalikule ülemvõimule.

Hilarius tunnustas Embruni piiskopkonna õigusi ning ühendas Nice ja Cimiezi piiskopkonnad.

Suhted Hispaania piiskopkondadega

Aastal 465 süüdistas Tarragona metropoliit Ascanius Calahorra piiskoppi Silvanust kanoonilise õiguse rikkumises. Tarragona metropoliit nõustus vaimuliku Ireneuse määramisega Barcelona piiskopiks, kuid paavstilt sooviti selleks kinnitust, sest Ireneus oli juba piiskop teises piiskopkonnas.

"Liber Pontificalise" järgi 16. novembril 465 peeti Roomas Santa Maria Maggiore basiilikas sinod. See oli esimene Rooma sinod, mille päevakord on detailselt teada. Hilarius ei tunnustanud Ireneust Barcelona piiskopina ja kinnitas, et Hispaania aladel pole piiskopi ordineerimine kehtiv kui Tarragona metropoliit seda ei tunnusta. Samuti keelas ta juba ametis olevaid piiskoppe määrata teistesse piiskopkondadesse. Silvanuse poolt määratud piiskoppe tunnustatakse juhul, kui nad olid määratud vakantsetele kohtadele.

Liturgilised otsused

Hilarius keelas piiskoppidel määrata endale järeltulijaid.

Ta ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 22 piiskoppi, 25 presbüterit ja 6 diakonit.

Uued ehitised

Hilarius lasi "Liber Pontificalise" järgi Roomas Lateraani basiilikas ehitada kolm kabelit, millest üks oli pühitsetud evangelist Johannesele, teine Ristija Johannesele ja kolmas Jeesuse Pühimale Ristile.

Ta asutas "Liber Pontificalise" järgi Rooma San Lorenzo fuori le Mura kiriku juurde ühe kloostri. Ta lasi rajada kaks raamatukogu ja kaks avalikku sauna.

Surm

Hilarius suri 28. veebruaril või 29. veebruaril 468 Roomas ja maeti "Liber Pontificalise" järgi San Lorenzo fuori le Mura kirikusse.

Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on katoliku kirikus 28. veebruar.

Kirjandus

• Samuel Berger. La Bible du pape Hilarus. "Bulletin Critique" 13, 1892: 147–152.
• J. N. D. Kelly. The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Liber Pontificalis.
• Giuseppe Scalia. Gli "archiva" di papa Damaso e le biblioteche di papa Ilaro. "Studi Medievali" 18, 1977: 39–63.

Välislingid

• Artikkel Hilariuse kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Hilariuse kohta. (inglise keeles)
• Hilariuse kirjad.

Eelnev Leo I

Rooma paavst 461–468

Järgnev Simplicius