From Wikipedia, the free encyclopedia
Krustpilsi piiskopilinnus ('ristilinnus', 'ristilinn', saksa Kreutzburg, Kreuzburg, vene Крыжборг, Крумбарк, leedu Krustpilis) oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud piiskopilinnus[1], mis paikneb Lätis Latgale kultuuriajaloolise piirkonna läänetipus, Krustpilsi piirkonnas (Krustpils novads)[2] Jekabpilsi linnas Väina jõe kirdepoolsel ehk paremkaldal Donaviņa (Dzirnupite) jõe Väinasse suubumise koha lähedal.[3]
Muinasajal kuulus piirkond Jersika vürstiriigi või maakonna koosseisu, selle keskossa. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Polotski kubermangu (hiljem Vitebski kubermangu) läänetipus[4].
Linnuse aadress: Jēkabpils, Rīgas iela 216B.
Arheoloogiliste kaevamiste andmetel oli piirkond asustatud juba I aastatuhandel.
1212, pärast Jersika linnuse vallutamist sakslaste poolt läks esimese linnusena hilisemas Krustpilsi piirkonnas Riia piiskopi valdusse Asote (Aszute) puidust muinaslinnus.[7]
1231–1237 on nimetatud ajalookirjanduses Krustpilsi linnuse rajamisperioodiks Riia piiskopi Nicolaus von Naueni (Magdeburgi) valitsusajal. Dokumentaalset kinnitust sellele ei ole.[6] Sel juhul oleks see olnud esimeseks sakslaste rajatud kivilinnuseks Latgales.
1255 kinnitas Rooma paavst Aleksander IV Riia peapiiskopkonna piirid, valdused ja varad, pärast seda kui Riia oli 1253 saanud uue loodava peapiiskopkonna keskuseks ja Albert Suerbeer selle esimeseks peapiiskopiks. Asote (Assuten) on nimekirjas olemas, kuid Krustpilsi linnust kinnisvara hulgas ei mainita.[8]
XIII sajandi II pool (1254–1297) on arvatavasti tõenäoline linnuse rajamisperiood, kuna 1297. aastal hõivas Liivi ordu seoses kodusõja algusega peapiiskopi ja ordu vahel paljud peapiiskopi linnused, sealhulgas ka Krustpilsi.[9] Teada on, et XIII sajandil oli Riia Peapiiskopkonnal Riia kõrval kolm linnust: Toreida (Turaida), Lenevarde (Lielvarde) ja Krustpils.
1318 on linnust esimest korda kirjalikult mainitud dokumendis, kus on üles loetletud linnused, mis ordu peab vaenutegevuse lõppedes peapiiskopkonnale tagastama. Sel aastal oli ordu linnuse uuesti vallutanud.[10]
1354 on Krustpilsist räägitud ürikus, mis täpsustab valduste piirid peapiiskop Fromhold von Vyfhuseni ja vendade Tiesenhausenite valduste vahel.
1359 kaebas peapiiskop Rooma paavstile, et ordu jälle vallutanud peapiiskopkonna linnused, sealhulgas Krustpilsi ja peapiiskop ei saa neist piirkondadest makse koguda.[8] Tollal kuulus peapiiskopkonnale 7 linnust: Toreida, Koknese, Lemsalu (Limbaži), Vainsalu (Vainiži), Smilteni, Lenevarde ja Krustpils.
1375. aasta 2. märtsil tungisid leedulased vürst Kestutise juhtimisel peapiiskopkonda ja rüüstasid 8 päeva jooksul Krustpilsi, Erla (Ergli), Bersoni (Berzaune), Baltava, Lokstini, Vana-Pebalgi (Vecpiebalga) ja Sesviina (Cesvaine) linnused. Sõjakäigul olles ja Jersika linnuse all maalt taandudes kaotasid leedulased halbade ilmasikuolude, sügava lume ja Väina jää alla vajumise tõttu palju hobuseid ja mehi.[7]
1416–1426 hoidis Liivi ordu linnust jälle enda valduses.
1479 käskis ordumeister Berndt von der Borch hõivata Liivi ordul 13 peapiiskopi linnust, sealhulgas jälle ka Krustpilsi. Aktsioon viidi läbi 2 nädalaga.
1484 oli linnus veel ordu käes.
1511 märgiti peapiiskopkonna lääniraamatus Krustpilsi, kui asulat seoses sellega, et peapiiskop Jasper Linde rentis Johan Aschermanile linnakeses välja krundi võõrastemaja ehitamiseks. Linn asus ilmselt praeguse luteri kiriku Donavina ja Väina jõe vahelises kolmnurgas.[8]
1540 jagas peapiiskop Krustpilsi piirkonna foogtkondadeks, linnuse enda aga allutas Koknese foogtile. Osa peapiiskopi linnuseid olid väiksemad ja nende tähtsus ajapikku vähenes. Need olid kasutusel rohkem kohalike majandusüksustena ja varude laona – nn aitlinnused; milliseid oli ka ordul. Selliseks kohalikuks halduskeskuseks jäi keskaja lõpuks ka Krustpils.
1539–1544 oli peapiiskop Wilhelmi sekretäriks Mark Grevendahl, kelle ajal koostatud leivavilja varude hindamise aktis on Krustpilsi linnust mainitud, kui leivaladu, mis allub Koknese pealinnusele.[7]
.jpg)
1559 veebruaris tulid venelased u 10 000 mehega sõjakäigul olles Selpilsi piirkonnast Krustpilsi peale ning kuna Krustpils oli maha jäetud ja seisis tühjalt, hõivasid venelased selle ja panid lahkudes põlema. Venelased liikusid edasi Ungurmuiža ja Vana-Väina piirkonda.[11]
1561 vallutasid venelased selle uuesti, kuid seoses Liivimaa Konföderatsiooni lagunemisega läks linnus Poola-Leedule.
1577 augusti keskel hõivasid Ivan Groznõi väed hertsog Magnuse meeste käes oleva Krustpilsi linnuse ja suundusid sealt edasi Laudona poole.[12] Hertsog Magnuse mehed olevat linnust lõhkunud, Groznõi väed hakkasid seda parandama ja jätsid linnusesse väikese garnisoni.
1582, seoses venelaste lahkumisega Liivimaalt õhkisid need linnuse osaliselt.[6] Sinnamaani käsutas linnust J. Fürstenberg, kuid poolakate saabudes määrati ülemaks kuninglik sekretär Paul Vernik.[7]
1585. aasta 1. märtsil kinkis Poola kuningas Stefan Bathory linnuse sõjaliste teenete eest oma väejuhile Nikolai IV von Korffile[13] (teistel andmetel Nicolaus II Korff) Priekule vasallilinnusest Kuramaalt, kelle suguvõsa kätte jäi see enam kui 300ks aastaks.
1604 Suntaži lossis koostatud "Franz Nyenstadti Liivimaa kroonikates" on linnuse omanikeks märgitud Klaus Korff.[14]
1611. aasta paiku on Fabriciuse kroonikas üles tähendatud, et keskajal asus Krustpilsis ka Liivi ordu foogt. Seda on nimetatud foogtilinnuseks.[15]
1622 hakkas järgmine von Korffidest, Poola armee kolonel ja Võnnu piirkonna vojevood Nikolai V linnust parandama.[7] Saviahjude ladumisel töötas meister Nereta mõisast – vasallilinnusest.[8]
1624–1625 vallutasid Rootsi-Poola (1600–1629) sõjas linnuse rootslased, lahingutegevuses said kindlustused kannatada.
1626 toimus linnuse müüride all äge lahing Aleksander Gosievski ja Leedu hetmani Lew Sapieha juhitud poolakate ja kuningas Gustavi ja kindral Horni juhitud rootslaste vahel, milles poolakad legendi järgi lõid kuningas Gustav II Adolfilt kiivri peast ja viimane pääses lahinguväljalt lausa ime läbi viimasel minutil.[7]
1629 – Poola ja Rootsi vahel sõlmitud Altmargi vaherahu järgi jäi Aiviekste jõest ida poole jääv Liivimaa, sealhulgas ka Krustpils Poolale. Nn. Inflanty vojevoodkonda (Poola Liivimaa) jäid valitsema magnaadid – poolakate teenistusse läinud sakslased: Platerid, Gilsenid, Korffid, Borchid jt. Sõjast räsitud asula ei toibunud saadud hävingust enne 19. sajandi keskpaika.
16.-17. sajandil olevat ehitatud linnusele suur väravatorn, põhiliselt rohkem selleks, et von Korffide võimsusest muljet avaldada.[7]
17. sajandil kaotas linnus oma sõjalise tähtsuse ja jäi ainult paruni elukohaks. Linnust hakati ümber ehitama, pealinnuse asemele tuli toretsev-luksuslik loss: seintesse raiuti suured aknaavad, kaitsekäikude (Wehrgang) asemele ehitati suur mansardkatus, linnusetornidele tehti baroksed laternatega plekist tornikiivrid.
1683–1685 ehitati linnuse kõrvale kivist kirik.[16]
1684. aastast on staarost Nicolai Korffi valduses olnud[17] lossil teada 46 majandusehitist, millest enamus paiknes linnuse vana kaitsekraavi taga.[18] Praeguseks on sellest säilinud vähemal või rohkemal määral ümberehitatud kujul 29 hoonet.[8]
.jpg)
Põhjasõja lõpus sai linnus kannatada ja osaliselt purustati.
XVIII sajandi I poolel ehitati uus hoonetiib, milles kasutati vanu aida müüre. Hoone nurkadesse tehti väikesed barokkiivritega ümartornid. Säilis keskajale iseloomulik suletud õu. Väravatornil asendati ülemine osa.[18]
1792 joonistas linnust Johann Christoph Brotze. Lähivaatepildil on vasakult paremale: luteri kirik, palksõrestikmajad – kõrts ja organisti maja, siis veski Donavina jõe ääres ja tagaplaanil Krustpilsi loss.
1812 tungisid Krustpilsi ka Napoleoni väed marssal Macdonaldi juhtimisel.
1849, Nikolai X von Korffi ajal toimusid lossi ajaloo suurimad ümberehitused.[7]
1902 külastas linnust Karl von Löwis of Menar, kes koostas selle plaani.[8]
Ehkki Krustpilsi loss asus praktiliselt rindejoone tsoonis, ei saanud see I maailmasõja lahingutes kuigivõrd kannatada.
1919, Nõukogude võimu kehtestamise ajal Lätis hülgasid baltisakslastest mõisaomanikud oma valduse – Irena von Korff sõitis Berliini. Boris Konstantin Friedrich von Korff küll püüdis veel mõni aeg oma valdusi päästa, ent tulemusteta.
1921 paigutati linnusesse Läti suurtükiväepolk. Hiljem paiknesid siin Latgale polgu 6. suurtükiväepatarei ja seniitkahurväe 3. divisjon ning Zemgale suurtükiväepolgu divisjon.
1930 ehitati linnuse territooriumile uus kasarm.
1940. aastal asus linnusesse Punaarmee 126. laskurpolk.
1941. aastal asus lossis Saksa sõjaväe laatsaret. 1944 pandi selle asemele Nõukogude armee sõjaväehospidal.
1946. aastal anti loss üle 6. lennuväe kaugluure polgule. Osa lossist võtsid enda alla ka 15. õhuarmee laod. Paljusid ruume ei köetud ja hooned hakkasid minema avariilisesse seisundisse. Kompleks oli lähenemas varemeteks muutumisele.
1994, 13. aprillil lahkusid vene väed Krustpilsist ja osa ruume linnuses läks 1996 Jekabpilsi Ajaloomuuseumi käsutusse.[18] Lossis algasid korrastus- ja restaureerimistööd. Avastati mitmeid huvitavaid vanu ehitusdetaile ja dekoratiivkunsti.
1995–2001 uurisid linnust ja konsulteerisid restaureerimistöid läti kunstiajaloolased A. Caune ja I. Ose.[8]
.jpg)
Varasemast Asote linnusest jäi Krustpils u 5 miili (ca 35 km) loodesse, Väinat pidi allavoolu.
Linnus asetses strateegiliselt väga tähtsas asukohas: see oli idapoolseim Riia peapiiskopkonna linnus Väina jõe ääres ja see kaitses sealt nii jõge pidi, kui ka maismaad mööda itta suunduvaid kaubateid. Ehitusviisilt kuulus Krustpils loodusega seotud ja hiljem laiendatud varajaste torn- ja majalinnuste gruppi.[10]
Kuna piirkond jäi XVII sajandil Poola Liivimaa alla, mitte ei läinud Rootsi riigi kätte, siis pole säilinud ka ühtki rootsi ajale nii iseloomulikku plaani ega joonist linnusest.
XVIII sajandil ehitati kindluse asukohale mõisamaja, kusjuures osaliselt kasutati selleks vanu müüriosi, mille järel on võimalik praeguse hoonekompleksi lõunatiivas kindlaks teha vana linnuse peahoone, üks piklik võlvitud siseruumidega ehitis. Seda tiiba kaunistavad tornid pärinevad romantismi ajastust, niisamavähe on ka suur nelinurkne torn keskaegne, vaid pärineb alles XVIII sajandist, kui Liivimaal olid härrastemajade juures sellised kindluslaadsed sissesõidutornid eriti armastatud. Et keskajal lisandus linnusehoonete juurde õige tugev eelkindlustussüsteem, näitab ajalooline jutustus, mille järgi ordu üritas kasutult vallutada Krustpilsi XV sajandil. Eelkindlustuse müüridest pole tänaseks enam midagi alles, isegi kraavide süsteem on tasandatud.[10]
Praeguste seisukohtade järgi on keskaegsed massiivne väravatorn, rist- ja tünnvõlvidega keldrid ja käigud ning hoonemüüre toetavad kontraforsid.[8]
.jpg)
XIX sajandil tehtud muudatuste käigus ehitati lossi torn ümber veetorniks, lossi viidi sisse veevärk ja rajati vesiklosetid. Aastal 1902 toodi lossi sisse telefoniliin.
Krustpilsi puhul on tegemist riikliku tähtsusega arhitektuurimälestisega, kuna see on üks vähestest Läti keskaegsetest kivilinnustest, mis on tänapäevani säilinud enam-vähem tolleaegses mahus ja üldilmega, ehkki erinevatel ehitusperioodidel tugevalt ümberehitatuna. Ka mõned vallikraavide asukohad on aimatavad. Ainult oletatavast eeslinnusest pole jälgi säilinud.
Ühes I korruse toas on säilinud seinamaaling, millel on von Korffide ja von Rosenite vapid.[8] Nikolai IV abikaasa oli Rosenite suguvõsast.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
