1904 kaitses ta Berni ülikoolis filosoofia doktorikraadi väitekirjaga "Zur Kentniss des Brasilins and Hämatoxylins" Carl Friedheimi ja Stanislaw Kostancki juhendamisel.[1] Vahepeal töötas ta Pariisis, Pasteuri instituudis, kus ta tutvus ka Hans von Euler-Chelpiniga;[2]
1913 asus Funk tööle Londoni Vähiuuringute Instituudi (London Cancer Hospital Research Institute) haiglas, kus talle määrati assistendiks Sir Jack Cecil Drummond;[2]
1923 asus Funk tööle Varssavis, Riikliku Hügieeniinstituudi biokeemia osakonna direktorina (director of the Biochemistry Department of the State Institute of Hygiene);
1927 kolis ta Pariisi ning asus tööle farmaatsiaettevõttes konsultandina. Seal asutas ta eralabori Casa Biochemica, mis tegeles nii biokeemiliste uuringutega kui ka biokeemiliste preparaatide tootmisega;[4]
1927–1936 töötas ta ka biokeemikuna Rousell Companys. Kontserni jaoks töötas ta välja rauavabamaksaekstrakti, mis loeti efektiivseks pernitsioosse aneemia ravis.
1939. aastal pöördus Funk tagasi Ameerika Ühendriikidesse ja asus tööle Ameerika Ühendriikide Vitamiinikorporatsioonis konsultandina.
Vitamiiniteooria
Funki loetakse tänapäeval tuntuma "vitamiini" termini loojaks ja vitamiinide teooria (1912) rajajaks. Vitamiiniteoorias tõi ta ära fakte uue aktiivse printsiibi kohta: aine lahustub nii vees kui ka alkoholis jm; aine on dialüüsiga eraldatav ja aine kuumutamisel üle 130°C ta hävineb.[5] Funk konstateeris, et põhiliselt saame vitamiine taimsetest toiduainetest[6] (suurim kontsentratsioon seemnetes, riisiteradel näiteks väliskoores); vitamiinid teevad koos seemnete idanemisega kaasa mitmeid keemilisi protsesse ja neil on taimede kasvamisel oluline roll.[6] Kasimir Funk võttis esimesena kasutusele termini vita-amine, kirjeldamaks looduslikest toitainetest keemiliselt eraldatud ainete rühma, mis on vajalik vitamiinivaegusega seotud haiguste, mis tekivad üksnes nimetatud ainete puudumisel või pikemaajalisel ühekülgsel toitumisel ja millised ta nimetas avitaminoosideks[7] nagu: skorbuut, eksperimentaalne skorbuut loomadel, beribeeri, eksperimentaalne beribeeri lindudel (Polyneuritis gallinarum), Barlow' sündroom (saksa k Barlowsche Krankheit), pellagra, rahhiit, osteomalaatsia jpt raviks.[8][9][10]
Funk arvas enda keemiliselt sünteesitud ained, mille esinemist looduslikes toitainetes olid esimesena tõestanud Umetarō Suzuki, Shimamura ja Odake (samuti riisikliidest), orgaanilise päritoluga amiinide klassi kuuluvateks aineteks, arvatavasti nikotiinhapped (m-Pyridin-karbonsäure), millel on elutähtsad funktsioonid ja mis võivad seotud olla hormoonide, fermentide jms.[11]
Termini lühikirjeldus
Funk kirjeldab vitamiinidega seotut oma raamatus "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie: mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Vitamiinid on inimese ja paljude selgroogsete normaalseks toitumiseks, kasvuks, arenguks, paljunemiseks, metabolismiks, tervise säilitamiseks ning haiguslike seisundite ennetamiseks ja raviks hädavajalike mikrotoitainete rühm, mida enamik elusorganisme eksogeensete allikateta ei sünteesi või sünteesib ebapiisavas koguses.
Vitamiinide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad eriliste omadustega, temperatuuritundlikud, väga erineva struktuuriga orgaanilistest ainetest valmistatud bioaktiivsed ühendid, mis on aktiivsed üksnes väga väikestes kogustes.
Funkil ei õnnestunud antiberibeeri faktorit ehk tiamiini ega ka B1-vitamiini eraldada, see õnnestus aga Roger J. Williamsi vanemal vennal Robert Runnels Williamsil1933. aastal.
1936. aastal koostas Funk tiamiini struktuuri ning töötas välja meetodid nimetatud vitamiini sünteesiks ka tööstuste tarbeks.
Zur Kentniss des Brasilins and Hämatoxylins. Dissertation, University of Bern, (1904)
