Kadedus

Kadedus on emotsioon, mis ilmneb siis, kui inimesel puudub, kuid teisel isikul on olemas mingi oskus, saavutus või asi, mida kadedusttundev inimene soovib endale või tahab, et teisel inimesel seda ei oleks.^[1]

Portree naisest, kes kannatab obsessiivse kadeduse all. Autor Théodore Géricault

Bertrand Russell väitis, et kadedus on üks tõenäolisemaid õnnetu olemise põhjuseid.^[2] Russell selgitab, et kadedus ei tee mitte vaid kadeda inimese õnnetuks, vaid ta ka soovib, et ebaõnn tabaks teisi. Kuigi kadedust peetakse tavaliselt negatiivseks, siis Russell uskus, et kadedus on kodanikuühiskonda tegutsema sundiv jõud, et liikuda demokraatlikuma ühiskonna poole, mitte piirduda vaid sotsiaalse kindlustatusega.^[3]

Psühholoogid väidavad, et on kahte tüüpi kadedust: pahatahtlik kadedus ja healoomuline kadedus. Pahatahtlik kadedus on haiglane jõud, mis hävitab isiksuse ja tema vaimu ja põhjustab kadedal inimesel pimedat soovunelmat, et kadestatav "kangelane" kannataks. Kuid healoomuline kadedus on positiivne motiveeriv jõud, kui inimene soovib olla sama hea kui tema kadestatav "kangelane". Kuid vaid siis, kui healoomulist kadedust on õigetpidi kasutatud.^[4][5]

Aristoteles defineeris kadedust (φθόνος phthonos) nii: "Kadedus on nagu valu, mida põhjustab teiste õnn."

Immanuel Kant määratles kadedust kui "soovimatus näha oma heaolu varju teisel isikul, kuna standard, mida me kasutame, et näha, kuidas häed me välja paistame, ei ole tegelik meie heaolu väärtus, vaid näitab ainult, kuidas seda teistega võrrelda" (Moraali metafüüsika).

Kain tapab Abeli, kunstnik Bartolomeo Manfredi, u 1600

Kadedus on üks katoliku kiriku seitsmest surmapatust. Piiblis räägitakse, et kadedus motiveeris Kaini tapma oma venda Aabelit, kuna ta arvas, et Jumalale meeldis Kaini ohver rohkem kui tema oma.

Hinduismis peetakse kadedust hävitavaks emotsiooniks. Hinduism väidab, et kui midagi viib mõistuse tasakaalust välja, siis viib see viletsusse. Hinduism õpetab, et kadedus on võimalik ületada tunnistades, et mees või naine, keda kadestatakse, naudib praegu oma minevikus tehtud karma vilju ning keegi ei tohiks lubada, et nii kõver emotsioon võtab kontrolli meelte üle, muidu tabab teda samasugune saatus kui Mahabharata vastaseid.

Hakkamasaamine

Kadedusega hakkamasaamine sarnaneb muude negatiivsete emotsioonidega hakkamasaamisega. Näiteks viha vastu otsivad inimesed asjatundjatelt abi, et aru saada, miks nad nii tunnevad ja kuidas sellega toime tulla. Inimestel, kes tunnevad kadedust, on tihtipeale ekslik arusaam, kuidas tõelist õnne saavutada. Kui inimesel aidata vaatenurka muuta, võivad nad paremini mõista, mis on tõeline vedamine ja millega nemad on võimelised rahuldustunnet saavutama. Lazarus väidab, "hakkamasaamine on emotsioonide protsessis oluline element".^[6]

Salovey ja Rodin väidavad: "tõhus kadeduse vähendamise võte on suunata tähelepanu stiimulile, mitte isikule".^[7] Salovey ja Rodin soovitavad ka "enda polsterdamist" ("mõtle enda headele omadustele").^[7]

Viited

1. Parrott, W. G.; Smith, R. H. (1993). "Distinguishing the experiences of envy and jealousy". Journal of Personality and Social Psychology. 64: 906–920.
2. Russell, Bertrand (1930). The Conquest of Happiness. New York: H. Liverwright.
3. Russell (1930), lk 90–91
4. van de Ven N; et al. "Leveling up and down: the experiences of benign and malicious envy". Emotion. 9: 419–29. DOI:10.1037/a0015669. PMID 19485619.
5. "Why Envy Motivates Us".
6. Lazarus, R. S. (2006). "Emotions and Interpersonal Relationships: Toward a Person-Centered Conceptualization of Emotions and Coping". Journal of Personality. 74 (1): 9–46. DOI:10.1111/j.1467-6494.2005.00368.x.
7. Salovey, P.; Rodin, J. (1988). "Coping with envy and jealousy". Journal of Social and Clinical Psychology. 7: 15–33.

Kirjandus

• 1987: Helmut Schoeck. Envy: A Theory of Social Behavior. Liberty Fund; Reprint edition, ISBN 978-0865970649