Prantsusmaa maalikunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Jean-Louis André Théodore Géricault (26. september 1791 Rouen, Prantsusmaa – 26. jaanuar 1824 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse maalikunstnik, litograaf ja skulptor. Ta on üks romantismi alusepanijaid ning tema maali "Méduse’i parv" peetakse üheks romantismi tähtteoseks.
| Théodore Géricault | |
|---|---|
 Autoportree (1821) | |
| Sünninimi | Jean-Louis André Théodore Géricault |
| Sündinud |
26. september 1791 Rouen, Prantsusmaa |
| Surnud |
26. jaanuar 1824 (32-aastaselt) Pariis, Prantsusmaa |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maalikunstnik, graafik |
| Kunstivool | romantism |
| Tuntud teoseid |
"Méduse’i parv", "Haavatud kürassiir", "Vaimuhaige naine" |
Théodore Géricault sündis 26. septembril 1791 Roueni linnas jõukas peres: ta isa Georges-Nicolas Géricault oli advokaat ja maaomanik ning ema Louise-Jeanne-Marie Caruel pärit vanast mõjukast perest. Ta oli pere ainus laps. 1796. aastal kolis pere Pariisi, kus ta isa asus tööle abikaasa onule kuuluva tubakafirma juures.[1]
Kunstihuvi avaldus Géricault’l juba varakult. Ta omandas keskhariduse prestiižikas koolis Lycée Impérialis (praeguses Lycée Louis-le-Grandis), kus õppis kunsti Prix de Rome’i laureaadi Pierre Builloni käe all. Kooli lõpetamise järel ärgitas Géricault emapoolne onu teda kunsti edasi õppima. Aastatel 1810–1811 õpetas teda maalikunstnik Carle Vernet ning tänu nende ühisele huvile hobuste vastu lihvis Géricault tema käe all loomade liikuvuse, jõulisuse ja emotsionaalsuse väljendamist.[2] Pärast Vernet’ juurest lahkumist aastal 1811 õppis ta klassikalist kompositsiooni ja inimanatoomiat Pierre-Narcisse Guérini töökojas, kus kohtus ka Eugène Delacroix’ga. Delacroix kogus Géricault’ teostest palju inspiratsiooni ning nendest said hiljem ühed romantistliku kunstivoolu alusepanijad.[3] Samal ajal suurenes Géricault’ huvi poliitika vastu, mis kajastus ka ta loomes.[4]
Peagi hülgas Géricault ka Guérini ning suundus õppima omal käel. Aastatel 1810–1815 veetis ta rohkelt aega Louvre’is, kus kopeeris Peter Paul Rubensi, Michelangeli Caravaggio, Tiziani, Diego Velázqueze ja Rembrandti loomingut. Ta viibis palju ka Versailles’ lossis, kus lihvis tallides hobuste anatoomia ja liikumise kujutamist.
1812. aastal lõi Géricault esimese mõjukama teose – "Ründevalmis ohvitseri" (Officier de chasseurs à cheval de la garde impériale chargeant, asub Louvre’is), mille stiilist nähtub Rubensi mõjutusi. 1814. aastasse jääb maal "Haavatud kürassiir" (Le Cuirassier blessé quittant le feu, lõppversioon asub Louvre’is ja väiksem, vähem viimistletud versioon Brooklyni muuseumis New Yorgis). Géricault’le valmistas pettumust leige vastukaja. Ta liitus Prantsuse armeega ning veetis järgmised kaks aastat Versailles’ garnisonis aega teenides.[5]
1816. ja 1817. aastal tegi Géricault reisi Firenzesse, Roomasse ja Napolisse, kus tutvus Itaalia klassikalise kunstiga ning vaimustus Michelangelost. Roomas kogu ta inspiratsiooni "Berberi hobuste" maalimiseks, kuid jättis maali lõpetamata.
1817. aastal lõi Géricault esimese litograafilise teose. Litograafia vastu tekkis tal sügavam huvi pärast seda, kui ta oli näinud Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty litograafilisi koopiaid vanade meistrite maalidest. Järgmise kaheksa aasta jooksul sai temast üks mõjukamaid litograafe Pariisis.
1819. aastal eksponeeris Géricault Pariisi Salongi näitusel suuremõõtmelist maali "Meduse’i parv" (Le Radeau de la Méduse, algselt Scène de Naufrage, asub Louvre’is). Sellele järgnes skandaal: kunstnikku kritiseeriti liiga tundliku teemavaliku, ülemäära tõetruu kujutamislaadi ja dramaatilise sündmuse kunstiteosena kujutamise tõttu. Géricault otsustas riigist lahkuda ning veetis veidi üle aasta Inglismaal. Sinna reisimise algne plaan oli eksponeerida "Méduse’i parve" 1820. aastal näitusel Londonis, kuid ta jäi kohaliku kunstialuga pikemalt tutvuma, eriti lummas teda George Jonesi "Waterloo lahingu" detailirohkus. Inglismaal tegeles ta uurimisega, mitte maalimisega, nii et sel ajal lõi ainult mõne litograafilise teose.[2] Kohalikku vaesuse nägemine inspireeris teda looma ka joonistusi, mis on realistlikud, vabad igasugusest sentimentaalsusest.[6]
Géricault naasis 1821. aastal Pariisi. Sel ajal kajastus ta loomingus inglispärase udu ja pilvede kasutus.[2] Sellesse perioodi jääb ka ekspressiivsete realistlike portreede seeria vaimuhaigetest, algsest 10 maalist on säilinud viis, nende seas on tuntuim 1822. aastal valminud "Vaimuhaige naine" (La Monomane de l’envie või ka La Hyène de la Salpêtrière, asub Lyoni kunstimuuseumis).
Théodore Géricault’ elu jäi lühikeseks. Ta tervis oli habras, sest teda vaevas lülisambatuberkuloos (nn Potti tõbi) ning varem ratsutamisel tekkinud vigastused. Talle tehti küll mitu operatsiooni, kuid need ei olnud edukad. 1822.–1823. aastal halvenes ta tervis järsult ning talle määrati voodirežiim. Géricault suri 26. jaanuaril 1824. aastal Pariisis oma kodus, olles vaid 32-aastane. Tema matusetalitus toimus väikeses Faubourg-Montmartre’i kirikus.[1] Ta on maetud Père-Lachaise’i kalmistule Pariisis.[7]
Théodore Géricault’ stiili iseloomustab dramaatiline mäng valgusega, figuuride liikuvus ja väga viimistletud kompositsioon. Ta maalid on jõulised, värv on kantud lõuendile spontaanselt, esile kerkivad tugevad pintslijooned ja värvilaigud.[8] Inimfiguurid on väga realistlikud ja nende loomiseks kasutatud inspiratsiooniallikaid võib otsida Vana-Kreeka skulptuuridest. Teoste läbivateks teemadeks on sõda ning mütoloogilised ja ajalised stseenid. Tihti figureerivad ka hobused, sest Géricault armastas juba noorena hobuseid ja ratsutamist. Kuid hobused ei olnud tema jaoks ainuüksi graatsilised loomad, ta huvitus ka ratsaniku ja hobuse emotsionaalsest suhtest ning sellest, kuidas inimese ja looma sünergia toob kaasa mõlema olendi jõulisema ja täiuslikuma vormi; nende teineteise füüsilisest täiendamisest ratsavõistlustel ja emotsionaalselt näiteks treeningutel.[2]
Géricault’ loomingust võib leida ka üksikuid portreid, natüürmorte ja merevaateid. Samuti maalis ta palju väikesemõõtmelisi akvarelle ja õlimaale ning illustreeris tollast kirjandust.[2]
_-_Théodore_Géricault.jpg)
1814. aastal loodud maal "Haavatud kürassiir" (Le Cuirassier blessé quittant le feu; õli lõuendil, 358 × 294 cm; lõppversioon asub Louvre’is ja väiksem, vähem viimistletud versioon Brooklyni muuseumis New Yorgis) kujutab ratsanikku, kes on lahinguväljal haavata saanud. Tagaplaanil olev hobune sulandub ümbrusse ning vaataja tähelepanu keskmes on haavatud mees.[2] Kuigi maal kannab pealkirja "Haavatud kürassiir", pole sõduril märgata ühtegi vigastust, mistõttu võib aimata, et vigastused on vaimset laadi.
Géricault otsustas maalida lahingustseeni teistmoodi kui tavaliselt, kus kujutatakse ulatuslikke lahinguid või võitlevaid väejuhte. Vaid mõni kuu pärast Napoleon I võimult tõukamist kujutas see maal Prantsusmaa lüüasaamist ja Napoleoni läbikukkumist.[9] Ta maalis hiiglaslike mõõtmetega teose kolme päevaga, kuid see võeti samamoodi vastu nagu kaotatud kangelased: saadi aru kunstniku pingutusest, kuid pettuti teostuses.[10]
Théodore Géricault’ 1818.–1819. aastal valminud maal "Méduse’i parv" (ka "Medusa parv", Le Radeau de la Méduse, algselt Scène de Naufrage; õli lõuendil, 491 × 716 cm; asub Louvre’is) on kujunenud prantsuse romantistliku kunsti sümboliks.
Teosel on kujutatud tollal alles värskelt toimunud laevahukku. 2. juunil 1816 jooksis Lääne-Aafrika rannikul madalikule Prantsuse laevastikku kuulunud Méduse’i-nimeline fregatt. Reisijad evakueeriti suurele palkidest ehitatud parvele, mida loodeti poolesaja kilomeetri kaugusele rannikule pukseerida päästepaatide abil. Kui see plaan läbi kukkus, lahkus meeskond päästepaatidega, jättes 147 reisijat parvele omapäi. Parvel tekkisid meeskonnaliikmete vahel konfliktid, nappis joogivett ja toitu. Kui parv 13. päeval avastati, oli seal viibinutest elus ainult 15, kuid viis neist suri hiljem.
Géricault pühendas enne maalima hakkamist 16 kuud uuringutele, ta rääkis ellu jäänud merehädalistega ja õppis surnukehade pealt inimanatoomiat. Ta lasi endale meisterdada parve koopia, et ta saaks paremini tundma õppida lainete murdumist parve külgedel.[11] Modellidena kasutas ta oma sõpru, näiteks Eugène Delacroix’d,[12] kuid ka Michelangelo ja Vana-Kreeka skulptuure.
Maalil on ta realistlikult ja groteskselt kujutatud merehädaliste kannatusi, selle läbivateks teemadeks on nälg ja surm. Figuurid on tõetruud ning kõige väiksemateski detailides viimistletud. Teose kompositsioonis mängib ta diagonaalsete joontega, mille kaudu annab kujutatavale liikuvuse ja ühendab pildil olevad objektid.[2] Parvel olevad inimesed moodustavad kaks püramiidi, millest tagumise tipus on mustanahaline mees, kes lehvitab punast lippu, lootes saada tagaplaanil paistva laeva tähelepanu. Géricault toob mustanahalise figuuriga mängu poliitilise alatooni. Arvatakse, et kunstnik vihjas sellega orjuse kaotamisele ning rõhutab, et rass ei mängi mingit rolli ei äärmuslikes ega igapäevasündmustes.[13]
Kui Géricault maali 1819. aastal Pariisi Salongis esimest korda avalikult esitles, oli vastukaja negatiivne. Inimesed olid šokeeritud nii teose massiivsusest kui ka sellest, et kui tavaliselt oli suurtel maalidel kujutatud religioosseid teemasid või kangelastegusid, siis nüüd tegelikku ja alles värsket tragöödiat.
.jpg)
_Horse.jpg)
.jpg)
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
