From Wikipedia, the free encyclopedia
Juminda miinilahing (ehk Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast) oli merelahing Teise maailmasõja Idarindel Soome lahel Juminda poolsaare lähedal 1941. aasta augustis, mille käigus Tallinnas Saksa Wehrmachti vägede piiramisrõngasse sattunud Punaarmee evakueeruvad Balti laevastiku üksused sattusid soomlaste ja sakslaste paigaldatud miinitõketele ning langesid ühtlasi pommi- ja torpeedorünnakute alla.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2020) |
| Juminda miinilahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teise maailmasõja lahingutest ja Nõukogude vägede evakuatsioonist Tallinnast Eestis | |||
 Sõjalaevad Tallinna reidil enne teele asumist | |||
| Toimumisaeg | 28. – 31. august 1941 | ||
| Toimumiskoht | Soome laht, Juminda poolsaare lähedal | ||
| Tulemus | suure hulga evakueeritavate Balti laevastiku laevade ja Tallinnast evakueeritavate hukkumine | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Enam kui 200 laevast uputati umbes 60 ja hukkunute arv võis olla umbes 15 000.
22. juunil 1941 oli Saksamaa alustanud sõjategevust Teise maailmasõja idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.
Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Wehrmachti 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor Ilja Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel. Nõukogude vägede kõrgem ülemjuhataja Stalin oli andnud korralduse kaitsta Tallinna kui Balti Laevastiku peabaasi iga hinna eest.
Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1941)
14. juulil 1941 sai PBL Sõjanõukogu NSV Liidu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt siiski direktiivi nr 16, kus oli juba määratletud PBL baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati Tallinna Linna RSN Täitevkomiteega.
Pikemalt artiklis Põletatud maa taktika7. augustil 1941 jõudis augusti algul Emajõe joonelt ootamatult rünnakut alustanud Saksa XXVI armeekorpuse 254. jalaväediviis Põhja-Eestis Kunda juures Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Nõukogude 10. laskurkorpuse 8. augustil korraldatud vasturünnak olukorra taastamiseks ebaõnnestus ja Kunda-Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad olid sunnitud tõmbuma Tallinna kaitsele. Kotti oli jäänud koos tagalaväeosadega üle 70 000 mehe. Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti ristleja Kirov, hävitajate juhtlaevad Minsk ja Leningrad, lisaks 9 hävitajat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitse kindlustas PB laevastiku 10. hävituslennukite eskadrill. Tallinna elanikud olid alates 9. juulist sundkorras rajanud linna ümber kaitseehitisi.
Juba enne lahingute algust Eestis maismaal alustasid Soomes paiknenud Saksa Kriegsmarine laevastikukoondise D ning Soome merejõudude laevad meremiinitõkete veeskamisega Soome lahel, eesmärgiga takistada Balti laevastiku peabaasis Tallinnas ja Lääne-Eestis asuvate laevade liikumisvabadust Ida suunal. Juminda piirkonna miinitõkete paigaldamist alustati juba 22. juuni õhtul Soome allveelaevade poolt. Miiniväljade rajamine hoogustus augustis ja viimased 24 miini veesati veel ööl vastu 28. augustit.
Arvestuste kohaselt veesati Juminda piirkonda kokku 1612 miini ja 657 miinide traalimist takistavat lõhkepoid, aga mõningatel andmetel oluliselt rohkemgi.
Kui Saksa maismaaüksused jõudsid juuli algul välja Soome laheni, seadsid nad Juminda poolsaare piirkonda sama kuu keskel üles 105mm, 152 mm ja 172 mm suurtükipatareid kokku 10 toruga ja maksimaalse laskekaugusega umbes 30 km.
8. augustil algasid Saaremaalt Balti laevastiku kaugpommitajate propaganda maigulised pommituslennud Berliini. Lennukitele oli vaja kiiresti toimetada pommid Oranienbaumist Tallinna ja edasi Saaremaale. Selleks otsustati kasutada Tallinna peabaasis asunud kiirekäigulisi moodsaid miinitraalereid, mida olnuks juba vaja laevateede läbitraalimistel. Viitseadmiral Tributsi käsul lõpetati aga alates 10. augustist Tallinnast lähtuvate laevateede luure ja traalimine, et varjata laevateid vaenlase eest. Tänu sellele ei olnud juhtkonnal peagi ka adekvaatset ülevaadet laevateede olukorrast ega vaenlase poolt järjest juurde veesatavatest miinitõketest.
20. augustil alustasid Saksa üksused pealetungi Tallinnale, saavutades kohe kõigil suundadel edu. Nõukogude väed alustasid Tallinna evakuatsiooni juba 24. augustil, kui Kroonlinna suunas lahkus 13-laevaline konvoi (seejuures transpordilaev Eestirand VT-532 sai õhurünnakus vigastada ja juhiti Prangli randa madalikule).
26. augustil andis Looderinne ülemjuhataja Kliment Vorošilov ametlikult loa Tallinn maha jätta. Rindejuhatuse korraldusel tuli lahingutegevus 27. augustil lõpetada ja asuda laevadele. Algas ka sadamarajatiste ja muu maha jääva vara hävitamine. Juba samal päeval sai Bekkeri sadamas tabamuse transpordilaev Lunatšarski ja uppus.
27. augustil 1941 algas punavägede koondumine Tallinna sadamatesse. Tallinna kaitsnud Punaarmee üksuste jäänused, põgenevad punategelased, mobiliseeritud ja evakueeritavad – kokku umbes 30 000 inimest – tuli paigutada ööl vastu 28. augustit Nõukogude laevadele. Lisaks inimestele paigutati laevadele ka hulgaliselt materiaalseid väärtusi. Korrapärase taganemise asemel muutus laevadele minek peagi kaoseks. Punaväelased ei suutnud enam sakslasi takistada, kes pidevalt sadamaid pommitasid ja peale tungisid. Mitmed transpordilaevad olid sunnitud lahkuma ilma nendele määratud üksuste ja evakueerituteta, samas, kui teised laevad oli ülerahvastatud. Kavatsus olla olnud alustada juba ka miinide traalimist ja esimeste laevade ära saatmist, kuid tuul tugevnes 7 pallini, mistõttu polnuks traalimine ja ka väiksemate aluste merele minek võimalik. Samal päeval sai pommitabamuse ja uppus sadamas mootorpurjekas Tiir.
Evakuatsiooniteekond jagunes kaheks osaks: Tallinnast Suursaarele, umbes Soome lahe keskele ja Suursaarest Kroonilinnani. Esimene osa kujutas endast enim ohtu Juminda neeme miiniväljade ja õhukaitse puudumise tõttu, kuna Suursaarest idas võis loota juba oma lennuväe toetusele. Suursaare juurde koondati aga eraldi laevade salk, mis pidi läänest saabujaid toetama.
28. augustiks koondus Tallinna lahele üle 180 laeva, mis jagati konvoideks nr 1–4, peajõududeks, kattesalgaks ja arjergardiks. Lisaks saabus lahele evakueeritavatega laevu Paldiskist.
2. järgu kapteni N. Bogdanovi juhtimise all, sinna kuulusid:
Kokku 32 laeva.
Juhiks oli määratud 2. järgu kapten N. Antonov ning sellesse kuulusid järgnevad laevad:
Kokku 21 laeva.
Juht 2. järgu kapten J. Janson. Konvoi koosseisus olid:
Kokku 21 laeva.
Viitseadmiral V. Tributsi enda juhtimisel:
Kokku 26 laeva. Peajõudude ülesanne oli katta 1. ja 2. konvoi liikumist.
3. järgu kapteni S. Gluhhovtsevi juhtimisel:
Kokku 38 laeva. Selle konvoiga liitusid veel 12 laeva Paldiskist (transpordilaevad "Ausma" ja "Balhaš", kolm mootorpurjekat, kaks "merekütti" ning viis kaatertraalerit).
Balti laevastiku staabiülema kontradmiral J. Pantelejevi juhtimisel:
Kokku 23 laeva. Kattesalga ülesanne oli katta 3. ja 4. konvoi liikumist.
.jpg)
Balti laevastiku miinikaitse juhataja kontradmiral Juri Ralli juhtimisel:
Kokku 21 laeva.
Samuti lahkus 28. augustil Tallinna reidilt 3 mastiline mootorpurjekas "Hiiurand" ja veel mõningaid väiksemaid aluseid, mille organisatsioonilist kuuluvust pole kindlaks teha õnnestunud.
28. augusti hommikul hakkasid viimased laevad sadamatest lahkuma ja kogunema reidile ankrusse, kuna saksa üksused olid juba jõudmas kesklinna. Sadu punaväelasi jõudis sadamatest reidile asunud laevadele veel leitud paatidel, ise valmistatud parvedel ning osa isegi ujudes.
28. augustil Kell 11.18 lahkus Tallinna reidilt esimene konvoi Kroonlinna suunas, kell 13.35 teine- ja juba kell 13.50 kolmas konvoi.
Kell 14.30 jõudsid Saksa 151. rügemendi allüksused Raekoja platsile. Peagi jõudsid Kadrioru juures rannani ka ida suunast linna tunginud saksa üksused. Pirita suunast hakati peagi Tallinna sadamaid ja ka reidil seisvaid laevu järjest enam tulistama.
Umbes kell 15 tõstsid ankru peajõud Miinisadamast ristlejale Kirov asunud viitseadmiral Tributsi juhtimisel ja seejärel kohe kell 15.23 lahkusid Tallinnast suurima, neljanda konvoi laevad. Ristleja ees sõitis miinikaitseks jäälõhkuja Suur Tõll. Lahkudes olla Kirov (?) tulistanud veel hästi nähtava Pirita kloostri seina pihta. Üks mürsk läbistas seina plahvatamata (auk on seinas tänaseni), plahvatades hiljem maapinnal.
Kella 16 paiku kandis laevastiku staabiülem ja kattesalga ülem Pantelejev viitseadmiral Tributsile ette, et evakueerimine ja laevadele asumine on lõpetatud[1] ning kell 16.15 hakkaski kattesalk liikuma. Praktiliselt aga kaugeltki kõiki punaväelasi kujunenud segaduse käigus enam laevadele võtta polnud võimalik. Maha jäi ja vangi langes tuhandeid.
Enne Tallinnast lahkumist kavatseti blokeerida sadamate väravad uputatavate vanemate laevadega. Vanasadama (kaubasadama) ühte väljasõiduväravasse õnnestus uputada süvendaja (ilmselt Nord), kuid teise värava sulgemiseks mõeldud aurik Gamma sai uputamiskohale pukseerimise alustamisel mürsutabamuse ja uppus tänu põhjale paigutatud uputuslaengu plahvatusele sadamas. Miinisadama (sõjasadama) väravatesse plaaniti uputada endised Eesti sõjalaevad Mardus ja Keri. Mardusele uputamiseks pandud lõhkelaeng oli aga liiga tugev, purustades vana laeva täiesti (mõningatel andmetel sai hoopis hävitava mürsu-või pommitabamuse). Keri aga sattus sadamabasseinis madalikule ja jäi sinna. Lisaks taheti miinisadama väravasse uputada ujuvtöökoda (kunagine miiniveeskaja) Amur, kuid see uppus lõpuks vales kohas. Kuhugi uputati veel ujuvdokk.
Enne lahkumist veesati ka meremiine, mis õnnestus ilmselt sadamate blokeerimisest paremini. Endine Eesti miinitraaler Vaindlo mineeris Vanasadamat. Arjergardi kuulunud valvelaev Burja mineeris Kopli lahte ja Suurupi väina ning valvelaevad Sneg ja Tsiklon mineerisid Tallinna reidi. Kokku veesati 112 miini.
Kell 20.15 lahkus Tallinna reidilt viimasena arjergard. Reidile jäi siiski maha vähemalt 3-4 laeva. Koos eestlastest vangide ja punaväkke mobiliseeritutega jäid tänu meeskondade pagemisele maha ja juhiti hiljem randa purjelaev Mihkel, mootorpurjekad Jaen Teär ja Pärnumaa. Teadmata nimetusega ujuvtöökoda triivis Merivälja randa. Lisaks jäi purustatud sadamaisse maha hulk aluseid, millest osa ilmselt uputati. Tallinna sadamatesse jäi kas uputatuina või ka ujuvaina maha kokku vähemalt 15 praami, vähemalt 15 mootorpurjekat ja väiksemat kuunarit, umbes 10 väiksemat puksiiri, 2 ujuvkraanat ja lisaks mõningaid muid peamiselt väiksemaid laevu ja kaatreid.
Balti laevastiku staabi valearvestuste (väidetavalt ka päevasel ajal kehva mereilma) tõttu läksid konvoid merele 10–14 tundi plaanitust hiljem ehk hilisõhtul, mistõttu ei jõutud Juminda miinivälja päevavalguses ületada. 2. ja 3. konvoi olid aga miiniväljade öiseks läbimiseks ka liiga nõrga miinitraalerite kaitsega.
Kella 17 paiku jõudis 1. konvoi Juminda miinitõketeni. Samaaegselt alustas tulistamist ka Juminda poolsaarel asunud Saksa suurtükivägi. Hävitaja Svirepõi tegi laevade ette suitsukatte.
Kell 17.05 sõitis Koipsi saare joonel miinile 1. konvois aurik Ella, mis vajus põhja mõne minutiga. Pardal olnud umbes 930 inimesest pääses ilmselt lõpuks 123.
Umbes kell 17.20 sõitis 1. konvois miinile puksiir LP-5, mis oli päästnud merest Ellalt pääsenuid.
Kell 17.30 lendasid konvoide kohale esimesed Saksa lennukid ja jäämurdja Krištjanis Valdemars sattus nende eest manööverdades umbes Mohni meridiaanil miinile ning uppus. Uppus arvatavalt umbes 115 ja pääses umbes 70 inimest. Staabilaev Vironia aga sai lennukilt pommitabamuse pardasse ja jäi liikumisvõimetuks. Vironia võttis puksiiri päästelaev Saturn.
Kell 18.20 ründasid 6 Saksa pommitajat Ju-88 ristleja Kirovit, kuid ei tabanud.
Kell 18.40 uppus miinile sõitnuna esimene sõjalaev, miinitraaler TŠtš-71. 35-liikmelisest meeskonnast pääses 5.
Kell 19.20 sõitis miinile Vironiat pukseerinud päästelaev Saturn. Vigastatud laev jäi pinnale ja puksiirots anti lahti. Seepeale jäi Vironia ankrusse. Kella 21.30 paiku tuli Saturni juurde võrguveeskaja Azimut, mis võttis Saturnil olnud 270 inimesest peale 131.
Kell 19.32 sõitis 2. konvois miinile ja uppus suurtükilaev I-8. 82 meeskonnaliikmest pääses 10.
Kell 19.48 sõitis 2. konvois miinile ja uppus allveelaev Štš-301. 38-liikmelisest meeskonnast pääses 14, kellest 1 suri peagi vigastustesse.
Enne õhtupimedust üritasid konvoisid rünnata põhja poolt Saksa torpeedokaatrid S26, S27, S39, S40 ja S101, kuid tänu hävitajatelt Moskvalt, Minskilt ja Kirovilt avatud tihedale tulele oldi sunnitud tagasi tõmbuma. Samas olid aga oma konvoist eraldunud väikese süvisega (väiksem miinioht võimaldas vabalt liikuda) G-5-klassi torpeedokaatrid TKA-73, TKA-74, TKA-94, TKA-103 ja TKA-113, mis üritasid öö hakul tagasi omade juurde sõita. Omad pidasid neid aga järjekordseteks vaenlasteks ja avasid tule, vigastades TKA-103, mille TKA-37 oli seejärel pärast meeskonna mahavõtmist sunnitud uputama.
Kell 20:11 uppus miinitabamusest Kirovi järel sõitnud allveelaev S-5.[2]
Kell 20.40 plahvatas hävitajate juhtlaev Minski paravanil miin, laeval tekkis leke ja seiskusid peamasinad. Hävitaja Skorõi võttis Minski puksiiri, kuid sõitis peagi ise miinile ja uppus.
Kell 20.45 hukkus miinil hävitaja Jakov Sverdlov. Sellel laeval olevat olnud nii Sergei Kingissepp kui ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin (andmed tema hukkumisest laeval on vaieldavad).[3] Samal ajal sõitis miinile ka Vironiat pukseerinud Saturn.
Kell 20.57 sõitis umbes Pedassaare joonel Läti aurik Everita traalitud koridorist välja ja uppus miinil. Laeval võis olla u 1500 inimest, kellest pääses vaid 42.
Kell 21.05 sõitis umbes Mohni meridiaanil miinile miinitraaler TŠtš-56, mille 35-liikmelisest meeskonnast pääses 1.
Kell 21.15 sõitis Everita hukkumiskoha lähedal miinile ja uppus arjergadis valvelaev Tsiklon, millega hukkus enamus 114-liikmelisest meeskonnast.
Kell 21.45 andis oma peajõududega Vaindloo saarest kirdes asunud admiral Tributs oma u 50 km pikkuseks veninud laevakaravanile raadio teel käsu jääda ööseks ankrusse. Ilmselt olid talle selleks ajaks selged suured kaotused ja miiniväljade pimedas läbimise veel suurem ohtlikkus. Ankrusse kästud aga väidetavalt jääda Vaindloo saare juures ja nii jätkanud osa karavanist veel liikumist miinide vahel ida suunas. Merel oli aga ohtlik isegi ankurdumine või triivimine, sest lainetes ulpisid paljud traalimisel trossi läbilõikamise järel veepinnale tõusnud, kuid hävitamata jäänud miinid. Laevadel viibijaid olid sunnitud neid sageli ritvade, paadiaerude vm tokkidega laeva kerest eemale juhtima. Mõnel sõjalaeval oli mõni meeskonnaliige laskunud selleks isegi ise parda äärde vette.
Kõige kaugemal läänes, alles Pedassaare meridiaanil, asus arjergard ja just ankurdumiskäsu saamise kellaajal sõitis arjergardi lipulaev hävitaja Kalinin miinile, kuid jäi pinnale. Arjergadi juhtinud kontradmiral Juri Rall sai põrutada ja viidi väikesel allveetõrjelaeval Suursaare suunas. Arjergardi juhtimise võttis üle 3. järgu kapten Sidorov. Kella 22 paiku triivis arjergardis Kalinini kõrval peatunud hävitaja Volodarski miinile ja uppus. 168-liikmelisest meeskonnast pääses 8. Mõned minutid hiljem sattus samas miinile ka samatüübiline hävitaja Artjom, mis uppus minutiga. Pääses 14 inimest. Kell 22.45 uppus ka Kalinin, millelt pääses 160 inimest.
Kella 22 paiku sattus 3. konvois miinile auruturbiinlaev Luga, kus olid peamiselt haavatud ja meditsiinipersonal – umbes 1500 inimest. Laev jäi esialgu veepinnale, kuid osa inimesi hüppas paanikas merre. Hiljem võttis suure osa laeval olijatest peale Skrunda, mis oli Tallinnas väljunud pea tühjana.
Enne keskööd triivis ankrus seisva Vironia pardasse ulpiv meremiin ja laev uppus üsna ruttu. Laeval võis olla u 700 inimest, kellest pääsesid vähesed.[4] Mõni tund hiljem uppus ka Saturn, millele alles jäänud inimestest pääses 27.
Ilmselt enne keskööd sõitis miinile Alev, mis jäi esialgu pinnale ja millel olnud u 1300 inimesest hukkus u 150.
Ööpimeduses sõitsid konvoide lähistele 4 Soome valvekaatrit, millest VMV 17 uputas torpeedoga laskemoonalastiga Eesti mootorkuunari Atta, mille meeskond ja reisijad ilmselt hukkusid täies koosseisus. Samal ajal põgenesid 4. konvoi koosseisust Soome poole puksiirid Paldiski ja I-18, mille Soome valvelaevad Kalbådagrundi madaliku lähedal vangistasid. Samas konvois olnud tuukrilaev VP-6 põgenes aga pimeduses Eesti rannikule.
Kella 1 paiku öösel vastu 29. augustit õnnestus vigastatud hävitajate juhtlaev Minskil saada tööle jõuseadmed ja ta jätkas saabunud hävitajate juhtlaev Leningradi kiiluvees teekonda ida suunas.
28. või 29. augustil hukkusid teadmata ajal veel mitmed laevad. Vähemalt osaliselt päästeti meeskond järgmistelt hukkunud laevadelt: valvekaatrid K-290 (PK-290?) ja K-297 (PK-290?) (6-liikmelised meeskonnad pääsesid); puksiir Venta (4 hukkus, 4 pääses); puksiir KP-18 (kõik 8 pääsesid); aurik Petergof (4 hukkus, 8 pääses); torpeedotranspordilaev TT-1 (2 hukkus, 10 pääses); väike allveetõrjelaev MO-197 (11 hukkus, 10 pääses); hüdrograafilaev Vostok (pääsesid kõik 32 meeskonnaliiget, ilmselt ka reisijad). Koos meeskonnaga kadusid: sidelaev Jupiter (30 inimest); vahilaev Topaz (49); päästelaev Kolõvan (30), puksiir Kolõma (15); bensiinipraam nr 352 (6); naftapraam NB-21 (6) ja peibutuslaev Hiiusaar (meeskonna suurus teadmata). Valvekaater PK-233, mille konvoiline kuuluvus pole selge, sai tabamuse Juminda suurtükitulest ja hukkus koos 21-liikmelise meeskonnaga. Ühtlasi hukkusid hüdrograafialaev Astronom ja traaler TŠtš-42, kes olid asunud Suursaarelt teele konvoile vastu.
29. augusti hommikul jättis Vladimir Tributs konvoid saatuse hoolde. Ta istus Kirovilt ümber torpeedokaatrile ja kihutas Leningradi. Selleks ajaks olid transpordilaevad jäänud sõjalaevade kaitseta, sest need sõitsid ees ära Kroonlinna. Konvoid aga vajanuks hädasti ristlejate ja teiste sõjalaevade kaitset.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Aprill 2019) |
Hukkunute täpset arvu on võimatu kindlaks määrata, kuna toona valitses üsna suur segadus. Eesti mereajaloolastest on läbimurde kaotusi analüüsinud Mati Õun, kelle arvestuste põhjal võis teele asuda u 42 000 inimest (29 000 sõjaväelast, 13 000 tsiviilisikut, 800 tsiviilmeremeest) ja kohale jõudis u 27 000 (18 000 sõjaväelast, 8000 tsiviilisikut, 600 tsiviilmeremeest). Seega pidi hukkuma u 15 000[5]. Nõukogude ajaloolased ja laevastikujuhid on nimetanud hukkunute arvuks u 4000–5000 inimest ehk rohkem kui poole võrra vähem. Märkimisväärne on, et umbes pooled kohale jõudnutest vahepeal päästeti uppumast. Suurim ohvrite arv (1760) oli aurik Kalpaksil.
Kokku kuni 225 operatsiooniga seotud nõukogude laevast uputati vähemalt 60. Vähemalt 1 laev suutis põgeneda Soome ja vähemalt 3 jäid Tallinna reidile maha.
Uppunud laevu (nimekiri pole täielik)
Suure mereväelise evakuatsiooni sarnasuse tõttu kutsuti Tallinna Läänemere Dunkerque'iks.
Juminda poolsaare tippu paigaldati 1981. aastal mälestusmärk, mida korrastati 1995. aastal. Mälestusmärgi juures toimub sündmuse aastapäeva puhul üritusi.
Arvatavalt Venemaa võimude toel on loodud Tallinna evakueerumise meenutuseks Interneti koduleht.[6]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
