From Wikipedia, the free encyclopedia
Inglise kodusõda on koondnimetus konfliktidele, mis leidsid rojalistide ja Inglise parlamendi vahel aset aastatel 1642–1651 peamiselt Inglismaal, ent ulatusid ka Šotimaale, Iirimaale ja Walesi. Mõnikord peetakse Inglise kodusõja alguseks ka 1639. või 1640. aastat, mil kuningas Charles I-l tekkisid vastuolud šotlastega ja kutsuti kokku nn Pikk parlament. Kodusõja lõpuks on loetud ka 1649. aastat, kui Charles I hukati, või 1652. aastat, mil Oliver Cromwell vallutas Iirimaa ja viimased rojalistid Šotimaal alistusid.
 |
See artikkel räägib 1642–1651 toimunud konfliktist; 1135–1154. aastatel toimunud kodusõja kohta vaata artiklist Inglismaa kodusõda (1135–1154) |
| Inglise kodusõda | |||
|---|---|---|---|
 Marston Moori lahing (1644) | |||
| Toimumisaeg | 1642–1651 | ||
| Toimumiskoht | Inglismaa, Wales, Šotimaa, Iirimaa | ||
| Tulemus | parlamendi võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Viimasel ajal jagatakse Inglise kodusõja tihti kolmeks eraldi sõjaks või vähemalt etapiks: esimene (1642–1646) ja teine (1647/1648–1649) toimusid kuningas Charles I ja parlamendi vahel ning kolmas (1649–1651/1652) Charles II toetajate ja parlamendi vahel. Paralleelselt toimusid sisesõjad ning rahutused ka Iirimaal (1641–1652, nn Kaheteistaastane sõda) ja Šotimaal (Esimene piiskoppide sõda 1639, Teine piiskoppide sõda 1640, šotlaste osalemine kodusõjas parlamendi poolel 1642–1646 ning rojalistide poolel 1647/1648 ja 1650–1652).
Kuigi sõdu oli tegelikult mitu, kasutatakse mõistet "Inglise kodusõda" siiski enamasti ainsuses. Mõned ajaloolased, eriti marksistid, on kasutanud ka mõistet "Inglise (kodanlik) revolutsioon", mis hõlmab tavaliselt laiemaid ajalisi piire: Pika parlamendi kokkukutsumisest (1640) kuni restauratsioonini (1660). Et konfliktid haarasid kõiki Briti saari, siis on välja pakutud ka mõiste "Briti kodusõjad".
Pinged kuninga ja parlamendi vahel olid tekkinud juba 17. sajandi alguses, kui Elizabeth I surma järel sai võimule Stuartide dünastiasse kuuluv James I, kes oli 1567. aastast olnud Šotimaa kuningas James VI nime all. James, kes püüdis Inglismaad ja Šotimaad üheks kuningriigiks liita, leidis, et kuninga võim pärineb otse Jumalalt ning parlamendil pole õigust tema otsustesse sekkuda (absolutism). Samas oli juba sajandite eest välja kujunenud tava, et kuningad ei saa määrata uusi makse ilma parlamendiliikmete heakskiiduta ning see esinduskogu taotles endale ka laiemaid õigusi, et oma poliitilist tahet valitsejale peale suruda. Ametlikult sai ta kuningat mõjutada aga ainult uute maksude kinnitamatajätmise kaudu.
James I sattus maksude tõstmiseks kokku kutsutud parlamentidega mitmel korral vastuollu ning valitses 1614–1621 ilma parlamenti kordagi kokku kutsumata (viimane efektiivne esinduskogu oli kokku kutsutud 1611. aastal, sest 1614. aasta oma keeldus makse tõstmast ning kuningas saatis selle kiiresti laiali).
Veelgi suuremad probleemid tekkisid parlamendiga Jamesi pojal Charles I-l, kes kohe pärast troonile saamist 1625. aastal oli abiellunud katoliiklasest Prantsuse printsessi Henriette-Mariega. Kuna enamik parlamendiliikmetest olid veendunud protestandid, kelle seas andsid omakorda tooni radikaalsed puritaanid ning käimas oli ka usulisi pingeid õhutav Kolmekümneaastane sõda, siis tekitas see abielu liikmete seas suurt muret, kuna katoliikliku kuninganna lapsed kasvatati vähemalt esialgu üles katoliiklastena, mis tegi võimalikuks katoliiklase tõusmise Inglismaa troonile. Peale selle oli parlamendile vastukarva James I soosiku ja Charles I sõbra Buckinghami hertsogi George Villiersi suur mõjuvõim; Villers tapeti 1628. aastal.
Charles I ise oli sarnaselt isaga veendunud oma võimu jumalikus päritolus ja püüdis Jamesist veelgi järjekindlamalt absolutismi ka praktikas ellu rakendada. Parlamendist mööda minnes kehtestas ta mitmeid kaudseid makse (sundlaenud, uriini ja sõnniku kuulutamine riigi omandiks). Seetõttu tekkisid tal 1625–1629 kokku kutsutud kolme parlamendiga tõsised lahkhelid, kes keeldusid makse tõstmast ning 1628. aastal avaldasid parlamendiliikmed õiguste petitsiooni ("Petition of Rights"), kus nõuti parlamendi kinnitamata maksude kogumise, kohtuotsuseta vahistamiste, tsiviilisikute sõjaseaduste alusel arreteerimise ning sõjaväelaste tsiviilelanike majadesse majutamise lõpetamist. Et petitsiooni toetas ka ülemkoda, siis pidi kuningas sellele alla kirjutama, kuid tegelikult keeldus ta seda täitmast ning otsustas 1629. aastal parlamendi laiali saata.
Seejärel otsustas kuningas valitseda ilma parlamenti kokku kutsumata. See õnnestus tal 11 aasta vältel, hiljem nimetasid parlamendi toetajad seda aega "üheteistkümneks türannia-aastaks". Esialgu suutis Charles I ilma parlamendita küllaltki edukalt hakkama saada: ta jätkas kaudsete maksude kogumist ning laiendas vanu, väites, et selleks ei ole parlamendi heakskiitu vaja. Kõige suuremat vastuseisu tekitas Inglismaa ranniku kaitseks kogutava laevaraha laiendamine Inglismaa rannikupiirkondadest ka sisemaale, mis 1630. aastate teisel poolel tekitas kuninga ja eelmiste parlamentide liikmete vahel tõsist vastasseisu. Sealjuures sai tuntuks John Hampden, kes keeldus laevaraha maksmast ning istus seetõttu mitmel korral vangis. Kuningavastast meeleolu õhustasid ka tema ebapopulaarne soosik Thomas Wentworth ja Canterbury peapiiskop William Laud, kes asus võitlusse puritaanluse vastu ning lähendas anglikaani kirikut katoliiklikele tavadele.
Olukord muutus veelgi problemaatilisemaks, kui Charles I-l tekkisid vastuolud šotlastega. 1637. aastal püüdis ta nimelt unifitseerida oma valitsusala kirikukorraldust ja laiendada anglikaani kirikukorda ka Šotimaale. Seal oli levinuimaks usundiks aga kalvinistlik presbüterlus ning šotlased soovisid kirikukorraldust hoopis teises suunas muuta ja senist piiskoplikku kirikusüsteemi üldse ära kaotada. Seetõttu sõlmisid šotlased 1638. aastal nn rahvusliku lepingu (national covenant) ja keeldusid kuninga korraldust täitmast. Seepeale otsustas kuningas oma tahte Šotimaale relva jõul peale suruda, mistõttu puhkes Esimene piiskoppide sõda. See 1639. aastal lõppenud konflikt ei toonud olukorda lahendust ning muutis Charlesi positsiooni üha ebakindlamaks, kuna puritaanid muutusid häälekamaks ka Inglismaal, samuti kasvas eeskätt usuline rahulolematus Iirimaal. Charles otsustas seejärel Šotimaa probleemi kiiresti relva jõul lahendada, kuid selleks läks tal vaja suurt hulka raha ning seetõttu otsustas ta 1640. aastal parlamendi taas kokku kutsuda.
1640. aasta aprillis koguneski parlament ja kuningas lootis, et nad kiidavad tema nõutud maksud kiiresti heaks. Kuid selle asemel asusid liikmed kuningat ja tema lähikonda süüdistama seaduste rikkumises ja katoliikluse salajases soosimises ning keeldusid uusi maksusid kinnitamast. Seetõttu saadeti parlament juba sama aasta mais laiali ning see on ajalikku läinud Lühikese parlamendina.
1640. aasta jooksul muutus olukord Inglismaal aga veelgi pingelisemaks: šotlased tungisid Põhja-Inglismaale (Teine piiskoppide sõda) ning lubasid lahkuda alles siis, kui nende usulised nõudmised on täidetud, rahutus kasvas ka mujal. Seetõttu oli kuningas novembris sunnitud parlamendi uuesti kokku kutsuma, seekordne parlament istus vähemalt osaliselt koos kuni 1653. aastani ning seda on seetõttu nimetatud Pikaks parlamendiks. Ka seekord ei nõustunud parlament kuninga nõudmisi täitma, vaid esitas omapoolsed tingimused: kuningas pidi parlamendi voli alla andma oma senised lähikondlased, kuulama nii sise- kui ka välispoliitikas parlamendi nõu, parlamendi laialisaatmise korral kolme kuu jooksul kokku kutsuma järgmise ning sõlmima šotlastega nende nõudmisi täitva lepingu. Kuningas oligi sunnitud järgi andma ja mitmed tema lähikondlased vangistati ning Wentworth ja Laud koguni hukati.
Kuid parlament otsustas oma mõjuvõimu veelgi laiendada ning likvideeris 1641. aastal Tähekoja, Kuninga Kõrge Komisjoni ja saatis laiali kuninga sõjaväe. Samuti võeti parlamendi kontrolli alla riigi finantsid ning 1641. aasta suvel moodustati parlamendikomisjon, mille juhiks sai tuntud opositsionäär John Pym ning mis sisuliselt taotles endale kõrgeimat võimu Inglismaal. Sama aasta detsembris esitati kuningale nn "Suur remonstrants" ("Grand Remonstrance"), milles väljendati seisukohta, et kuninga nõunikud ehk ministrid peaksid olema vastutavad parlamendi ees. Charles I, kes ei saanud oma veendumuste pärast leppida jõuetu konstitutsioonilise monarhi positsiooniga, keeldus relvajõude parlamendi voli alla andmast ning otsis toetust nii Šotimaalt kui ka Prantsusmaalt. Parlament koondas samuti oma jõude, arvates oma ridadest välja kuningale lojaalseid liikmeid. Et London oli üldiselt parlamendimeelne, siis lahkus kuninga perekond sealt 1642. aasta alguses. Nii kuningas kui ka parlament hakkasid koondama vägesid ning kumbki pool polnud valmis teisega enam kompromissile minema.
Pikemalt artiklis Esimene Inglise kodusõdaEsimese Inglise kodusõja alguseks peetakse tihti 1642. aasta jaanuari alguse sündmusi. 3. jaanuaril nõudis Charles I 5 alamkoja liikme, sealhulgas Hampdeni ja Pymi, ning ülemkoja eesistuja lord Kimboltoni arreteerimiseks, süüdistades neid riigireetmises ja mässu ettevalmistamises. 4. jaanuaril saabus ta 400 sõduriga nende vahistamiseks parlamenti, kuid nood olid asjast varem teada saanud ning ei olnud sel päeval parlamendi istungil kohal. Ka teised parlamendi liikmed keeldusid kuningaga koostööd tegemast, misjärel monarh parlamendist ja 10. jaanuaril ka Londonist lahkus. Linnakodanikud olid suures enamuses parlamendi poolel ning kuningas koos õukonnaga siirdus esialgu Yorki. Seejärel puhkes kuninga ja parlamendi toetajate vahel propagandasõda, kus mõlemad pooled õigustasid enda tegevust ja kritiseerisid teist.
1642. aasta esimesel poolel püüdsid kuninga pooldajad (rojalistid ehk "kavalerid") ja parlamendi toetajad ("ümarpead") üksteise võidu saavutada Inglismaa linnade ja piirkondade toetust. Üldiselt jagunes toetus nõnda, et kuningat jäid toetama Põhja- ja Lääne-Inglismaa ning Wales, parlamenti aga Ida- ja Lõuna-Inglismaa. Linnad kaldusid pigem parlamendi poolele, kuna selle juhtivad kodanikud oldi kannatanud kuninga range maksupoliitika tõttu. Parlamenti toetas ka enamik Inglise laevastikust, mis raskendas rojalistidel Mandri-Euroopast abivägede toomist. Šotimaa jagunes: enamik šotlastest kaldus toetama parlamenti, kuid mägismaa jäi toetama kuningat, nagu ka enamik Iirimaast. Samas oli ka mitmeid piirkondi, mis püüdsid jääda erapooletuks.
Esialgu olid ka vaenupoolte vaated küllaltki ebaselged, kuna kuningas väitis, et ta ei soovi kehtestada absolutismi, vaid ainult kaitsta Inglismaa vanu seadusi, protestantismi ja vaba parlamendi kokkukutsumist; samas kui parlamendis oli mitmesuguseid fraktsioone: mõned toetasid kuningat ja liitusid temaga, teised nõudsid tema võimupiiride otsustavat piiramist ja usulise vabaduse kehtestamist (ehk puritaanluse täielikku lubamist). Esialgu leidsid aga kõik parlamendiliikmed, et kuningas tuleks troonile jätta.
1642. aasta 22. augustil heisati Nottighami kindlusel kuninga sõjalipp ja kuulutati sõda parlamendi vägede ülemjuhataja krahv Essexi vastu. Sellega algas formaalselt sõjaline tegevus, kuigi esimene tõeline relvakokkupõrge leidis aset alles 28. septembril. 23. oktoobril toimus esimene suurem kokkupõrge, Edgehilli lahing, mis lõppes küll selge võitjata, kuid parlamendi väed pidid seejärel taanduma. 1643. aastal õnnestus rojalistidel vallutada Oxford, millest sai kuninga uus residents, sinna kogunesid ka teda toetavad parlamendiliikmed (nn Oxfordi parlament). Kuid Londonit ei õnnestunud kuninga vägedel siiski vallutada. Sõja esimestel aastatel tõusis väejuhina esile Charles I sakslasest õepoeg Rupprecht von der Pfalz (Prince Rupert of Rhine).
Kuid 1643. aastal said rojalistid kaks olulist kaotust Newbury ja Winceby lahingus ning parlamendil õnnestus sõlmida liit šotlastega, kellele lubati presbüterliku kiriku vabaduste austamist. Seetõttu tekkis kuningale oht, et tema vägesid rünnatakse selja tagant, põhjast.
1644. aasta 22. juulil said rojalistid parlamendi ja šotlaste ühisväelt Marston Moori lahingus lüüa, see tõi kodusõja käiku pöörde. Lahingus tõusis esile Oliver Cromwelli juhitud "Raudkülgede" ratsaväeüksus (Ironsides). Parlament suutis edukamalt rakendada oma finantse ja luua 1645. aastal uue mudeli järgi koostatud armee (New Model Army), mil oli professionaalne väljaõpe ja mis allus otse parlamendile. Juba varem, 1644. aasta lõpus, oli parlament muutnud "oma õigustest loobumise eelnõuga" ("Self Denying Bill") oma sõjaväe puhtalt professionaalide ettevõtmiseks: väejuhtidel tuli valida, kas jääda parlamendi liikmeks või väejuhiks, mõlemat ei saanud nad enam olla. See tähendas ühtlasi ka seda, et armeejuhtideks jäid enamasti radikaalselt meelestatud mehed, samas kui mõõdukamad eelistasid parlamendiliikme kohta.
1645. aasta l4. juunil said rojalistid Cromwelli ja Thomas Fairfaxi juhitud parlamendi väelt otsustavalt lüüa Naseby lahingus, misjärel jäi nende kontrolli alla veel vaid Cornwall, Põhja-Wales ning osa Kesk-Inglismaast, kus paiknes Charlesi peakorter, Oxford. Viimane langes 24. juunil 1646, Walesis alistusid viimased rojalistide tugipunktid 1647. aasta märtsis, kuid üldiselt on Esimese kodusõja lõpuks loetud 1646. aastat, mil olulisem sõjategevus lõppes.
Et kuningas ei suutnud enam oma vägesid varustada, oli ta 1646. aasta aprillis lahkunud Kesk-Inglismaalt ja otsinud toetust šotlastelt, kuid ta sattus šoti rojalistide asemel parlamenti toetavate vägede kätte, kes kuninga 1. veebruaril 1647 Inglise parlamendi kätte andsid.
Pikemalt artiklis Teine Inglise kodusõdaEhkki parlament oli 1646. aastal saanud enda kontrolli alla sisuliselt kogu Inglismaa ja enamik rojalistide väejuhte oli lubanud enam mitte parlamendi vastu sõdida, jäi rahulolematus Inglismaal ja ka mujal püsima. Eriti kannatamatud olid šotlased, kes ei olnud parlamendilt selget luba presbüterliku kirikukorralduse loomiseks saanud. Seetõttu õnnestus 1647. aasta lõpus vangist põgenenud Charles I-l sõlmida šotlastega liit, kuigi peagi ta taas vangistati ning kogu Teise kodusõja aja oli ta Wighti saarel vangistuses. 1648. aasta suvel tungisid šotlased Põhja-Inglismaale ning samal ajal leidsid üle kogu riigi aset rojalistide ülestõusud.
Parlament oli sel ajal lõhenenud ning tekkinud oli vastuolu parlamendi ja sõjaväe vahel, kuna armees ülekaalus olevad independendid nõudsid kuninga kohtulikule vastutusele võtmist ning seal liikusid vabariiklikud ideed, samas kui enamik parlamendi liikmetest toetas veel kuninga võimule ennistamist ja konstitutsioonilise monarhia rajamist.
Kuid parlament suutis end peagi koguda, selle professionaalsed väed purustasid šotlaste väe Prestoni lahingus (17.–19. augustil). Kuningas langes taas parlamendi kätte, nagu ka enamik juhtivatest rojalistidest. Parlament püüdis ka seekord alustada kuningaga läbirääkimisi, kuid sõjaväe käsul viidi seal läbi nn Pride'i puhastus, mille tagajärjel jäid parlamenti ainult sõjaväe radikaalseid seisukohti toetavad liikmed, mistõttu seda hakati nimetama Päraparlamendiks (Rump Parliament). Independendid, kelle juhiks tõusis Cromwell, nõudsid rojalistidele karmi kättemaksu. Suur osa neist hukati järgmise aasta jooksul. Ka kuninga üle mõisteti kohut ning 30. jaanuaril 1649 löödi tal pea maha. 6. veebruaril kaotas Päraparlament ülemkoja ning 19. mail kuulutati välja vabariik ehk Commonwealth.
Pikemalt artiklis Kolmas Inglise kodusõdaCharles I hukkamine põhjustas Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal olulisi poliitilisi muutusi. Iirimaal, kus rahutused olid alanud juba 1641. aastal, liitusid katoliiklikud mässulised rojalistidega, et seista vastu puritaanliku parlamendi vägedele. 1649–1652 õnnestus Cromwellil siiski Iirimaa brutaalsete meetodite abil vallutada. Iirimaal hukkus või läks eksiili kuni 30% elanikkonnast, kogu sõdade perioodil (1641–1652) kaotas saar üle 40% elanikkonnast.
Šotimaal liitusid rojalistid ja rahvusliku lepingu sõlmijad omavahel, sest viimased, kes seni olid olnud Inglise parlamendi liitlased, ei kiitnud heaks kuninga hukkamist. Šotimaale saabus 1650. aastal ka Charles I vanim poeg, kes Charles II-na kuningaks kuulutati. Charles marssis armeega Inglismaale, kuid sai 1651. aasta 3. septembril toimunud Worcesteri lahingus lüüa. Seejärel pages ta Prantsusmaale eksiili, ööbides vahepeal ustavate rojalistide majades ja tammetüves. Samal ajal purustati rojalistid ka Šotimaal, kus kindral George Monck seadis sisse sõjalise diktatuuri. Viimased Šoti rojalistid alistati 1652. aastaks.
Inglise kodusõja tulemusena langesid Briti saared Inglise parlamendi võimu alla, kuid seal puhkesid peagi vastuolud, mida parlamendi sees ei suudetudki ületada. Seetõttu anti võim Oliver Cromwellile, kes 1653. aastast valitses Briti saari diktaatorina, ta nimetati protektoraadi lordprotektoriks. Cromwelli võimu ajal soositi puritaanlust, kuid alles jäi ka anglikaani kirik, mis kaotas küll riigikiriku positsiooni. Sõjaliste vahenditega suudeti rahulolematust Cromwelli eluajal vaos hoida, kuid kui ta 1658. aastal suri, ei suutnud tema poeg Richard enam erinevaid fraktsioone vaos hoida. Ka sõjavägi lagunes ning Šotimaad valitsenud George Monck marssis 1660. aastal Londonisse ja kutsus kokku parlamendi (Convention Parliament), mis kutsus Charles II Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa troonile tagasi (restauratsioon).
Kuigi monarhia oli pärast 1660. aastat taastatud, oli kodusõja tagajärjeks siiski see, et kuningas pidi senisest tunduvalt enam arvestama parlamendi huvidega ning ka kuningad suhtusid sellesse tunduvalt ettevaatlikumalt, kartes uue kodusõja puhkemist. Järgnenud sisekriisid (Kuulus revolutsioon 1688. aastal, jakobiitide ülestõusud 1715–1716 ja 1745–1746) ei eskaleerunud enam ulatuslikeks sõdadeks. Seetõttu oli Inglise kodusõda viimane ulatuslikum sõjaline konflikt, mis Briti saartel enne 20. sajandit aset leidis.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
