From Wikipedia, the free encyclopedia
Inglise vabariik (inglise keeles Commonwealth of England) oli 1649–1660 Briti saartel eksisteerinud vabariik, millesse kuulus algul Inglismaa (koos Walesiga) ning hiljem ka Iirimaa ja Šotimaa. Aastatel 1653–1659 nimetati seda Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa Vabariigiks (Commonwealth of England, Scotland and Ireland).[1]
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2024) |
|
Inglise vabariik Commonwealth of England 1649–1660 | |
.svg)  Lipp
vapp
| |
 | |
| Riigipea | lordprotektor |
|---|---|
| Pealinn | London |
| Peamised keeled | inglise, iiri, šoti, gaeli, kõmri, korni, norni, jola |
| Rahaühik | Suurbritannia naelsterling |
| Deviis | ladina keeles Pax quæritur bello, inglise keeles Peace is sought through war |
Pärast Inglise kodusõda ja Inglismaa kuninga Charles I hukkamist kuulutas Päraparlament 19. mail 1649 välja vabariigi "Seadusega, mis kuulutab Inglismaa vabariigiks" ("An Act declaring England to be a Commonwealth").[2] Täidesaatev võim oli juba varem antud Inglismaa riiginõukogule. Aastatel 1653–1659 kehtinud valitsusvormi korrektne nimetus on protektoraat; sellal valitses isiklikult ja otseselt lordprotektor Oliver Cromwell ja pärast tema surma ta poeg Richard Cromwell. Terminit "vabariik" (commonwealth) kasutatakse siiski laiemas tähenduses valitsemissüsteemi kohta 1649–1660, mil Inglismaa oli de facto ja mõnedel hinnangutel ka de jure vabariik (monarhistide seisukohalt oli see periood Inglise interregnum).
Pikemalt artiklis PäraparlamentPäraparlament sündis pärast Pride'i puhastust neist Pika parlamendi liikmetest, kes ei toetanud Uue Musterarmee (New Model Army) grandide (maaomanikest väikeaadlist pärinevate vanemohvitseride) poliitilisi seisukohti. Vahetult enne ja pärast kuningas Charles I hukkamist 30. jaanuaril 1649 võttis Päraparlament vastu rea seadusi, mis kehtestasid vabariigi õiguslikud alused. Kui kaotati monarhia, Inglismaa salanõukogu ja Lordide koda, jäi Päraparlamendile piiramatu seadusandlik ja ka täidesaatev võim. Inglismaa riiginõukogu, mis vahetas välja salanõukogu, võttis üle mitmed monarhi täidesaatvad ülesanded. Riiginõukogu liikmed valis Päraparlament ning enamik neist olidki parlamendiliikmed. Lõpuks sõltus Päraparlament siiski armee toetusest; tal olid armeega väga pingelised suhted.
Pride'i puhastuse käigus olid võimult kõrvaldatud kõik parlamendiliikmed, kes ei tunnistanud vajadust tuua kuningas kohtu ette (sealhulgas enamik poliitilisi presbüterlasi). Nii jäi Päraparlamendi liikmete arv alati alla kahesaja (vähem kui pool algse Pika parlamendi alamkoja liikmete arvust). Nende seas olid: independentide toetajad, kes ei tahtnud ametlikku kirikut ja kellest mõned pooldasid levellere; presbüterlased, kes nõustusid kuninga kohtuprotsessi ja hukkamisega; hiljem liitunud, näiteks varem välja jäetud parlamendiliikmed, kes ütlesid lahti Newporti lepingu läbirääkimistest kuningaga.
Enamik Päraparlamendi liikmeist pärines maa-aadlist (gentry), ehkki sellesse kuulus rohkem väikeaadlit ja juriste kui varasematesse parlamendikoosseisudesse. Vähem kui veerand neist olid kuningatapjad (kuninga surmaotsusele allakirjutanud). Nii oli Päraparlament sisuliselt konservatiivne organ, mille liikmete huvitatus senisest maaomandusest ja õigussüsteemist muutsid reformid neis valdkondades vähetõenäolisteks.
Vabariigi kahe esimese aasta jooksul seisis Päraparlament silmitsi majandussurutise ning Šotimaalt ja Iirimaalt lähtuva sissetungiohuga. 1653. aastaks suutsid Cromwell ja armee need ohud suuresti kõrvaldada.
Parlamendi fraktsioonide vahel oli arvukalt lahkhelisid. Mõned soovisid vabariiki, teised tahtsid monarhia mingil kujul säilitada. Enamik[viide?] Inglismaa traditsiooniliste valitsevate klasside liikmeist pidas Päraparlamenti ebaseaduslikuks võimuorganiks, mis koosnes kuningatapjaist ning tõusikutest. Samas teadsid nad siiski[viide?], et Päraparlament võis olla ainus takistus otsese sõjaväelise diktatuuri kehtestamise teel. Maa-aadel vihkas kõrgeid makse, mis kulusid peamiselt sõjaväe palkadeks. Piiratud ulatusele vaatamata suutsid reformid tekitada vastuolu valitseva klassiga, ehkki ei rahuldanud radikaale[viide?].
Päraparlament oli küll ebapopulaarne, kuid ta oli vana põhikorra jäänuk, mis aitas oma ajaloo suurimad muutused läbi elanud Inglismaale stabiilsust ja julgeolekut tuua[viide?]. 1653. aastaks olid Inglismaa uut võimu tunnustanud nii Prantsusmaa kui ka Hispaania.
Ehkki Inglismaa Kirik säilis, kaotati piiskoplik kirikukorraldus ning 1650. aastal tühistati 1559. aastal vastu võetud ühtsusseadus ("Act of Uniformity"). Peamiselt armee nõudmisel oli lubatud mitme sõltumatu kiriku olemasolu, ehkki kümnis riigikirikule oli endiselt kohustuslik.
Kohtumenetluses tehti väiksemaid muudatusi. Näiteks toimusid kõik kohtuistungid nüüd inglise, mitte kohtuprantsuse (Law French) ega ladina keeles.[3] Anglosaksi tavaõigust ulatuslikult ei reformitud, kuna see oleks ärritanud maa-aadlit, kelle meelest toetas tavaõigus nende staatust ja omandiõigusi.
Päraparlament kehtestas mitmeid piiranguid, mis pidid inimesi suunama moraalselt käituma, näiteks sulges teatrid ja nõudis pühapäeva ranget pühitsemist. See ärritas suuremat osa maa-aadlist.
Thomas Harrisoni abiga saatis Cromwell Päraparlamendi 20. aprillil 1653 teadmata põhjusel jõuga laiali. On oletatud, et ta kartis parlamendi katset oma valitsusvõimu põlistada või et parlament valmistas ette valimisi, mis oleks võinud võimule tuua vabariigivastased. Paljud endised Päraparlamendi liikmed pidasid end ka edaspidi Inglismaa ainsaks seaduslikuks konstitutsiooniliseks võimuks. Parlament ei nõustunud enda laialisaatmisega ning kodusõjale vahetult eelnenud seadus Pika parlamendi laialisaatmise vastu 11. maist 1641 andis nende seisukohale õigusliku aluse.
Päraparlamendi laialisaatmisele järgnes lühike ajavahemik, mil Cromwell ja armee valitsesid üksi. Kellelgi polnud põhiseaduslikku võimu kuulutada välja valimised, kuid Cromwell ei tahtnud kehtestada sõjaväelist diktatuuri. Selle asemel valitses ta "määratud kogu" kaudu, mida tema arvates oli armeel kerge kontrollida, kuna kogu liikmeid määrasid armee ohvitserid.
Endised Päraparlamendi liikmed kritiseerisid Barebone'i parlamenti ning paljud maa-aadli esindajad naeruvääristasid seda kui "madalate" (inferior) inimeste kogu. Enam kui 110 selle 140 liikmest olid siiski väikeaadlikud või veel kõrgema staatusega. (Üks erandeist oli Praise-God Barbon, baptistist kaupmees, kelle järgi parlament oma pilkenime sai.) Paljudel oli korralik haridus.
Uus parlament peegeldas selle määranud ohvitseride vaateid. Umbes 40 radikaali hulka kuulus jäik viienda monarhia meeste rühmitus, kes tahtis vabaneda tavaõigusest ning igasugusest riigi kontrollist religiooni üle. Umbes 60 mõõdukat tahtsid teha mõningaid parandusi olemasolevas süsteemis ning võisid teemast sõltuvalt kalduda radikaalide või konservatiivide poole. Umbes 40 konservatiivi tahtsid säilitada status quo, kuna tavaõigus kaitses alamaadli huve ning kümnised ja kirikupatronaaž (maaisanda õigus määrata vaimulikke) olid väärtuslikud omandid.
Cromwell nägi Barebone'i parlamendis ajutist seadusandlikku kogu, mis tema lootust mööda pidi tegema reforme ning töötama välja vabariigi põhiseaduse. Paraku lahknesid liikmete seisukohad võtmeküsimustes, vaid 25 neist olid varem parlamenti kuulunud ning ehkki paljudel oli mingit laadi juuraharidus, ei olnud nende seas kogenud juriste.
Näib, et Cromwell lootis selt "amatööride" rühmalt reforme ilma juhtimise või suunamiseta. Kui radikaalid kogusid piisavalt jõudu, et lükata tagasi seaduseelnõu, mis oleks säilitanud usuasjades senise olukorra, loobusid konservatiivid koos paljude mõõdukatega oma volitustest ning Cromwell saatis sõdurid ülejäänud parlamenti laiali ajama. See oli Barebone'i parlamendi lõpp.
Pikemalt artiklis Inglise ProtektoraatSenises vabariigis olid nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim riiginõukogu ja parlamendi käes, Protektoraat aga andis täitevvõimu lordprotektorile, kes valitses põhiseaduse alusel, mis nõudis, et kord kolme aasta takka kutsuks lordprotektor kokku uue parlamendi, mis istuks koos igal aastal mõne kuu.
1653. aastal sai Oliver Cromwellist lordprotektor Inglismaa ja hiljem ka Briti esimese kirjapandud põhiseaduse "Instrument of Government" ("Valitsuse vahend") alusel ning seejärel teise (ja viimase) põhiseaduse toel, milleks sai 1657. aastal vastu võetud "Humble Petition and Advice" ("Alandlik palve ja nõuanne").
Pärast Oliver Cromwelli surma 1658. aastal päris lordprotektori tiitli tema poeg Richard Cromwell, kuid vabariiklaste sisetülide tõttu pani ta ameti maha, millega lõppes protektoraat ning algas vabariikliku valitsuskorra teine periood, mil valitsesid riiginõukogu ja parlament.
Protektoraat võinuks jätkuda, kui Cromwelli poeg Richard, kes isa surma järel sai lordprotektoriks, suutnuks jätkata isa poliitikat. Richard Cromwelli suurim nõrkus oli aga Uue Musterarmee usalduse puudumine.
Pärast Richardi seitsmekuulist valitsusaega kõrvaldasid Uue Musterarmee grandid ta võimult ning 6. mail 1659 andsid nad võimu taas Päraparlamendile. Charles Fleetwood määrati Inglismaa Ohutuse Komitee ja Riiginõukogu liikmeks ning üheks seitsmest armee komissarist. 9. juunil määrati ta armee lordkindraliks ehk ülemjuhatajaks. Samal ajal õõnestati tema võimu parlamendis, mis otsustas eirata armee võimu nii nagu ka kodusõjaeelne parlament. 12. oktoobril 1659 vallandas alamkoda kindral John Lamberti ja teised ohvitserid ning määras Fleetwoodi sõjaväenõukogu ülemaks alamkoja spiikri alluvuses. Järgmisel päeval käskis Lambert parlamendi uksed sulgeda ja liikmed hoone ukse taha jätta. 26. oktoobril määrati "Ohutuskomitee", millesse kuulusid nii Fleetwood kui ka Lambert. Lambert määrati kõigi Inglismaa ja Šotimaa vägede kindralmajoriks ning Fleetwood kindraliks. Seejärel läkitas Ohutuskomitee Lamberti suure väekontingendi eesotsas kohtuma George Monckiga, kes juhtis Inglise vägesid Šotimaal, ning temaga kas läbirääkimiste või jõu teel kokkuleppele jõudma.
Sellises õhustikus alustas kindral George Monck, Cromwelli-aegne Šotimaa kuberner, Šotimaalt marssi lõunasse. Lamberti armee hakkas deserteeruma ning ta naasis Londonisse peaaegu üksi. 21. veebruaril 1660 seadis Monck taas ametisse Pika parlamendi presbüterlastest liikmed, kelle Pride oli "eraldanud", et nad saaksid valmistada ette seadused uue parlamendi tarbeks. Fleetwood eemaldati juhipostilt ning tal kästi parlamendi ees oma tegevusest aru anda. 3. märtsil saadeti Lambert Towerisse, kust ta kuu hiljem põgenes. Lambert püüdis õhutada vabariigi kaitseks taas kodusõda, avaldades üleskutse kõigile "vana hea aate" ("Good Old Cause") pooldajatele, et need koguneksid Edgehilli lahinguväljal. Kuningatapjate hulka kuulunud kolonel Richard Ingoldsby aga vangistas Lamberti, lootes anda vangi üle uuele võimule ning andestuse saada. 16. märtsil läks pikk parlament vabatahtlikult laiali.
4. aprillil 1660 avaldas kuningas Charles II vastuseks Moncki salateatele Breda deklaratsiooni, milles teatas oma tingimused Inglise kuningatroonile asumiseks. Monck kutsus kokku 1660. aasta konventsiooniparlamendi, mis kogunes esmakordselt 25. aprillil. 8. mail kuulutas see, et Charles II oli olnud seaduslik monarh Charles I hukkamisest saati 1649. aasta jaanuaris.[4] Charles naasis pagendusest 23. mail.[5] Oma sünnipäeval 29. mail sisenes ta Londonisse. Tähistamaks "Tema Majesteedi naasmist oma parlamendi juurde", tehti 29. mai riigipühaks, mida rahvasuus tunti Tammepahapäevana (Oak Apple Day).[6] 23. aprillil 1661 krooniti ta Westminster Abbeys kuningaks.[5]
Parlament julgustas radikaalsete poliitiliste rühmituste kujunemist, kui tavapärased ühiskondlikud takistused Inglise kodusõja aastail purunesid. Uue Musterarmee näol lõi see tahtmatult ka uue poliitilise jõu. Pole eriti üllatav, et kõigil neil rühmitustel olid uuele vabariigile omad ootused.
John Lilburne'i juhitud levelleride toetus pärines peamiselt Londonist ja armeest. 1649. aasta manifestis "Agreement of the People" ("Rahva kokkulepe") nõudsid nad: 1) esindavamat ja vastutuskohustusega parlamenti, mis koguneks iga kahe aasta takka; 2) seaduseuuendust, mis teeks parlamendi kõigile ligipääsetavaks ja kõigi suhtes õiglaseks; 3) usulist sallivust. Ehkki nad tahtsid demokraatlikumat ühiskonda, ei laienenud nende vabadusnõue naistele ega ühiskonna madalaimatele kihtidele.
Levellerid nägid Päraparlamenti vaid pisut paremana kui kuningavõim, mille see oli välja vahetanud, ning nad ilmutasid oma pahameelt meeleavalduste, pamflettide ja mässude kaudu. Ehkki nende arv polnud küllalt suur, et kujutada endast valitsusele tõsist ohtu, hakkas Päraparlament neid kartes tegutsema ning võttis 1649. aastal vastu levelleride vastase riigireetmisseaduse ("Treasons Act").
Gerrard Winstanley juhitud digerid tahtsid veelgi võrdõiguslikumat ühiskonda kui levellerid. Nad toetasid elustiili, mis pidi mitmes suhtes sarnanema hilisema kommunismi ja anarhismiga, kus maa olnuks ühisomandis ning mehed ja naised olnuks seaduse ja hariduse asjus igati võrdsed. Neid oli väga vähe ning neile oli väga tugev vastuseis isegi levelleride seas.
Usulise ühtsuse lagunemine ning 1646. aasta presbüterliku kirikukorralduse lõpetamata jäämine andsid võimaluse sõltumatute kirikute õitsenguks. Põhilised sektid olid baptistid, kes pooldasid täiskasvanute taasristimist, ranterid, kelle väitel polnud "väljavalitute" jaoks pattu olemas, ning Viienda Kuningriigi Mehed, kes olid kõigi "maiste" valitsuste vastu ning valmistusi Issanda kuningriigi tulekuks maa peal, luues "pühade valitsuse".
Vaatamata suuremale tolerantsusele olid ülemklassid äärmussektide vastu, kuna neis nähti ohtu ühiskondlikule korrale ja omandiõigustele. Samuti jäeti teistele usulahkudele rakendatud sallivusest kõrvale katoliiklased.
Konservatiivid domineerisid endiselt nii keskvalitsuses kui ka kohalikes omavalitsustes. Esimeses hoidus Päraparlament vihastamast radikaalsete ideedega traditsioonilist valitsevat klassi, mille tuge parlament vajas ellujäämiseks. Teises domineeris valitsev klass traditsioonilise kohaliku maa-aadli mõjuvõimu kaudu.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
