Hiiu-Suuremõisa mõis

Hiiu-Suuremõis ehk Hiiu-Suuremõisa mõis ehk Suuremõisa mõis (saksa keeles Grossenhof) oli rüütlimõis Hiiumaal Pühalepa kihelkonnas. Mõisa keskus asus Suuremõisa külas.

Pühalepa kihelkonna ala kuulus 1234. aastast Saare-Lääne piiskopkonda, pärast 1254. aasta maadejagamist Liivi ordule. Suuremõisa mõisa on esmamainitud 1519. aastal ordumõisana. Kunagise Allika küla asemele ehitatud mõisa tunti sel ajal Maasilinna foogtkonna Pühalepa ametkonnamõisana ning maad valdas Johan Starke. 1528. aastal nimetati mõisa Poulup'i ordumõisaks.

Suuremõisa oli Liivi ordu Hiiumaa-valduste majanduskeskus.

17. sajandi alguses kuulus mõis Stackelbergidele, kuid läks 1620. aastatel De la Gardiede omandusse, kelle käes oli mõis 1691. aastani. 1633. aastast alates kandis mõis nime Suuremõisa. Pärast Põhjasõda võeti mõis Vene kroonile. 1710. aasta sügisel ilmusid saarele Vene keisririigi võimuesindajad ja 1712. aastal anti Suuremõisa koos teise riigimõisatega, nagu Hiiessaare, Kõrgessaare, Putkaste mõis rendile ooberst-leitnant Johan Gustav von der Osten-Sackenile ja major Fabian Gustav von Aderkasile. Juba 1715. aastal tuli Venemaa tsaarilt käsk anda Hiiumaa ja Vormsi üle admiraliteedile, mille järel sai mõisa valitsejaks Andreas Wetterstrand.

1725. aastal anti mõis rendile parun Fabian Ernst von Ungern-Sternbergi volinikule. Keisrinna Katariina I surma järel anti mõis ooberst Bernhard Friedrich von Rosenthalile, tolle surma järel 1734. aastal kanti rendileping üle tema väimehele Otto Reinhold von Delwigile, kes sattus talupoegade müügi tõttu kohtu alla. Järgmisteks rentnikeks said Lilienfeldid. Seejärel oli mõis rendil kammerhärra Nikolaus von Korffi käes.

1755. aasta kevadel tagastati mõis perekonna kunagise valdusena Axel Julius De la Gardie pojatütrele Ebba Margaretha Stenbockile, kes lasi ehitada mõisa peahoone, esindusliku Suuremõisa lossi. Loss pidavat jäljendama üht Ebba Margaretha lapsepõlvelossi Rootsis ning projekt pärineb tõenäoliselt Joseph Gabriel Destainilt.

Pärast Ebba Margaretha surma (1775) oli tema poeg Jakob Pontus Stenbock (1744–1824) oma krahvilikust elustiilist tingitud suurte võlgade tõttu sunnitud müüma mõisa 1796. aastal mereröövli ja Ungru krahvina tuntud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile (1744–1811). Pärast Otto Reinhold Ludwigi surma päris Suuremõisa tema lesk Magdalene Charlotte von Ungern-Sternberg (1749–1824), kes andis selle oma pojale Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergile (1779–1836) üle. Parun Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg on tuntud kui Kärdla kalevivabriku rajaja. Konstantin von Ungern-Sternbergi surma järel jäi mõis parun Konstantini teisele naisele Charlotte Helene Elisabeth von Ungern-Sternbergile (1796-1850). 1840. aastatel tegeles Suuremõisa majandamisega Konstantini poeg Adam Theodor Andreas von Ungern-Sternberg (1819–1847).

1849. aastal müüs paruness mõisa oma pojale Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternbergile (1824–1899). Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg lasi aastatel 1865–1868 ehitada Tallinnas Toompeale Ungern-Sternbergi palee. Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternbergi pärija oli tema poeg krahv Ewald Adam Gustav Paul Konstantin von Ungern-Sternberg (1863–1909), Võnnu, Vilivalla, Suuremõisa, Randvere, Loja, Partsi, Soonlepa ja Kärdla, Kõrgessaare, Ungru ja Asuküla mõisa omanik. Haapsalu linnapea 1898–1902, kes sai tuntuks Haapsalu ligidal asuva Ungru mõisa ehitajana.

Ewald Ungern-Sternbergi surma järel 1909. aastal päris Suuremõisa tema ema, krahvinna Adele (Ada) von Ungern-Sternberg (1833–1915), kes kinkis Suuremõisa (koos Soonlepaga) oma tütrele Dorothea von Stackelbergile (s. 1870) ka krahvinna vanem tütar Helene von Ungern-Sternberg (s. 1854) elas Suuremõisas, hiljem ka vennale kuulunud Elistvere mõisas.

1909. aastal läks mõis Stackelbergide valdusse, kelle kätte jäi mõis 1919. aasta võõrandamiseni, kuid osa mõisast jäi Dorothea von Stackelbergi ja hiljem tema venna Claus Casper Alexander von Ungern-Sternbergi kätte rendile kuni 1929. aastani.

Mõisamaade jagamine Suuremõisas algas 1920. aastal, mõisasüdames ja lähikonnas tekkinud 27 asundustalu said aluseks tänasele Suuremõisa külale.

Mõisa barokkstiilis kahekorruseline murdkelpkatusega peahoone (Suuremõisa loss) rajati aastail 1755–1760, ühekorruselised tiibehitised rajati 1770. aastatel. Rahvajutu järgi olnud vanal mõisal maa-alused käigud, millest üks ühendas mõisa Pühalepa kirikuga ning teine jõudnud välja "ussikeldri" juurde. Ehitusel töötasid talupojad kuni 30 km kauguselt ning pärimuse järgi organiseeriti kivide müüri jõudmiseks inimkett, mille abil anti kive edasi paari kilomeetri kaugusel olevast Hilleste paemurrust.

Mõisas oli hulk kõrvalhooneid, mis on säilinud erinevas seisukorras. Säilinud (ja muinsuskaitse all) on Suuremõisa mõisa tall^[2], Suuremõisa mõisa tallmeistrimaja^[3], Suuremõisa mõisa tõllakuur^[4], ait, jääkelder, Suuremõisa mõisa sepikoda^[5], kasvuhoone (pole säilinud!), küün, tüdrukutemaja, Suuremõisa mõisa teenijatemaja^[6], aednikumaja, Suuremõisa mõisa juustukoda^[7], meierei, masinarehi ja magasiait (hiljem väike laut) ning Suuremõisa mõisa Hollandi tuuleveski^[8], kõrtsi, Suuremõisa mõisa viinavabriku^[9] ja "ussikeldri" varemed ning Suuremõisa park.

Suuremõisa mõisas töötasid 18. sajandil ka Suuremõisa tellisetehas ja Suursadama laevatehas, kus ehitati ka kahe mastiga 20–40-lastilisi laevu. Sajandi lõpul kuulus Suuremõisa laevastikku 2 prikki a 40–50 lasti, 2 jahti a 20–30 lasti, 7 praami (neist üks oli kahe mastiga ja ülejäänud ühe mastiga) a 5–25 lasti. Ehitajateks olid kohalikud talupojad, kellel oli kogemusi ja teadmisi.

Võõrandamise järel alustas lossis tööd kool. Nõukogude perioodil oli seal 8-klassiline (hiljem alg)kool, rahvamaja, raamatukogu ja kino, 1977. aastast Putkaste sovhoostehnikum.

Loss on siiani kasutusel, seal asuvad Suuremõisa Rahvamaja, Suuremõisa Põhikooli ja Hiiumaa Ametikooli (endise Suuremõisa tehnikumi) ruumid.