From Wikipedia, the free encyclopedia
Gladiaator (ladina keeles gladiator) oli kutseline võitleja Vana-Rooma amfiteatris. Gladiaatorid võitlesid pealtvaatajate meelelahutuseks kas üksteise või metsloomadega, enamasti elu ja surma peale.[1]
 |
See artikkel räägib Vana-Rooma võitlejatest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Gladiaator (täpsustus). |
Sõna "gladiaator" tuleb ladina sõnast gladius, mis tähendab leegionäri lühikest kaheteralist mõõka[1].
Gladiaatorite ründerelvad olid mõõk, torkeoda, võrk ja kolmhark. Kaitsevarustuses olid suur või väike kilp, erikujulised kiivrid, tepitud või metallist varrukad ning reie- ja säärekaitsmed. Gladiaatorite varustus ja relvastus erines leegionäride omast.[2]
Gladiaatorivõitlused said alguse etruskide tavast tuua surnute auks rituaalseid inimohvreid.[1]
Esimesed gladiaatorivõitlused toimusid aastal 264 eKr Roomas[1] Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel. Kui algul peeti Roomas gladiaatorivõitlusi rituaalsete toimingutena surnud ülikute mälestuseks, siis üsna pea said neist lihtsalt närvikõdi pakkuvad avalikud vaatemängud.[1] Esialgu korraldasid võitlusi rikkad eraisikud. Rooma vabariigi ajal kasutasid poliitikud gladiaatorimänge selleks, et pälvida rahva poolehoidu.[1] Mängude korraldajate tähtsust ja rikkust näitas võitlevate gladiaatoripaaride arv. Pärast gladiaatorivõitlusi lavastati päeva teisel poolel jaht (venationes) ja hukati avalikult kurjategijaid (noxii). Hukati enamasti neid, kes polnud nõustunud gladiaatoriks saama. Vaatemängu korraldajat nimetati editor'iks, munerator'iks või dominus'eks ja teda austati magistraadi ametlike märkidega. Hiljem oli keisritel peaaegu täielik monopol metsloomajahti, avalikke hukkamisi ja gladiaatorivõitlusi hõlmavate tsirkusemängude (ludi circenses) üle. Tavaliselt oli etendustel ka muusikaline saade.[viide?]
Gladiaatorimängud (munus, mitmuses munera) toimusid amfiteatrites. Mängude tähtsust näitab asjaolu, et nende pidamiseks rajati väga suuri areene.[1] Suurim amfiteater oli Colosseum, mis mahutas 50 000 pealtvaatajat.[3]
Gladiaatorite võitluste tippaeg oli 1. sajandist eKr kuni 2. sajandini pKr. Aastal 65 eKr korraldas Gaius Julius Caesar ediiliks saamise tähistamiseks suurejoonelise vaatemängu, kus võitles 640 gladiaatorit. Caesar oleks tahtnud rohkem gladiaatoreid, kuid Rooma senat, kes kartis gladiaatorite seas äsjase Spartacuse ülestõusu sarnast mässu, ei andnud rohkemaks luba. Seni olid kõik gladiaatorivõitlused kuulunud matusetalituste juurde. Caesar aga laskis need pühendada oma isale, kes oli surnud 20 aastat varem. Seetõttu ei peetud hiljem vajalikuks gladiaatorivõitlusi leinatalitustega siduda.[viide?]
Gladiaatoritel lasti võidelda ka rühmadena, kusjuures kasutati nii jala- kui ka ratsaväge. Mõnikord korraldati vaatemänge, mis jäljendasid mõnd ajaloolist lahingut. Nii jäljendati Claudiuse korraldusel aastal 480 eKr toimunud Salamise merelahingut ning samuti Britannia saare hõivamist.[4]
Mõned väejuhid ja keisrid, nagu Pompeius, Caesar, Tiberius, Vespasianus ja Marcus Aurelius, suhtusid mängudesse ükskõikselt või põlglikult. Caligula ja Nero värbasid gladiaatoreid vahel ihukaitsjateks.[5] Gladiaatorite arvu püüti seadustega piirata, kuid sellel ei olnud mõju. Näiteks aastail 108 ja 109 pKr olevat Traianus oma Daakias saavutatud võite tähistades tapnud 123 päeva jooksul 10 000 gladiaatorit ja 11 000 looma.[viide?]
Ajaloolaste Keith Hopkinsi ja Mary Beardi hinnangul tegutses Rooma riigis korraga 400 amfiteatrit. Kokku sai neis aastas surma 8000 inimest (kaasa arvatud need, kes hukati või surid õnnetusjuhtumi tagajärjel). See tähendab, et ühes amfiteatris hukkus aastas keskmiselt alla 20 inimese.[viide?]
Kreeklased suhtusid veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.[viide?]
5. sajandil pKr tehti gladiaatorivõitlustele kui paganlikele pidustustele lõpp.[1] Kristlased olid gladiaatorivõitluste vastu ka sellepärast, et nägid neis inimeste ohverdamist, mis oli kristluses keelatud. Keiser Valentinianus III keelas gladiaatorivõitlused ära aastal 438 pKr. Võitlusi metsloomadega korraldati siiski vähemalt 536. aastani. Muundunud kujul elavad need edasi härjavõitlustes.[1]
Gladiaatoreid valiti sunniviisil sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem ka kristlaste seast.[1] Mõnedelt eeldas gladiaatoriks saamine kindlat tüüpi füüsilisi ja psüühilisi omadusi ning soovi võitluses osaleda. Gladiaatorite võitlus oli etendus ja etenduse andjad eeldasid professionaalidelt kvaliteeti. See saavutati vabatahtlikega, isegi kui vabatahtlikkus oli tingitud elu hädadest. Oli ka vabatahtlikke, kes soovisid teenida raha, kuulsust või näidata oma võitlusoskusi. Järjepidevad andmed küll puuduvad, aga on leitud gladiaatorivõitluste kavasid, mille põhjal näib, et kolmandik gladiaatoritest olid vabad mehed, kes sõlmisid lanistaga lepingu, ning kaks kolmandikku orjad ja süüdimõistetud.[viide?]
Kohtunikud määrasid kurjategijad kas orjatööle, ristilöömisele või areenile. Osa areenile määratuist anti relvitult kiskjate meelevalda (ad bestias). Teiste puhul eeldati, et nad surevad gladiaatoritena aasta jooksul (ad gladium) või saavad kolme aasta pärast vabaks (ad ludos), kui neil õnnestub ellu jääda.[6]
Gladiaatoreid õpetati välja gladiaatorite koolides ehk ludustes. Parimad ludused asusid suuremates linnades amfiteatrite juures. Algaja gladiaator sai vitstest punutud kilbi ja puust mõõga, mis oli kaks korda raskem kui võitlusrelv. Väljaõpe toimus maasse rammitud kahe meetri kõrgust vaia ehk palust rünnates. Pärast mõnekuulist väljaõpet määrati igale mehele kindel võitlejatüüp. Vaid üksikud suutsid omandada kaht tüüpi võitlustehnika. Väljaõpe oli pikk ja jõhker ning toimus puust mõõkadega, relvad anti vaid areenil võitlemiseks.[7] Üks suuremaid koole oli Ravennas. Roomas oli neli kooli, millest suurima nimi oli Ludus Magnus. See kool [viide?] oli tunneli kaudu ühenduses Colosseumiga. Gladiaatorite väljaõpetajat nimetati lanistaks. See nimetus pärineb etruski sõnast lani ('timukas').[viide?]
Gladiaatorid kuulusid sageli rändtruppi (familia). Kuna aga trupiliikmed said üksteisega lähedaseks, olid nendevahelised võitlused teatraalsed ja väheste ohvritega. Trupi omanik rentis gladiaatoreid neile, kes tahtsid mänge pidada. Ludustes elavate gladiaatorite suhteid püüti hoida pingelistena, et amfiteatri areenil toimuvad võitlused oleksid armutud. Lanistad määrasid võistluspaarid. Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas.[8] Gladiaator võis kuuluda ka rikkale eraisikule, kes palkas tema väljaõpetamiseks lanista. Mitmel senaatoril ja keisril olid oma favoriidid.[viide?]
Gladiaatorid võitlesid liivastel areenidel paljajalu, sest liiv sandaalides segas võitlust ja võis saada saatuslikuks. Gladiaator oli väga hästi treenitud mees mehe vastu võitluseks, kaotada võis ta üldjuhul vaid teisele gladiaatorile. Seevastu lahinguüksustesse, kus oluline oli sõjaväeline distsipliin ja tehti lahingurännakuid, gladiaatorid ei sobinud. Nad jaotati võitlejatüüpideks ehk erialadeks (armatura). Lihtsam jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks.[viide?]
Tuntuimad võitlejatüübid olid järgmised.[viide?]:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
