Francis Galton
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sir Francis Galton (16. veebruar 1822 – 17. jaanuar 1911) oli inglise viktoriaanlik psühholoog, polühistor, antropoloog, eugeenik, maadeavastaja, geograaf, leiutaja, meteoroloog, geneetik, psühhometrist ja statistik. Ta löödi rüütliks 1909. aastal.
Sir Francis Galton | |
---|---|
Sir Francis Galton | |
Sünniaeg |
16. veebruar 1822 Birmingham, Inglismaa |
Surmaaeg |
17. jaanuar 1911 Surrey, Inglismaa |
Rahvus | inglane |
Galton kirjutas üle 340 raamatu ja teadusartikli. Tema mõtles välja korrelatsiooni mõiste statistikas ning populariseeris ka regresseerumist keskmise suunas (keskmisele taandumise reegel). Ta oli esimene, kes kasutas statistilisi meetodeid inimestevaheliste erinevuste ja intelligentsuse pärilikkuse uurimiseks. Lisaks võttis ta kasutusele küsimustikud ja statistilised vaatlused, et koguda andmeid erinevate inimühiskondade kohta.
Galton oli üks eugeenika teerajajatest, olles ka antud termini looja.[1] Tema raamat "Sünnipärane geenius" (1869) oli esimene sotsiaalteaduslik katse uurida geniaalsust.[2]
Psühholoogias rajas Galton mitu uut uurimisvaldkonda, näiteks vaimsete võimete mõõtmise ehk psühhomeetria, diferentsiaalpsühholoogia ja isiksuse leksikaalse hüpoteesi. Lisaks leiutas ta sõrmejälgede klassifitseerimise viisi. Samas uuris Galton teaduslikul viisil ka palvetamise tõhusust ning leidis kokkuvõtvalt, et need, kelle eest palvetati, ei olnud teistest pikema elueaga.[3]
Meteoroloogia valdkonnas töötas ta välja esimese ilmakaardi, postuleeris antitsüklonite teooria ning oli esimene, kes koostas täieliku kogumi lühiajalistest ilmavaatlustest kogu Euroopa mastaabis.[4]
Galton oli teise inglise suurkuju, Charles Darwini poolnõbu.