Euroopa kontsert

Euroopa kontsert (ka "Rahvusvaheliste suhete Viini süsteem"), vahel ka Viini kongressi järgi kongressi süsteem, oli Euroopas kehtinud jõudude tasakaal, mis kestis Napoleoni sõdade lõpust 1815. aastal kuni Esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal.

Viini kongressi poolt 1815. aastal määratud riigipiirid Euroopas

Kontserdi ajavahemikku tuntakse ka Briti rahu (Pax Britannica) nime all. Briti rahule eelnes Suure Prantsuse sõjaga (1792–1815) lõppenud Prantsusmaa ja Suurbritannia vaheline Teine saja-aastane sõda (1689–1815) ning sellele järgnes Teine kolmekümneaastane sõda (1914–1945).

Euroopa kontserdi aega jagatakse kolmeks: restauratsooni aeg (1815–1848), reformide aeg (1848–1871) ja rivaliteedi (militariseerimise) aeg (1871–1914). Kahte esimest Viini kongressile järgnenud osa (1815–1871), kui Euroopas domineerisid viis suurriiki (Austria, Prantsusmaa, Preisimaa, Venemaa ja Suurbritannia), tuntakse kongresside süsteemi (kongressi-süsteem) ja Viini (kongressi) süsteemi nimede all. Restauratsiooni aega tuntakse omakorda ka Austria välisministri (1808–) ja kantsleri (1821–1848) Metternichi ajastuna. Rivaliteedi ajaga algas ka uusimperialismi ajastu (bolševike tõekspidamiste järgi kapitalismi viimane staadium imperialism).

Kontserdi alguse restauratsooni aeg (1815–1848) põimus revolutsioonide ajastuga (1774– või 1789–1849) ja lõpu rivaliteedi aeg (1871–1914) Euroopa kodusõjaga (1871–1990). Kontsert ise oli (Hobsbawmi) Pika 19. sajandi (1789–1814) Prantsuse revolutsiooniga alanud aja lõpuosa. Ajale järgnes (Hobsbawmi) Lühike 20. sajand (1914–1990), mille algusosa on nimetatud ka Teiseks kolmekümneaastaseks sõjaks (1914–1945).

Ülevaade

Euroopa kontserdi asutasid suurvõimud Austria, Preisimaa, Venemaa ja Suurbritannia, kes olid Napoleon I ja tema esimese keisririigi alistanud nelikliidu liikmed. Aja jooksul sai Prantsusmaast kontserdi viies liige.

Esialgu olid süsteemi juhtfiguurid Robert Stewart (vikont Castlereagh), Austria kantsler Klemens von Metternich ja Venemaa tsaar Aleksander I. Prantslane Charles Maurice de Talleyrand-Périgord oli suuresti vastutav selle eest, et tema kodumaa naasis oma kohale teiste rahvusvahelise diplomaatia suurjõudude kõrval.

Prints Metternich – mõjukas juht Euroopa kontserdis

Kontserdi kohta on kasutusel ka muid nimetusi:

• Metternichi ajastu – seoses Austria kantsleri konservatismi mõju ja Austria domineerimisega Saksa Liidus;
• Euroopa restauratsioon – seoses Viini kongressi reaktsiooniliste pingutustega taastada Euroopa Prantsuse revolutsiooni eelses seisus;
• Pentarchie – termin, millega tuntakse kontserti saksa keeles ('viie võim');
• Венская система – termin, millega tuntakse kontserti vene keeles ('Viini süsteem').

Euroopa kontserdil ei olnud mingeid kirjapandud reegleid või alalisi institutsioone, kuid kriiside ajal võis iga liikmesriik teha ettepaneku kongressi pidamiseks.^[1] Kongressi kuuluvate suurjõudude selle perioodi kohtumiste hulka kuulusid: Aacheni kongress (1818), Carlsbadi dekreedid (tänapäeval Karlovy Vary) (1819), Troppau kongress (tänapäeval Opava) (1820), Laibachi kongress (tänapäeval Ljubljana) (1821), Verona kongress (1822), Peterburi protokoll (1826) ja Londoni konverents (1830).

Lõpuosas toimusid Berliini kongress (1878), Berliini konverents (1884–1885), kaks suurt rahvusvahelist Haagi konverentsi, mille tulemusena sõlmiti 1899 ja 1907 aasta Haagi konventsioonid, Alžeeria konverents (1906) ja Londoni konverents (1912–1913).

Kontserdi mõju sai lõpu tänu tärkavale rahvuslusele, Saksamaa ühendamisele, Itaalia ühinemisele, Idaküsimusele ja teistele teguritele.

Teke

Euroopa föderatsiooni idee olid juba varem tõstatanud Gottfried Wilhelm Leibniz^[2] ja William Grenville^[3]. Klemens von Metternichi poolt välja töötatud Euroopa kontsert lähtus nende ideedest ja rahvusvaheliste jõudude tasakaalust, kus iga suure jõu ambitsioone ohjeldasid teised suurjõud:

Euroopa kontsert, nagu seda hakati sel ajal kutsuma, oli ... rahvusvahelises õiguses tõsiasi, mis tulenes Viini kongressi lõppaktist, mis sätestas, et 1815. aastal kehtestatud piire ei saanud muuta ilma kaheksa sellele allakirjutanu nõusolekuta.^[4]

Prantsuse revolutsioon

Alates Prantsuse revolutsioonisõdade puhkemisest aastal 1792 kuni Napoleon I pagendamiseni Saint Helena saarele aastal 1815 oli Euroopa olnud peaaegu pidevalt sõjas. Selle aja jooksul tõid Prantsusmaa sõjalised vallutused kaasa liberalismi levimise üle pea kogu maailmajao, mille tulemusena võtsid mitmed riigid tarvitusele Napoleoni koodeksi. Suuresti reaktsioonina Prantsuse revolutsiooni radikalismile^[5], otsustasid Napoleoni sõdades võidutsenud pooled suruda alla liberalismi ja rahvusluse ning suures osas naasta Euroopa 1789. aasta eelse status quo juurde.^[6]

Preisi kuningriik, Austria keisririik ja Venemaa keisririik moodustasid seejärel Püha Liidu, mille kavatsus oli säilitada kristlikke sotsiaalseid väärtuseid ja traditsioonilist monarhiat.^[7]

Kokkulepped

1818. aastal toimunud Aacheni kongress lahendas liitlastepoolse Prantsusmaa okupeerimise probleeme ja taastas riigi endise staatuse võrdsena Suurbritannia, Preisimaa, Austria ja Venemaaga.

Aastal 1822 toimunud Verona kongress kogunes selleks, et otsustada, kas Bourbonide restauratsiooni aegne Prantsusmaa võis Hispaania rojalistide poolel sekkuda riigis kolm aastat kestnud liberaalsesse valitsemisse (tuntakse nimega Trienio Liberal). Pärast loa saamist lähetas Louis XVIII viis armeekorpust kuningas Fernando VII võimu taastama.

Aastal 1830 algas Madalmaade kuningriigi vastu suunatud Belgia revolutsioon. Prantsusmaa saadik Charles Maurice de Talleyrand-Périgord esitas kontserdile oma plaani Belgia lõunapoolsete provintside jaotamiseks, kuid seda ei võetud vastu. Sellest hoolimata tunnustati 1839. aastal Londonis sõlmitud lepinguga üksmeelselt Belgia sõltumatust Madalmaade kuningriigist. Sama dokumendiga kehtestati ka Belgia neutraalsus, mis kestis kuni 1914. aastani, kui Saksamaa Belgiasse tungis.

Järkjärguline langus (1818–1914)

Aastal 1818 otsustasid britid mitte sekkuda Euroopa mandriosa puudutavatesse küsimustesse, mis neid otseselt ei mõjutanud. Nad lükkasid tagasi tsaar Aleksander I plaani tulevikus toimuvate revolutsioonide maha surumise kohta.

Kontsert hakkas nõrgenema siis kui eelmainitud suurte jõudude ühised eesmärgid asendusid vaikselt kasvavate poliitiliste ja majanduslike konkureerimistega. Lisaks õõnestasid seda 1848. aasta revolutsioonid, mille käigus nõuti Viini kongressil otsustatud riigipiiride üle vaatamist rahvuslikke eraldusjooni mööda.

Kontsert lõhenes 19. sajandi teisel poolel, mil toimus mitu selle liikmete vahelist sõda: Krimmi sõda (1853–1856), Itaalia teine iseseisvussõda (1859), Austria-Preisi sõda (1866) ja Preisi-Prantsuse sõda (1870–1871). Kuigi kongressi süsteem oli Balkani poliitilist kaarti ümber kujundanud Berliini konverentsi silmas pidades ka hiljem edukas, oli endist jõudude tasakaalu pöördumatult muudetud ning see asendati rea muutuvate liitudega.

Esimene maailmasõda (1914–1918)

20. sajandi alguseks olid endised liitlased moodustanud kaks vastanduvat koalitsiooni: kolmikliit, kuhu kuulusid Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia ning Antant, kuhu kuulusid Venemaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Kongressi viimane konverents toimus Londonis aastatel 1912–1913 ning see kogunes arutama Balkani sõdu.^[1] 1914. aasta juulikriisi ajal pani Suurbritannia ette järjekordse konverentsi toimumise, kuid Austria-Ungari ja Saksamaa keeldusid osalemast.^[8] Järgmisel kuul puhkes Esimene maailmasõda.

Vaata ka

• Jõudude tasakaal Euroopas
• Rahvusvahelised suhted
• Riikide kadrill

Viited

1. Stevenson, David (2004). 1914 – 1918: The History of the First World War. Penguin Books. Lk 4. ISBN 978-0-14-026817-1.
2. Loemker, Leroy, 1969 (1956). Leibniz: Philosophical Papers and Letters. Reidel, 58, fn 9.
3. John M. Sherwig. "Lord Grenville's Plan for a Concert of Europe, 1797–99." The Journal of Modern History, Vol. 34, No. 3 (Sep., 1962), pp. 284–293.
4. Georges-Henri Soutou. "Was There a European Order in the Twentieth Century? From the Concert of Europe to the End of the Cold War." Contemporary European History, Vol. 9, No. 3, Theme Issue: Reflections on the Twentieth Century (Nov., 2000), pp. 330.
5. Georges-Henri Soutou. "Was There a European Order in the Twentieth Century? From the Concert of Europe to the End of the Cold War." Contemporary European History, Vol. 9, No. 3, Theme Issue: Reflections on the Twentieth Century (Nov., 2000), pg. 329.
6. Georges-Henri Soutou. "Was There a European Order in the Twentieth Century? From the Concert of Europe to the End of the Cold War." Contemporary European History, Vol. 9, No. 3, Theme Issue: Reflections on the Twentieth Century (Nov., 2000), pp. 330.
7. "Spahn, M. (1910). Holy Alliance. In ''The Catholic Encyclopedia''. New York: Robert Appleton Company". New Advent. 01.06.1910. Vaadatud 21.05.2011.
8. Stevenson, David (2004). 1914 – 1918: The History of the First World War. Penguin Books. Lk 5. ISBN 978-0-14-026817-1.

Lisalugemist

• Bridge, Roy. "Allied Diplomacy in Peacetime: The Failure of the Congress 'System,' 1815–23" in Alan Sked, ed., "Europe's Balance of Power, 1815–1848" (1979), pp 34–53.
• Ghervas, Stella (2008). Réinventer la tradition. Alexandre Stourdza et l'Europe de la Sainte-Alliance. Paris: Honoré Champion. ISBN 978-2-7453-1669-1..
• Jarrett, Mark (2013). The Congress of Vienna and its Legacy: War and Great Power Diplomacy after Napoleon. London: I. B. Tauris & Company, Ltd. ISBN 978-1780761169..