From Wikipedia, the free encyclopedia
Euroopa Kosmoseagentuur (inglise keeles European Space Agency, lühend: ESA; prantsuse keeles Agence spatiale européenne, lühend: ASE) on rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb kosmose uurimisega. ESA asutati 1975. aastal ja agentuuri liikmeteks on 22 Euroopa riiki. Kosmoseagentuuris töötab umbes 2000 inimest ja 2016. aastal oli ESA eelarve suurus 5,25 miljardit eurot.[4]
See artikkel vajab ajakohastamist. |
ESA peamise tehnoloogiakeskuse ESTEC-i hooned Noordwijkis Hollandis | |
Lühend | ESA, ASE |
---|---|
Asutatud | 1975 |
Peakorter | Pariis, Prantsusmaa |
Liikmed | |
Ametlikud keeled | inglise, prantsuse ja saksa[1] |
Peadirektor | Johann-Dietrich Wörner |
Eelarve maht | 6,68 mld € (2020)[2] |
Töötajad | u 2000[3] |
Veebileht | www.esa.int |
ESA projektide hulka kuuluvad mehitatud kosmoselennud (peamiselt osalemise kaudu rahvusvahelises kosmosejaamas), mehitamata uurimismissioonid teistele planeetidele ja Kuule, Maa vaatlemine ja kanderakettide väljatöötamine. Agentuuri kosmodroom – Guajaana kosmosekeskus – asub Kourous Prantsuse Guajaanas. Ariane 5 on ESA suurima kandevõimega kanderakett keskmise kandevõimega Sojuzi ja väikese kandevõimega Vega kõrval. Ariane 5 omanik on Arianespace, kuid selle arendus- ja stardikulud katab ESA.
Alates 1. juulist 2015 on ESA peadirektor Johann-Dietrich Wörner[5].
Pärast Teist maailmasõda lahkusid paljud teadlased Euroopast, et minna tööle USA-sse. Kuigi 1950. aastate majanduskasv võimaldas investeerida rohkem raha teadusse, mõistsid Lääne-Euroopa riigid, et ilma omavahelise koostööta ei ole võimalik Ameerika Ühendriikidega ja Nõukogude Liiduga kosmose uurimises võistelda. 1958. aastal, ainult kuu aega pärast Sputniku lendu, kohtusid selle aja tuntud füüsikud itaallane Edoardo Amaldi ja prantslane Pierre Auger, et arutleda ühise Euroopa kosmoseagentuuri teemal. Koosolekust võtsid osa ka teadlased kaheksast Euroopa riigist.
Euroopa riigid otsustasid luua kaks eraldi agentuuri, millest üks – ELDO (European Launch Development Organisation) – keskenduks kanderaketi arendamisele, teine – ESRO (European Space Research Organisation – praeguse kosmoseagentuuri eelkäija) – aga kosmoselaeva väljatöötamisele. ESRO asutamisleping sõlmiti 14. juunil 1962 ja organisatsioon hakkas tegutsema 20. märtsil 1964. Aastatel 1968–1972 saatis ESRO orbiidile seitse satelliiti, kõik neist USA kanderakettidega. Ariane kanderakette ei olnud sel ajal veel olemas.
Euroopa Kosmoseagentuur praegusel kujul tekkis 1975. aastal, kui ELDO liideti ESRO-ga. Agentuuril oli kümme asutajaliiget: Belgia, Hispaania, Holland, Itaalia, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Šveits ja Taani.[6] ESA esimene tähtis missioon toimus 1975. aastal, kui saadeti orbiidile Cos-B, mis hakkas uurima universumi algusaegadest pärinevat gammakiirgust.
Alates 1970. aastatest, kui Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit kärpisid oma kosmoseprogrammide eelarvet, suutis ESA konkureerida nende superriikidega kosmose uurimises. Koos NASA-ga saadeti 1978. aastal orbiidile IUE, mis oli üks esimesi tehiskaaslasest teleskoope ja mis töötas edukalt 18 aastat. Järgnesid mitu Maa-lähedase madala orbiidiga projekti ja aastal 1986 pani agentuur alguse Giotto missioonile, mille eesmärgiks oli uurida Halley ja Grigg-Skjellerupi komeeti. Hipparcos, tähtede kaardistamissond, saadeti kosmosesse aastal 1989, ja 1990. aastatel tegi ESA NASA-ga koostööd projektide SOHO, Ulysses ja Hubble'i kosmoseteleskoop raames. Üks hiljutisi koostöös NASA-ga tehtud projekte on Cassini-Huygensi sond, mille jaoks ESA ehitas Titani maabumismooduli Huygens.
ELDO järeltulijana on ESA välja töötanud mitu kanderaketti mehitamata teadus- ja kommertssatelliitide orbiidile viimiseks. Ariane 1, mille esimene katselend toimus 1979. aastal, toimetas alates 1984. aastast kosmosesse peamiselt kommertssatelliite. Ariane 4 abil, mida kasutati aastatel 1988–2003, sai ESA-st maailma suurim kommertslendude tegija. Kuigi järgmise versiooni Ariane 5 esimene lend ebaõnnestus, on see kanderakett väga töökindel ning 2012. aasta mai seisuga on õnnestunud 57 Ariane 5 lendu. Ariane 5 on võimeline geostatsionaarsele orbiidile viima maksimaalselt 6–10 tonni, kuid keskmiste, kuni 3-tonniste lastide jaoks on alates oktoobrist 2011 kasutusel Vene kanderakett Sojuz-2[7][8] ning kergete lastide jaoks kanderakett Vega. Ariane 6 on veel arendusfaasis ja asub eeldatavalt teenistusse 2020. aastatel.
ESA ja NASA ühised projektid 1990. aastatel olid edukad, kuid muutunud olud, näiteks USA rangemad seadused, sundisid ESA-d tegutsema iseseisvalt või siis tegema koostööd Venemaa kosmoseagentuuriga Roskosmos. Viimase aja õnnestunud missioonideks on näiteks SMART-1, mis testis uusi tõukemootoreid, Mars Express ja Venus Express ning osalemine rahvusvahelise kosmosejaama töös. COROT, mis saadeti orbiidile 27. detsembril 2006, uuris eksoplaneete. ESA osaleb ka James Webbi kosmoseteleskoobi arendamisel. Euroopa Liit ja ESA loovad koos Galileo satelliitnavigatsiooni süsteemi, millest peaks saama alternatiiv ameeriklaste GPS-ile ja venelaste GLONASS-ile.
Euroopa Kosmoseagentuur on rahvusvaheline organisatsioon, millel on praegu 22 liiget.[9] Liikmesriigid osalevad kohustuslikes (25% kulutustest aastal 2008) ja vabatahtlikes projektides (75% kulutustest aastal 2008).[10] Eelarve maht 2008. aastal oli 3,0 mld eurot, aastal 2009 3,6 mld eurot,[11] aastal 2010 umbes 3,7 mld eurot, aastal 2011 3,99 mld eurot ja aastal 2012 4,02 mld eurot.[12]
Järgmises tabelis on välja toodud ESA liikmes- ja partnerriigid ning nende panus aastal 2015.[13]
Liikmesriik | Liige alates | Riiklik programm | Osalus 2015 (mln €) |
Osalus 2015 (%) |
Osalus 2019 (mln €) |
Osalus 2019 (%) |
---|---|---|---|---|---|---|
Prantsusmaa[m 1] | 30. oktoober 1980 | CNES | 718,2 | 22,2 | 1174,4 | 28,1 |
Saksamaa[m 1] | 30. oktoober 1980 | DLR | 797,4 | 24,6 | 927,1 | 22,2 |
Itaalia[m 1] | 30. oktoober 1980 | ASI | 329,9 | 10,2 | 420,2 | 10,1 |
Suurbritannia[m 1] | 30. oktoober 1980 | UKSA | 322,3 | 9,9 | 369,6 | 8,8 |
Hispaania[m 1] | 30. oktoober 1980 | INTA | 131,7 | 4,1 | 201,8 | 4,8 |
Belgia[m 1] | 30. oktoober 1980 | BELSPO | 189,5 | 5,8 | 191,4 | 4,6 |
Holland[m 1] | 30. oktoober 1980 | NSO | 74,7 | 2,3 | 77,7 | 1,9 |
Šveits[m 1] | 30. oktoober 1980 | SSO | 134,9 | 4,2 | 158,4 | 3,8 |
Rootsi[m 1] | 30. oktoober 1980 | SNSB | 80,3 | 2,5 | 74,4 | 1,8 |
Taani[m 1] | 30. oktoober 1980 | DTU Space | 26,8 | 0,8 | 31,5 | 0,8 |
Iirimaa[m 1][m 2] | 10. detsember 1980 | EI | 18,0 | 0,6 | 19,5 | 0,5 |
Norra[m 3] | 30. detsember 1986 | NSC | 59,8 | 1,8 | 64,4 | 1,5 |
Austria[m 3] | 30. detsember 1986 | FFG | 51,5 | 1,6 | 57,0 | 1.4 |
Soome[m 3] | 1. jaanuar 1995 | Tekes | 19,6 | 0,6 | 19,5 | 0,5 |
Portugal[m 3] | 14. november 2000 | FCT | 16,7 | 0,5 | 18,0 | 0,4 |
Kreeka[m 3] | 9. märts 2005 | ISARS | 12,1 | 0,4 | 10,5 | 0,3 |
Luksemburg[m 3] | 30. juuni 2005 | Luxinnovation | 23,0 | 0,7 | 29,9 | 0,7 |
Tšehhi[m 3] | 12. november 2008 | CSO | 14,2 | 0,4 | 33,1 | 0,8 |
Rumeenia[m 3] | 23. detsember 2011 | ROSA | 25,4 | 0,8 | 45,4 | 1,1 |
Poola[m 3] | 19. november 2012 | POLSA | 30,0 | 0,9 | 34,6 | 0,8 |
Eesti[m 3] | 4. veebruar 2015 | Eesti kosmosebüroo | 0,8 | 0,1 | 2,7 | 0,1 |
Ungari[m 3] | 24. veebruar 2015 | MŰI | – | – | 5,2 | 0,1 |
Muu | – | – | 149,8 | 4,6 | 199,6 | 48 |
Partnerriigid | ||||||
Kanada[m 4] | 1. jaanuar 1979[16] | CSA | 15,5 | 0,5 | 11,8 | 0,3 |
Sloveenia[m 5] | 5. juuli 2016[16] | – | – | 2,4 | 0,1 | |
Kokku liikmes- ja partnerriigid | 3241,2 | 100 | 4180,0 | 100 | ||
Euroopa Liit[m 6] | 28. mai 2004[18] | ESP | 1191,7 | 86,5 | 1249,7 | 81,3 |
EUMETSAT | – | – | 122,4 | 10,3 | 187,2 | 12,2 |
Lisatulud | – | – | 38,3 | 3,3 | 99,5 | 6,5 |
Kokku ESA | 4433,0 | 5726,0 |
ESA partnerriigid on Kanada, Leedu, Läti, Slovakkia ja Sloveenia.[19][17] Endised partnerriigid on Austria, Norra ja Soome, mis said hiljem agentuuri täisliikmeteks. Alates 1. jaanuarist 1979 on Kanada kosmoseagentuur osalenud ESA juhtimises ja võtnud osa agentuuri projektidest.
ESA eelarve: aastal 2005 – 2,977 mld €, 2006 – 2,904 mld €, 2008 – 3,018 mld €,[20] 2009 – 3,600 mld €,[21] 2010 – 3,745 mld €,[22] 2011 – 3,994 mld €[23] ja aastal 2012 4,020 mld €.[13] Iga 3–4 aasta tagant korraldab ESA konverentsi, et kokku leppida järgmiste aastate eelarves. Viimane suurem konverents toimus 2008, mis seadis eelarvesihid aastani 2012. Eesti toetab Euroopa Kosmoseagentuuri igal aastal umbes 2,5 miljoni euroga.[24]
Liikmesriikidel on oma kosmoseprogrammid, mille eelarve võib olla suurem kui ESA-le antav raha. Näiteks Prantsuse kosmoseagentuuri CNES-i eelarve on kaks korda suurem kui Prantsusmaa osa ESA-s. ESA ja riiklikud agentuurid on ette võtnud ühiseid projekte, näiteks COROT. Lisaks ei ole ESA ainus Euroopa kosmoseagentuur, on olemas ka Euroopa Liidu Satelliidikeskus.
ESA nõukogu pani 21.–22. märtsil 2001 kirja protseduuri, mida liituda tahtvad Euroopa riigid peavad jälgima.[25] Agentuuri täisliikmeks saamiseks tuleb läbida kolm etappi. Esiteks sõlmitakse Koostööleping ESA ja riigi vahel, millega ei kaasne suuri rahalisi kohustusi. Järgmise sammuna sõlmib riik ECS-i lepingu ja saab Euroopa Koostöö Riigi staatuse. ECS-i leping annab selle riigi firmadele õiguse osaleda ESA hangetes. Riik võib osaleda kõigis ESA programmides, v.a "Basic Technology Research Programme". Kuigi riik peab selles staadiumis ESA-d rohkem rahaliselt toetama, on kohustused väiksemad kui täisliikme omad. ECS-i lepingule järgneb tavaliselt PECS-i harta ("Plan For European Cooperating State"). See on viieaastane programm, mille eesmärgiks on stimuleerida liikmesriigi kosmosefirmasid. Perioodi lõpus võib riik sõlmida täisliikme lepingu, partnerriigi lepingu või uue PECS-i.[26] ESA liikmete arv võib järgmistel aastatel kasvada riikide arvelt, kes on selles tabelis:
Märtsis 2012 üritas Poola saada ESA täisliikmeks.[44]
Euroopa Liit plaanib ESA muuta üheks oma agentuuriks aastaks 2014.[45] 9. aprillil 2009 avaldas Bulgaaria soovi algatada läbirääkimised koostöölepingu sõlmimiseks.[46]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.