Eesti iseseisvumine oli poliitilistest ja sõjalistest sündmustest mõjutatud protsess peamiselt alates 1917. aasta aprillist kuni 1918. aasta novembrini, mille tulemusel saavutati Eesti omariiklus.
 | Artiklis puuduvad viited. (Mai 2020) |
Iseseisvuse saavutamine tagas kogu Eesti ühiskonna, kultuuri, majanduse ja rahvusliku identiteedi ulatusliku arengu järgnenud paarikümne iseseisvusaasta jooksul ja sai oluliseks lähtealuseks riigi hilisemal (okupatsiooni järgsel) taasülesehitamisel 20. sajandi lõpukümnendil.
Eesti iseseisvuse saavutamise taustaks olid olulised dramaatilised ja pöördelised sõjalised ning poliitilised sündmused (Esimene maailmasõda, riigi- või ühiskonnakorralduse muutmisele suunatud revolutsioonid jms), mis puudutasid ka Eesti maad ja rahvast.
Üldist
19. sajandi keskel oli alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ja haritlaskonna kujunemine, mida on nimetatud ärkamisajaks. 19. sajandi teist poolt iseloomustasid Eestis mitmed ettevõtmised hariduse ja kultuuri vallas, aga ka majanduses. Selle taustal toimus maailmas kiire teaduslik, tehniline ja ühiskondlik areng. 19. sajandi lõpuks oli Eesti alal kirjaoskajaid umbes 80%, mis oli kõrgeim tase kogu Venemaa Keisririigis. Kasvas eestlaste seni madalavõitu osakaal linnades. Eesti suurimas linnas Tallinnas oli 1913. aastaks eestlasi üle 70%. Samal ajal oli Eesti ala aga poolitatud kahe Venemaa kubermangu vahel.
Esimene maailmasõda ja Veebruarirevolutsioon Venemaal 1917
28. juulil 1914. aastal puhkes Euroopas sõda, mida hakati hiljem nimetama Suureks sõjaks ehk maailmasõjaks. Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti Vene poolele umbes 100 000 eestlast.
Suuremahuline ja konarlikult kulgenud sõda kurnas järjest enam Venemaad, tekitades majanduslikke ja süvendades sotsiaalseid probleeme ühiskonnas. Pingete kuhjumise tagajärjel puhkes Venemaal Petrogradis 1917. aastal Veebruarirevolutsioon. Selle tulemusel loobus Venemaa keiser Nikolai II troonist ja Venemaa keisrivõim varises kokku. Riigiduuma Ajutine Komisjon moodustas Venemaa Ajutise Valitsuse, mis seadis suuna demokraatliku riigikorra väljaarendamisele.
Eesti autonoomia saavutamine kevadel 1917
Eesti rahvuslikud poliitikud asusid 1917. aasta kevadel Venemaa Vabariigi Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat taotlema. Oma nõudmiste tugevdamiseks korraldasid eestlased 8. aprillil Petrogradis u 40 000 osalejaga jõulise meeleavalduse, kus oli kasutusel ka sini-must-valge lipp. 12. aprillil 1917 kinnitaski Venemaa Ajutine valitsus Eestile suhtelise autonoomia andnud otsuse, mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine. Ühtlasi loodi kubermangu komissari Jaan Poska juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.
14. juulil 1917 tuligi kokku demokraatlikult valitud Ajutine Maanõukogu (ka Eesti Maapäev). Selle etteotsa sai Konstantin Päts. Maanõukogu oli esimene üle-eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest.
Pikemalt artiklis Autonoomne Eestimaa kubermang
Rahvuslike jõustruktuuride moodustamine sügistalvel 1917
18. septembril 1917 (vkj) toimus Tallinnas Omakaitse asutamiskoosolek, kus oli esindatud 76 organisatsiooni ja asutust. Omakaitse ülesandeks sai korra hoidmine linnades koostöös kohaliku miilitsa ja politseiga ning sõjaväelaste järjest sageneva marodöörluse ning muude avalike korrarikkumiste ohjeldamine.
1917. aasta suvel taotles Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee Venemaa sõjaväevõimudelt luba 1. Eesti jalaväediviisi formeerimiseks. Luba saadi alles detsembris. 6. detsembril 1917 allkirjastas Jaan Soots diviisiülema kohusetäitjana esimese päevakäsu ning alustas Eesti diviisi formeerimist. Nii õnnestus Eestisse koondada tuhandeid mööda Venemaad ja rinnet laiali pillutatud Eesti sõjaväelasi.
Ehkki formeeritud rahvuslikud struktuurid jäid sõjategevusest esmalt üldiselt eemale, kujunesid nad 1918. aasta lõpul vundamendiks Eesti rahvaväe ja Kaitseliidu moodustamisel.
Oktoobripööre Venemaal ja kaksikvõimu kujunemine Eestis sügisel 1917
Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. Septembris-oktoobris vallutasid Saksamaa väed suurejoonelise meredessandiga (operatsioon Albion) Lääne-Eesti saared. Mandunud moraaliga Vene armee ei suutnud märkimisväärset vastupanu osutada. Sagenesid korrarikkumised Vene armees, mis tipnesid sõdurite ja madruste omavoliga (sisekorra reformide järel paljuski autoriteedi kaotanud) ohvitseride vastu, sagedaste väejooksude, purjutamiste ning rüüstamistega mis ohustasid kohtadel juba üldist eluolu. Samal ajal tõstsid sõjast väsinud ja sageli asjaliku tegevuseta väeüksustes pead bolševistlikud ja sotsialistlikud ideed.
Ajutine Valitsus ei soovinud pidada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega. Paljude sõdurite ja madruste hulgas valitsesid aga allumatuse meeleolud. 6.–8. novembril (vkj. 24.–26. oktoobril) 1917 toimus Petrogradis riigipööre (nimetati algul oktoobripöördeks, hiljem Oktoobrirevolutsiooniks), mille käigus bolševikud hõivasid riigiasutused ja Talvepalee ning kukutasid Venemaa Ajutise Valitsuse.
Revolutsiooniliselt enamlikult meelestatud Eestimaa Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu valis oma II kongressil 25.–27. (12.–14. vkj) oktoobril 1917 Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille juhid olid Jaan Anvelt ja Viktor Kingissepp. 8. novembril (26. oktoober vkj) 1917 kuulutas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee end kõrgeimaks võimuks Eestimaal.
19. novembril (2. detsembril ukj) kuulutas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Eesti Maapäeva liikmete volitused lõppenuks ja 20. novembril (3. detsembril ukj) võtsid komitee esindajad, Konstantin Pätsi juhitud Eesti Maavalitsuselt võimu jõuga üle. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt ja peamiseks koostööorganiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad poliitikud. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri suunas ega kavatse Eesti autonoomiat austada. Seetõttu kuulutas Maapäev end 28. (vkj 15.) novembril 1917 end kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast otsuse tegemist laiali.
Kujunes kaksikvõim, kus Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee asus Kadrioru lossis ja Eesti Maavalitsus Toompea lossis. Lisaks moodustati Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juures Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mis saadeti laiali 13. jaanuaril 1918.
Omi seisukohti kujundasid ja ettevõtmisi plaanisid lisaks ka baltisakslased. 13. detsembril (30. novembril vkj.) 1917 võttis Eestimaa rüütelkonna komitee vastu salajase otsuse Eestimaa eraldamise kohta Venemaast, paludes Saksamaal võtta Eestimaa oma kaitse alla. Kuigi baltisakslaste ettevõtmised pidid kuni Saksa vägede kohalejõudmiseni jääma saladuseks, lekkis teave nende otsustest Nõukogude valitsuseni. Tagatipuks tabati Haapsalu lähedalt kolm Saksa agenti baltisaksa aadlike ja pastorite palvekirjadega, mis taotlesid Saksa vägedelt võimalikult kiiret Eesti hõivamist. Enamlased arreteerisid Eestimaa rüütelkonna juhtkonna 28. (15. vkj) jaanuaril 1918.
Asutava kogu valimised ja sõjaseisukorra väljakuulutamine veebruaris 1918
25. (12. vkj) novembril 1917 kuulutas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee välja Eesti Asutava Kogu valimised (koos senise Eesti Ajutise Maanõukogu laialisaatmise otsusega). Enamikus valimisjaoskondades viidi valimised läbi 3. ja 4. veebruaril (21. ja 22. jaanuaril vkj), ent ettevalmistustega mitte valmis jõudnud kohtades lükati valimised edasi 9. ja 10. veebruarile (27. ja 28. jaanuarile vkj). Omariiklust pooldavad erakonnad said vahetulemuste järgi otsustades peaaegu 2/3 häältest, kuna enamlastele antud häälte arv vähenes veelgi.
Pettunud enamlased katkestasid valimised. Kõiki eelnenud asjaolusid tõlgendas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee balti aadli ning eesti kodanluse vandenõuna Nõukogude võimu vastu ning kehtestas 10. veebruaril (28. jaanuaril vkj) 1918 Eesti linnades sõjaseisukorra. Ühtlasi kuulutati kogu aadliseisus lindpriideks ja arreteeriti umbes 800 mõisnikku.
Brest-Litovski rahuläbirääkimised ja nende katkemine
Nõukogude Venemaad valitsevad bolševikud soovisid teha Saksamaaga separaatrahu. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis 3. detsembril (19. novembril vkj) 1917 ja 15. detsembril (2. vkj) allkirjastatigi esmane relvarahu. 23. detsembril (10. vkj) veebruaril lahkus Nõukogude Venemaa delegatsioon aga läbirääkimistelt, jätkamata sõda ja tegemata lõplikku rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed, kuigi vaherahu esialgu pikendati.
10. veebruaril (ukj) 1918 andsid sakslased üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede senise seisu idarindel. Sakslastele jäänuks muuhulgas okupeeritud Väinamere saarestik ja Riia. Vastavalt ultimaatumis määratud päevale ja pärast seitsmepäevase tähtaja möödumist alustasid Saksa väekoondised 18. veebruaril 1918 rinde keskosas idasuunalist pealetungi. Revolutsioonilisest korralagedusest haaratud vene väed taganesid.
19. veebruaril 1918 algas Balti laevastiku laevade evakueerimine läbi jäätunud Soome lahe Tallinnast Helsingisse ja Kroonlinna (Jääretk).
20. veebruaril 1918 maabusid Saaremaalt üle väina tulnud Saksa väed Virtsus. Samal ajal asusid kohalikud kommunistid (Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee) valmistama ette Punakaardi üksusi sõjalise vastupanu osutamiseks edasi liikuvatele Saksa väeüksustele ja ühtlasi kohal viibivatele Eesti rahvusüksustele.
21. veebruaril edastas Saksa idarinde väejuhatus Nõukogude Venemaale teise ultimaatumi, milles nõudis Vene vägede lahkumist Ukrainast, Soomest, Lätist ja Eestist. Ultimaatumis anti aega 48 tundi vägede väljaviimiseks ja 72 tundi rahulepingu sõlmimiseks.
22. veebruaril jõudsid lõuna poolt lähenenud Saksa väeüksused Valka ja läänerannikult edasi liikudes Riisiperesse.
Eesti iseseisvuse väljakuulutamine
18. veebruaril 1918 moodustas Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Eesti Maapäeva) Vanematekogu komisjoni Eesti iseseisvusmanifesti teksti koostamiseks. Komisjoni kuulusid Maanõukogu liikmed Karl Ast, Jüri Jaakson, Juhan Kukk ja Jüri Vilms.
19. veebruaril 1918 otsustas Ajutise Maanõukogu Vanematekogu kasutada ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed polnud veel kogu maad hõivanud ja kuulutada Eesti iseseisvaks. Samal päeval moodustas Vanematekogu kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Eestimaa Päästekomitee), kelle kätte anti kogu riiklik võim Eestis. Komitee liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik.
Konstantin Päts
Jüri Vilms
Konstantin Konik
Iseseisvusmanifest
21. veebruaril võttis 1918 Ajutise Maanõukogu Vanematekogu vastu Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele, millega kuulutati Eesti iseseisvaks vabariigiks.
- Pikemalt artiklis Manifest kõigile Eestimaa rahvastele
Et Tallinnas oli võim seni enamlaste käes, tuli manifesti trükkimine ja avaldamine korraldada mujal. Algul plaaniti seda teha Haapsalus, kuid see polnud võimalik. Advokaat Jaan Soop viis kinga sisse peidetud teksti salaja Tallinnast Pärnusse, kus see trükiti Jürvetsoni trükikojas. Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 kell kaheksa õhtul Pärnus Endla teatri rõdult. Manifesti luges ette Maanõukogu saadik Hugo Kuusner.
24. veebruaril 1918 nimetas Eestimaa Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse. Ajutise Valitsuse eesotsa (ministrite nõukogu esimeheks) nimetati Konstantin Päts. Valitsuskoalitsioonis osalesid Maaliit, Eesti Demokraatlik Erakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Tööerakond. Valitsus pidas oma esimese istungi. Pärnu linnavalitsuses koostasid ühiskondlike organisatsioonide esindajad 24. veebruaril aga tagantjärele akti, millega tõendati manifesti ettelugemine ja Eesti Vabariigi väljakuulutamine. Samal päeval toimus Pärnus ka 2. Eesti jalaväepolgu pataljoniülema staabikapten Felix Johannes Tannebaumi käsul Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad. Antud päeva otsustati aasta hiljem (12. veebruaril 1919) hakata tähistama Eesti iseseisvuspäevana[1].
24. veebruaril 1918 loeti iseseisvusmanifest ette Toris ja Viljandis, 25. veebruaril Tallinnas ja Paides. Tallinlastele luges manifesti ette Eesti ajutise valitsuse värske peaminister Konstantin Päts. 25. veebruaril avaldati manifest ka Tallinnas ajalehes Teataja.
Eesti ala lõplik hõivamine Saksa vägede poolt
1. Eesti jalaväediviis, millest oli praktiliselt saanud Eesti sõjavägi, ei astunud edasiliikuvatele Saksa üksustele vastu, vaid jäi tegevuses erapooletuks.
23. veebruaril toimus Keilas umbes 400-500 punakaartlase ja umbes 80 saksa sõjaväelase vahel Keila lahing, mis lõppes punakaartlaste kaotuse ja põgenemisega Tallinna suunas.
24. veebruaril võttis Nõukogude Venemaa Saksa ultimaatumi tingimused vastu, olles sunnitud Balti kubermangud sakslastele üle andma ja oma väeüksused tagasi tõmbama.
24. veebruaril 1918 jõudsid edasi liikuvad Saksa Keisririigi väeosad Tartusse ja Pärnusse, 25. veebruaril Viljandisse ja Tallinna ning 26. veebruaril Paidesse.
25. veebruaril evakueerusid Tallinna reidilt läbi jää põhja ja ida suunas viimased vene laevad.
27. veebruarist 3. märtsini osutasid üksikud Punakaardi salgad veel vastupanu Sompa, Jõhvi, Vaivara, Auvere ja Narva juures, kuid 4. märtsil hõivasid saksa väed Narva ja sellega oli langenud nende kätte kogu Eesti ala.
Saksa okupatsiooni aeg
Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga sai tegutseda vaid mõned päevad enne Saksa vägede saabumist Tallinna ja Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist, seejärel läks Eesti Ajutine Valitsus põranda alla. Paljud Eesti poliitikud, sealhulgas valitsusjuht Päts, vangistati, kuna mitmed põgenesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Soomes Eestimaa Päästekomitee ja valitsuse liige Jüri Vilms. Rahvusmeelsed eestlased avaldasid okupatsioonile edaspidi passiivset vastupanu. Valitsuse välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti Vabariigi tunnustamine de facto Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia poolt.
28. veebruaril 1918 andis saksa sõjaväevõim korralduse, mille põhjal Eesti rahvusväeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. Diviisi Staap reorganiseeriti aga Eesti Sõjavägede Staabiks.
3. märtsil 1918 sõlmis Venemaa Nõukogude Vabariik Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu, olles sunnitud sellega loovutama Soome, Eesti, Läti, Ukraina, Leedu ja Poola alad Saksamaale. Selle tulemusel sai Saksamaa viia ka suurema osa oma pikal Idarindel asunud vägedest ummikseisus Läänerinde tugevdamiseks ja uue pealetungi ettevalmistamiseks.
20. märtsil 1918 ilmus kindral Adolf von Seckendorffi käsk Eesti sõjavägi likvideerida. Eesti sõjaväe laialisaatmist põhjendati Bresti rahulepingu tingimuste täitmisega, millega keelati Saksa vägede hõivatud territooriumil asutada relvastatud organisatsioone, mis varem olid kuulunud endise Vene armee koosseisu. Sakslaste kätte läks 12 500 püssi, 69 kuulipildujat, 28 suurtükki ja muud varustust.
12. aprillil 1918 kuulutas Balti Maanõukogu Riias välja Saksamaale alluva Balti Hertsogiriigi, kus juhtroll pidi olema baltisakslastel.
Pärast 1918. aasta kevadel läänerindel edukalt alanud, kuid raugenud Saksa pealetungi, teostasid liitlasväed suve teisel poolel otsustava vastupealetungi. Saksamaa liitlased hakkasid sõjast välja langema. Saksamaal aga süvenes siseriiklik kriis, mis päädis mereväelaste ülestõusu ja Novembrirevolutsiooniga. Kokkuvõttes oli Saksamaa sunnitud sõlmima lääneliitlastega 11. novembril 1918 Compiègne'i vaherahu. Samuti pidi loovutama ja vabastama kõik enda poolt sõjas okupeeritud alad, sealhulgas Eesti.
Eesti Ajutine Valitsus taastas kohe vaherahu sõlmimise päeval, 11. novembril 1918 oma veebruari lõpul katkestatud tegevuse. Esimesele legaalsele valitsuse istungile kogunesid Jaan Poska, Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk. Samal päeval asutati Kaitseliit ja pandi tööle ministeeriumid. Loodi rahvavägi. Ilmusid esimesed Eesti postmargid jne.
12. novembril toimus Ajutise Valitsuse ja maanõukogu vanematekogu ühisistung, kus täpsustati valitsuse koosseisu ja jagati ministriportfellid.
Esimese maailmasõja käigus Eesti territooriumi hõivanud Saksa keisririigi väed asusid Eestist kodumaale lahkuma.
19. novembril 1918 sõlmiti Riias Saksa valitsuse esindaja August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajate vahel Üleandmise leping, millega Saksa uue Weimari vabariigi esindaja tunnistas ametlikult, et ülemat riigivõimu Eesti etnografilises piirkonnas käsitab Eesti ministeerium Ajutise Valitsuse kujul ja et kogu valitsemine selles piirkonnas läheb, niivõrd kui see juba sündinud ei ole, 21. novembrist saadik Eesti Valitsuse asutuste kätte.
Tekkinud olukorras otsustas Nõukogude Venemaa Eesti ja Läti alad uuesti enda külge liita ning kehtestada neis enamliku režiimi. Loodeti ka maailmarevolutsiooni peatsele puhkemisele.
13. novembril 1918 tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu.
28. novembril 1918 algas Punaarmee rünnakuga Narva juures Eesti Vabadussõda. Vabadussõja pöördelised lahingud, kus peatati vaenlase edasitung ning asuti vastupealetungile, peeti kogu rinde ulatuses jaanuari alguses 1919. Seejärel asuti maa vabastamisele ja initsiatiiv jäi sõjategevuse lõpuni peamiselt Eesti rahvaväele.
Jüripäeval 23. aprillil 1919 tuli kokku Asutav Kogu. See on Eesti parlamendi Riigikogu sünnipäev.
23. juunil 1919 saavutati Vabadussõjas eestlastele väga oluline võit Võnnu all baltisaksa väegrupeeringu üle.
Oktoobris 1919 võeti vastu oluline maaseadus.
1. detsembril 1919 avas uksed eestikeelne Tartu Ülikool.
3. jaanuaril 1920 jõustus Vabadussõja relvarahu.
2. veebruaril kirjutati alla Tartu rahuleping, millega Nõukogude Venemaa tunnistas esmakordselt Eesti iseseisvust. Seejärel sai Eesti Vabariik ka rahvusvahelise kogukonna de jure tunnustuse.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
