Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (lühend EKP KK; aastatel 1940–1954 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee, lühend EK(b)P KK) oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei struktuuriüksuse Eestimaa Kommunistliku Partei kõrgeim kollektiivne juhtorgan.
EKP Keskkomitee, EKP Keskkomitee Büroo, EKP KK Sekretariaadi ja EKP Parteikontrollikomisjoni liikmed valiti EKP Kongressididel kongressile saadetud Eesti NSV ühiskondlike asutuste parteiorganisatsioonide saadikute (delegaatide) hulgast.
EKP Keskkomitee büroo koosnes 9–11 liikmest ja 3–4 liikmekandidaadist. Keskkomitee büroosse kuulusid parteiaparaadi esindajad, milleks olid KK sekretariaat ja Keskkomitee osakonnad.
Büroosse kuulusid tavaliselt EKP Keskkomitee sekretärid, keda võis olla 3–5, lisaks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees, kohaliku sõjaväe esindaja, tihti Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu juht ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees, aeg-ajalt EKP KK häälekandja Rahva Hääl toimetaja ning tavaliselt ka Keskkomitee kõige olulisema osakonna juhataja. Tavaliselt oli selleks Partei Organisatsioonilise Töö Osakonna juhataja.
Büroo käis koos regulaarselt, igal nädalal, selle istungitel arutati kõiki olulisi liiduvabariigi haldusküsimusi. Büroo oluliseks tegevusvaldkonnaks olid ka kaadriküsimused – parteisse vastuvõtt ja sealt väljaheitmine, olulistele ametikohtadele määramine jne.
EKP Keskkomitee büroo oli tinglikult kohalik poliitbüroo. Kui midagi oli büroos arutatud, siis Eesti NSV Ministrite Nõukogu ei hakanud seda enam arutama, vaid juba otsust ellu viima. Keskkomitee büroo oli liiduvabariigi võimutasandi võimukese.
1928. aastal toimus Leningradis EKP KK laiendatud pleenum, millel reorganiseeriti EKP juhtorganid. Loodi EKP KK Poliitbüroo, mis juhendas EKP tegevust Eestis ning Kommunistliku InternatsionaaliEesti sektsiooni büroo ehk Leningradi Büroo, mis teostas sidepidamist Kominterniga ning kuhu kuulusid: Hans Saks (1928–), Friedrich Kiiser (1928–), Johannes Reesen (1928–), Johannes Käspert (1928–), Rudolf Vakmann (1928–). Samal ajal likvideeriti ka ÜK(b)P KK aparaadi koosseisus rahvussektsioonid, sealhulgas ka Eesti sektsioon.
EKP KK Illegaalne Büroo (1928–1931): IB sekretär Aleksander Saar (Orlov) (1928–1929), IB sekretär Johannes Paulmann (1929), IB sekretär Konstantin Männikson (1929–), Irina Ots (1928–), Nikolai Karotamm, EKP Tallinna linnakomitee sekretär (1928–), Karl Säre (1928–1931) ja EKP Tallinna organisaator Johannes Eltermann (1929).
1934. aastal toimus Leningradis EKP KK augustikonverents, millel reorganiseeriti EKP juhtorganid ning loodi Eestis likvideeritud EKP illegaalsete juhtorganite asemel neutraalses Skandinaavias parteitöö poliitiliseks ja organisatsiooniliseks juhtimiseks Skandinaavia Büroo.
EKP KK Organisatsiooniline Büroo ehk Skandinaavia Büroo – Kopenhaagenis ja Stockholmis, mis aastail 1934–1935 kandis EKP Sekretariaadi, aastail 1935–1938 EKP KK Orgbüroo nimetust. Büroo liikmed: Karl Säre (1934–1936), Leo Looring (Johannes Meerits), Albert Sakkart.
EKP KK Välisbüroo: juht, KK esindaja Kominterni TK juures Richard Mirring (Meering), asetäitja Jaan Anvelt[2].
EKP IX kongressil 1956. aastal valitud[3][4] EKP juhtorganid:
EKP KK büroo liikmed: KK Sekretariaadi sekretärid – Johannes Käbin, Leonid Lentsman, Ernst Ristmägi, Fjodor Ušanjov, Viktor Tšerokov (Чероков Виктор Сергеевич) (1907–1995) Balti laevastiku juhataja 1 asetäitja ja PBL staabiülem[5]; Leonhard Illison;
EKP Keskkomitee liikmekandidaadid: P. Anissimov A. Buratšenko I. Feofanov V. Hižnjakov I. Jürna, Arved Jaska, E. Kallion V. Karatškov A. Keis, Minna Klement, M. Koel E. Kruusmägi, Ago Madik, P. Mitšurov, Aleksander Neiman, V. Oja, H. Rajala, P. Romaškin, A. Rotberg, L. Schmidt, A. Solovjov, Mihhail Šturm, Anatoli Tihane, A. Tomberg, A. Tšepurin, N. Tšernõšov, N. Turkestanov, I. Verjajev, Juri Vladõtšin
EKP Revisjonikomisjon: G. Aleksejev, M. Eljas, K. Hallmere, A. Kivit, A. Koppel, V. Makarov, S. Märka, E. Pertels, M. Pääsuke, H. Raimets, R. Ristik, I. Tilinin, Otto Rupski, Artur Vader, E. Saar, Jüri Suurhans, A. Tivel
EKP X kongressil 1958. aastal valitud[6][7] EKP juhtorganid:
EKP Keskkomitee liikmkandidaadid: M. Eljas, V. Generalov, I. Gerassimtšuk, K. Hallmere, I. Jürna, A. Keis, A. Kikas, Minna Klement, M. Koel, E. Kruusimägi, B. Kudrjavtsev, N. Kuzin, P. Laaban, A. Laus, Feliks Liivik, A. Lill, V. Makarov, A. Meltsas, Gustav Naan, Aleksander Neiman, N. Perk, H. Raag, H. Rajala, A. Rotberg, V. Saarna, Leida Sipria, Mihhail Šturm, Anatoli Tihane, A. Tõnissoo N. Tžernõšov H. Valner B. Varvas E. Voitk
EKP Keskkomitee Revisjonikomisjon: G. Aleksejev, H. Haug, V. Jaškov, A. Kivit, A. Koppel, A. Mets, A. Nobel, K. Nõmm, I. Peterson, M. Pääsuke, H. Raimets, R. Ristik, Otto Rupski, I. Rästas, P. Sobakin, Jüri Suurhans, N. Sõssojev, A. Zirk, A. Tiivel, I. Tilinin, Artur Vader
EKP XI kongressil 1959. aastal valitud EKP juhtorganid:
EKP revisjonikomisjoni koosseis: G. Aleksejev, I. Feofanov, V. Generalov, August Goldberg, H. Haug, L. Ignatjeva, A. Kello, A. Koppel, B. Kortšomkin, E.-L. Kuld, I. Luts, Vt. Nesamajeva, R. Niinepuu, A. Nugis, M. Pääsuke, H. Raimets, Otto Rupski, I. Rästas, R. Simson, Jüri Suurhans, A. Slškin, Serafim Timakov, Gustav Tõnspoeg
EKP XIII kongressil, 1961. aastal valitud EKP juhtorganid:
EKP KK büroo liikmed: EKP KK Sekretariaadi sekretärid: Johannes Käbin, Leonid Lentsman, Karl Vaino, Otto Merimaa, Fjodor Ušanjov; Vaino Väljas (EKP Tallinna linnakomitee I sekretär) jt.
EKP XIV kongressil, 1964. aastal valitud EKP juhtorganid:
EKP KK büroo liikmed: EKP KK Sekretariaadi sekretärid Johannes Käbin, Artur Vader, Karl Vaino, Leonid Lentsman, Otto Merimaa, Fjodor Ušanjov; Vaino Väljas (EKP Tallinna linnakomitee I sekretär) jt.
EKP Keskkomitee liikmed: Harald Ilves, Vaino Väljas jt.
EKP XV kongressil, 1966. aastal valitud[10] EKP juhtorganid:
EKP KK büroo liikmed: EKP KK sekretärid Johannes Käbin, Artur Vader, Karl Vaino, Leonid Lentsman, Fjodor Ušanjov; Vaino Väljas (EKP Tallinna linnakomitee I sekretär) jt.
EKP Keskkomitee liikmed: EKP KK büroo liikmed, Vaino Väljas, Alfred Valdov, Elmina Otsman jt.
EKP XVI kongressil 1971. aastal valitud[11] EKP juhtorganid:
EKP Keskkomitee liikmekandidaadid: L. Aleksejev, P. Andrejev, A. Anossov, Vladimir Beekman, Arseni Blum, V. Eks, U. Elmi, August Goldberg, Harald Haug, L. Ingar, E. Jaama, E. Jüri, A. Kalanüp, E.-E. Kaldmaa, Arkadi Kello, V. Konstantinov, V. Kottisse, M. Krasnoselskaja, A. Kuusing, J. Lainoja, V. Laur, A. Laus, M. Lebedev, R. Liiv, Feliks Liivik, E. Mikker, Georg Ots, K. Ott, Endel Paalmann, A. Pedajas, E. Puks, L. Puulaid, Aksel Põldroo, F. Pärtelpoeg, P. Rahomägi, T. Rammo, A. Repp, Rein Ristlaan, J. Rääts, E. Saar, Bruno Saul, E. Schmidt, A. Schönberg, A. Selge, K. Sentšugov, R. Sibul, K. Sipjagina, A. Siškin, A. Zamahhin, Boriss Tamm, H. Teder, H. Tekko, V. Tenosaar, V. Tint, Ivan Tuhkru, Olaf-Knut Utt, E. Vaher, G. Valgur, A. Vasele
EKP revisjonikomisjoni liikmed: Arnold Adams, Z. Agafonova, V. Hallmägi, H. Järva, K. Kasemägi, M. Kauber, R.-P. Keer, H. Keemik, G. Kimask, M. Kljušnikova, K. Koger, G. Kruger, R. Meister, R. Merisalu, N. Mitjurev, V. Mäe, K. Nõu, S. Oleinik, L. Orehhov, I. Orula, A. Panksejev, K. Rogenbaum, E. Roo, O. Ruustalu, R. Simson, A. Sootla, Boris Tolbast, I. Torn, A. Tsõganova, Johan Ulfsak, O. Valing, M. Veeris
EKP XVII kongressil, 1976. aastal valitud EKP juhtorganid:
EKP KK büroo liikmed: EKP KK Sekretariaadi sekretärid, Johannes Käbin, Konstantin Lebedev, Karl Vaino, Fjodor Ušanjov; Vaino Väljas jt.
EKP Keskkomitee liikmed (125): EKP KK büroo liikmed, Kaarel Ird jt.
EKP Keskkomitee liikmekandidaadid (65):
EKP XVIII kongressil 1981. aastal valitud EKP juhtorganid:
Kuna Eestimaa kommunistlik/bolševike partei moodustus ning arenes orgaaniliselt koos Venemaa sotsiaaldemokraatide/bolsevike parteiga, siis organisatsiooni juhtorganid moodustati ja tegutsesid mitte iseseisvalt, vaid alludes Venemaa VSDT(b)P/VK(b)P/ÜK(b)P Keskkomiteele ja lähtudes selle direktiivsetest otsustest.
1917. aasta kevadel valiti Tallinnas VSDT(b)P Tallinna komitee / VSDT(b)P Põhja-Balti oblastikomitee (Ревельский комитет РСДРП(б), Северо-Балтийский областной комитет РСДРП(б)), mille esimeheks määrati Julius Rossfeldt ja asetäitjaks Ivan Rabtšinski, liikmed: Stepan Papkov, Ivan Jegorov. Pleenumite vaheajal juhtis tegevust VSDT(b)P Põhja-Balti büroo (Северо-Балтийская бюро РСДРП(б)).
1918. aasta veebruaris pärast Eesti mandriosal okupeerimist Saksamaa keisririigi vägede poolt evakueerusid VSDT(b)P Eestimaa Komitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Tallinnast koos läbi Soome Nõukogude Venemaale. Kommunistide kontrolli all olevad juhtorganid suutsid võimu hoida Narvas kuhu Saksa väed ei olnud veel jõudnud. Täitevkomitee esimees Ants Dauman.
1917. aasta kevadel moodustati Saksa keisririigi vägede poolt okupeeritud Tallinnas märtsis illegaalne Tallinna komitee (liikmed Juhan Tippo, Johannes Kuppar, Julius Schütz, J. Alasoo jt), aprillis moodustati Tallinna komitee büroo, mille juht J. Tippo ning maikuus Tallinna komitee täitevkomitee, mille juht oli Rudolf Eige (–1920).
1917. aasta 16. novembril organiseerisid bolševistlikud organisatsioonid Tallinnas konverentsi, millel oli esindatud 17 parteiorganisatsiooni ja konverents valis keskkomitee koosseisus: V. Kingisepp, R. Vakmann, M. Likemets, J. Rästas, R. Vennikas[14].
Välismaa ehk Venemaa büroo asus algselt Venemaa pinnal Staraja Russas aga 1919. aasta augustist Petrogradis. Büroosse kuulusid: Jaan Anvelt, Otto Rästas ja Rudolf Nieländer (oktoobrist 1919 Hans Pöögelmann), Büroo sekretär Artur Männi (Artur Säre)[15];
1918. aasta detsembrist, keelustati Eesti Vabariigi valitsuse kontrolli all oleval territooriumil sisekaitseülema määrusega enamlike organisatsioonide tegevus.
1920. aasta 5. novembril pärast avaliku sõjategevuse lõppu Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel asutati Tallinnas Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Eestimaa organisatsioonidest illegaalne Eestis tegutsenud Eestimaa Kommunistlik Partei. Kongressil moodustati EKP Keskkomitee, mis juhtis EKP tööd kongresside vahel. Samal kongressil otsustati ka liitumine Kominterni ehk Kommunistliku Internatsionaaliga, tunnistades end organisatsiooniliselt üheks Kominterni sektsiooniks (Kominterni struktuuriüksuse nimetus) ja kasutades esindusena Nõukogude Venemaal – Venemaa büroo ehk Välismaa Bürood, Petrogradis, mis asus aadressil Naberežnaja Moiki. VB ülesanne oli sidepidamine Eestis illegaalselt tegutsevate kommunistidega, kaadri ettevalmistamine illegaalseks tööks Eestis ja kommunistliku kirjanduse väljaandmine (ajaleht Edasi). VB juht oli Jaan Anvelt (–1921), Engelbert Strauch (1921–1922).
Nõukogude Venemaal VSDT(b)P koosseisus tegutsenud eesti päritolu kommunistide keskuseks oli 1918. aastast aga Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei KKEesti Osakondade (sektsioonide) Keskkomitee, Petrogradis, aadressil Naberežnaja Fontanki, 27. VK(b)P KK Eesti KK juht oli Jakob Palvadre. Keskkomitee loomise ajal 1918. aastal kuulusid Keskkomiteesse: Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Johannes Heintuk, Aleksander Jea, Anna Leetsmann. Eesti KK aktivistide hulka kuulusid ka Peeter Peterson, Jaan Ikmelt.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
Pikemalt artiklis Eesti kommunistliku liikumise ajalugu, EKP KK I sekretär, EKP KK Sekretariaat, Eestimaa Kommunistlik Partei, Eestimaa Kommunistliku Partei piirkondlikud asutused.jpg)
