Aleksander Resev (vene keeles Александр Иоганесович Резев; 23. jaanuar 1905 Gattšina, Peterburi kubermang – 24. oktoober 1970 Tallinn) oli Eesti NSV riigiametnik, Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar ja Eesti NSV siseminister, miilitsakindralmajor (1945).
Aleksander Resev sündis Peterburi kubermangus Gattšinas väljarännanud eestlaste töölisperekonnas, kuid 1911. aastal kolis Resevite perekond tagasi Eestisse Narva.
Aleksander Resev osales poliitilises liikumises juba noorukina, kui astus 16-aastaselt 1921. aastal Narvas Üleeestilisse Noorproletaarlaste Ühingusse. Pärast kommunistliku suunitlusega liikumise keelamist moodustati Narvas spordiselts Noored Sõudjad, mille raames jätkati poliitilist tegevust, selle keelatud kommunistliku suunitlusega poliitilise tegevuse eest ka vahistati 1921. aasta sügisel ja viibis paar kuud vahi all eeluurimisel.
1922. aastal astus Aleksander Resev sotsialistliku suunitlusega, Kommunistliku Internatsionaali toetanud Eesti Iseseiseva Tööliste Parteisse ja ka Narva Kiutööliste Ametiühingusse.
1922. aasta suvel kolis Aleksander Resev Tallinna, kus asus tööle saapavabrikus Estoking, kuid juba sama aasta septembris kutsuti ta tööle töölisajalehtede talitusse, mis asus Tallinnas Tööliste Keldris.
Töölisajalehtede talituses töötamise ajal astus Aleksander Resev Eestimaa Kommunistlikku Noorsooühingusse.
1923. aastal valiti Aleksander Resev Tallinna Metallitööliste Ametiühingu sekretäriks ja sama aasta juunikuus astus ta illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks.
Kuna kommunistlike organisatsioonide tegevus oli Eestis keelustatud Vabadussõja ajast 1918. aasta detsembrist, siis kasutas kommunistlik partei ära Eestis legaalselt tegutsevaid sotsialistliku suunitlusega parteisid ning Aleksander Resev astus ka Eestimaa Iseseisvasse Sotsialistlikku Tööliste Parteisse (Eestimaa Töörahva Parteisse) ning oli valitud EISTP Keskkomitee liikmeks, juhtides EISTP KK ja Üleeestimaalise Ametiühingute Kesknõukogu noortekomisjonide liige ning ENKÜ Tallinna Komitee liige ja komitee esindajana ka illegaalse EKP Tallinna Komitee liige.
1924. aastal jaanuaris peeti Aleksander Resev kinni koos riigipöördekatse ettevalmistajatega. 10.–27. novembril 1924 toimunud 149 protsessil mõisteti ta süüdi ja talle määrati karistuseks 15 aastat sunnitööd. Karistuse kandmisest vabastati Aleksander Resev 1938. aasta amnestiaseaduse alusel.
Pärast vabanemist asus Aleksander Resev tööle Tallinna Ühisesse Haigekassasse, pärast mida teenis ajateenistusaja Eesti kaitseväes, kust ta demobiliseeriti 1940. aastal ning jätkas tegevust Tallinna Ühises Haigekassas,
Aleksander Resev võttis osa 1940. aasta juunipöördest, Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud nõukogudemeelsest miitingust ning määrati 1940. aasta juunis Töölisühingute Keskliidu sekretäriks. Koos Edgar Petree, Karl Leesikuga ja kahe tundmatu mehega ta võttis maha Pika Hermanni tipust Eesti lipu 21. juunil 1940. Vasakult esimene Boriss Pšenitšnikov, pilt on tegelikult 1940.a juulist.[1] Juulis 1940. määrati Aleksander Resev EKP Keskkomitee organiseerimis- ja instrueerimisosakonna juhatajaks. Ta oli ka Eesti NSV Ülemnõukogu I ja II koosseisu saadik.
1941. aasta veebruaris toimunud EK(b)P IV kongressil valiti Aleksander Resev EK(b)P Keskkomitee liikmeks, Teise maailmasõja alguses evakueerus Aleksander Resev koos nõukogude vägedega NSV Liitu.
1944. aasta 20. mail, asudes veel NSV Liidu territooriumil, määrati Aleksander Resev Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks. 1946. aastast oli ta ka Eesti hävituspataljonide ENSV SARKi Hävituspataljonide Keskstaabi operatiivosakonna ülema kohustes[2]. Pärast 1946. aastal Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi ümbernimetamist Eesti NSV Siseministeeriumiks, 25. märtsil 1946 oli Aleksander Resev ka Eesti NSV siseminister kuni 27. veebruarini 1951.
Pärast siseministriks nimetamist jätkas A. Resev oma poolelijäänud haridusteed ja lõpetas 1949. aastal Tallinnas Tallinna Töölisnoorte Keskkooli.
Märtsiküüditamine
Olles 1949. aastal siseminister, kuulus ta NSV Liidu parteijuhtkonna poolt elluviidava inimsusvastase kuriteo – märtsiküüditamisoperatsiooni juhtgruppi. Pärast küüditamisoperatsiooni "edukat" läbiviimist autasustas NSV Liidu juhtkond Aleksander Resevit 24. augustil 1949 Punalipu ordeniga.
Kokku oli Eesti Represseeritute Registri Büroo andmeil märtsiküüditamise ohvreid 32 536, kellest Siberisse saadeti 19 küüdirongiga 20 072 inimest. On teada 10 331 inimest, keda ei küüditatud, kuid kes jäid lindpriideks. Paljud neist saadeti tabamisel ikkagi Siberisse või vangistati[3].
1950. aastate alguses toimunud EKP sisemise võimuvõitluse käigus ei laabunud Aleksander Resevi koostöö uue EK(b)P KK esimese sekretäri Johannes Käbiniga ning ta asendati 1951. aastal siseministri kohal senise Eesti NSV sõjakomissari Johan Lombakuga. A. Resev määrati NSV Liidu Siseministeeriumi Kostroma oblastivalitsuse ülema asetäitjaks.
Aastatel 1952–1953 viibis Aleksander Resev Moskvas NSV Liidu Siseministeeriumi Juhtiva Kaadri Kõrgemas Koolis, pärast seda määrati ta Eesti NSV Siseministeeriumi Tallinna Miilitsakooli ülemaks[4].
1954. aastal saadeti Aleksander Resev siseministeeriumist tervislikel põhjustel pensionile ning aastatel 1954–1959 töötas Aleksander Resev Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe vastuvõtuosakonna juhatajana.
Aastatel 1959–1970 oli Aleksander Resev EKP KK Partei Ajaloo Instituudi Teadusliku Nõukogu liige.
Tema abikaasa oli Leontine, neil oli tütar Arma.
Aleksander Resev suri 24. oktoobril 1970.
- Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat
- Eesti NSV Siseministeerium
- Leontine Resev-Vels
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
