Downing Street 10
From Wikipedia, the free encyclopedia
Downing Street 10 (inglispäraselt 10 Downing Street, inglise kõnekeeles Number 10) on hoone Londonis Westminsteri linnaosas Downing Streetil, mis on Suurbritannia valitsuse peakorter ning First Lord of the Treasury (seda ametikohta täidab Suurbritannia peaminister) ametlik residents ja ametihoone. Downing Street 10 on üks maailma tuntumaid aadresse.
| Downing Street 10 | |
|---|---|
 | |
| Üldandmed | |
| Asukoht |
Suurbritannia London |
| Koordinaadid | 51° 30′ 12″ N, 0° 7′ 40″ W |
 | |
Krunt asub St. Jamesi pargi kõrval. Läheduses on parlamendihoone Westminsteri palee ja Briti monarhide ametlik Londoni residents Buckinghami palee.
Ligi 300 aasta vanuses hoones on sadakond ruumi. Neljandal korrusel paiknevad eraruumid ja keldrikorrusel köök. Teistel korrustel asuvad ametiruumid ning konverentsi- ja vastuvõturuumid, salongid ja söögisaalid. Seal töötab peaminister, peetakse valitsuskabineti istungeid, võetakse vastu välisriikide valitsusjuhte ja teisi tähtsaid isikuid ning leiavad aset pidulikud koosviibimised. Hoones on siseaed ning maja tagaküljel paikneb terrass, kust avaneb vaade 2000 m² suurusele aiale.
Algselt oli praeguse hoone asemel kolm maja. 1732. aastal pakkus kuningas George II neid Sir Robert Walpole'ile, kes võttis kingituse vastu tingimusel, et see antakse First Lord of the Teasury kantseleile, mitte talle kui eraisikule. Walpole tegi arhitekt William Kentile ülesandeks need kolm maja ühendada. See kokkuehitatud hoone ongi tänapäevane Downing Street 10.
Kuigi maja oli suuruse ja asukoha poolest peaministrile sobiv, elasid seal algusaegadel ainult vähesed peaministrid, sest seda oli kulukas ülal pidada. Hoone lagunes ning oli mitu korda lammutamise äärel. Kõigest hoolimata on jäänud Downing Street 10 püsima ja olnud seotud paljude riigimeeste ja sündmustega Briti ajaloos. Margaret Thatcheri sõnul on see "üks hinnalisemaid juveele rahvuslikus pärandis".[1]
Esimesed teated maja kohta
Praeguse maja asemel oli algselt kolm hoonet: St. Jamesi pargi poole avaneva vaatega aadlielamu (kõnekeelse nimetusega "tagumine maja" (the House at the Back)), selle taga asetsenud elamu aadressil Downing Street 10 ja väike majake viimase kõrval. Downing Street 10 oli üks majadest, mille laskis ehitada Sir Georg Downing, esimene baronet, aastatel 1682–1684.
George Downing – kurikuulus Oliver Cromwelli ja hiljem Charles II spioon[3][4][5] – investeeris kinnisvarasse ja teenis sellega suure varanduse. 1654. aastal ostis ta St. Jamesi pargist lõuna pool asuva maatüki, mis külgnes "tagumise majaga" ja asus parlamendihoone lähedal. Downingul oli plaan ehitada ridamisi elamuid, mis olid mõeldud "elamiseks õilsast soost inimestele".[6] Tänav, kuhu ta need majad ehitas, kannab tänini tema nime ning suurim neist majadest on tänapäeval osa hoonest Downing Street 10.
Esialgu lihtsana tundunud investeering tõi kaasa probleeme. Maad, mille Downing omandas, olid renditud Hampdenite perekonnale, kes ei tahtnud rendilepingu katkestamisest kuuldagi. Downing püüdis küll saavutada rendilepingu tühistamist, kuid see ei õnnestunud ning tal tuli oodata kolmkümmend aastat, enne kui sai hakata oma maju ehitama.[7]
Kui Hampdenite rendileping lõppes, sai Downing loa rajada lääne poole uusi maju. 1682. aastal välja antud dokumendis on kirjas: "Sir George Downingul ... [on lubatud] ehitada uusi ja rohkem maju ... tingimusel, et ei ehitata lähemale kui 14 jalga nimetatud pargi müürist selle lääneotsas."[6]
Aastatel 1682–1684 ehitas Downing välja umbtänava kolmekorruseliste, St. Jamesi pargi poole avaneva vaatega majadega ning nende juurde kuuluvad tõllakuurid ja tallid. Pole kindlalt teada, mitu maja ta ehitas: ühtede ajaloolaste järgi oli neid 15, teiste järgi 20. Aadressid muutusid mitu korda. Maja nr 10 oli mõnda aega nr 5; alles 1787. aastast sai maja numbriks 10.[8]
Downing palkas maju projekteerima Sir Christopher Wreni. Kuigi pehmele pinnasele ehitatud madala vundamendiga hooned olid suured, püstitati need kiiresti ja odavalt. Näiteks oli fassaadidel telliskivivuuk. Peaminister Winston Churchill on kirjutanud, et maja nr 10 oli "logisev ja kergelt ehitatud kasuahne tarnija poolt, kelle nime need kannavad".[9]
Downing Streeti ülemises otsas oli tupik ning sealtkaudu ei pääsenud St. Jamesi parki, mistõttu tänav oli rahulik ja privaatne. Üks kuulutus aastast 1720 kirjeldab tänavat nii: "... kena avatud koht, eriti ülemise otsa juures, kus on neli või viis suurt ja hästi ehitatud maja, mis sobivad au ja kvaliteediga inimestele; igal majal on meeldiv väljavaade St. Jamesi parki koos kõnniteega."[10] Seal oli mitmeid nimekaid elanikke. Elizabet Paston, Yarmouthi krahvinna elas majas nr 10 aastatel 1688–1689, George Granville, esimene parun Lansdowne 1692–1696 ja Henry de Nassau d'Auverquerque, esimene Granthami krahv 1699–1703.
Downing ise ei elanud tõenäoliselt üheski neist majadest. 1675. aastal tõmbus ta tagasi Cambridge'i, kus suri 1684. aastal mõni kuud pärast seda, kui majad olid valmis ehitatud.
"Tagumine maja" enne 1733. aastat
"Tagumine maja", suurim kolmest hoonest, mis kõik hiljem omavahel üheks majaks nr 10 ühendati, oli umbes 1530. aastal Whitehalli palee kõrvale ehitatud aadlielamu. Algselt oli see üks kaheksanurkse kukevõitlusareeni Cockpit-in-Court juurde kuuluvatest hoonetest (Cockpit Lodgings). Hiljem ehitati see mitu korda ümber. 17. sajandi alguses muudeti see kontserdisaaliks ja teatriks. Pärast Kuulsat revolutsiooni peeti seal salaja mõned valitsuskabineti esimesed istungid.[11]
Aastaid elas seal Whitehalli palee järelevaataja Thomas Knevett (Knyvet), kes 1605. aastal võttis kinni Guy Fawkesi, kes oli kavatsenud mõrvata James VI/I. Aastal 1604 asus Knevett elama kõrvalmajja, ligikaudu praeguse maja nr 10 kohale.[12][13]
1604. aastast elasid "tagumises majas" tavaliselt kuningliku perekonna liikmed ja valitsusliikmed. Aastatel 1604–1613 elas majas printsess Elizabeth; pärast abiellumist Pfalzi kuurvürsti Friedrich V-ga asus ta elama Heidelbergi. Elizabeth oli George I vanaema ning George II vaarema.[14]
"Tagumises majas" elasid eri aegadel George Monck, esimene Albemarle'i hertsog (ta oli esimene varakambriminister, kes seal elas)[15], George Villiers, teine Buckinghami hertsog (ta võttis hoone enda valdusse 1671 ning ehitas selle ümber mahukaks hooneks, mis asetses Whitehalli paleega rööbiti ning mille aiast avanes vaade St. Jamesi pargile)[16], Charles II tütar leedi Charlotte Fitzroy ja tema abikaasa Edward Lee, esimene Lichfieldi krahv (nad asusid sinna elama 1676 pärast Buckinghami hertsogi erruminekut), Hannoveri saadik ning George I ja George II nõuandja Hans Caspar von Bothmer Bothmer (elas seal 1720–1732, kuigi kaebas hoone viletsa seisukorra üle[17]) jt.
Pärast Lichfieldi krahvipaari sissekolimist lubas kuningas Charles II teha majas uusi ulatuslikke ümberehitustöid, mille käigus ehitati hoonele peale veel üks korrus, nii et majal oli nüüdsest juba neli korrust ning lisaks pööning ja kelder; ka ehitati välja pööningu- ja keldrikorrus. Nii näebki tänapäeval välja maja nr 10 tagumine osa[18].[19] Ümberehituste tõenäoline põhjus on see, et maja oli ehitatud Thamesi lähedal olevale soisele pinnale, mis tekitas konstruktsioonipingeid.[20] Nagu ka Downing Streeti majadel, oli tagumise maja vundament konstruktsioonivea tõttu vundament liiga madal, mis tekitas probleeme kuni 1960. aastani, mil Downing Street 10 alla paigutati sügavad vaiad.[21]
Lichfieldide perekond läks pärast Kuulsat revolutsiooni James II järel eksiili. Aastal 1690 andsid William III ja Mary II "tagumise maja" Hendrik van Nassau-Ouwerkerkile, Hollandi kindralile, kes oli aidanud tollasel Oranje printsil troonile tulla. Nassau, kes muutis oma perekonnanime Overkirkiks, elas seal kuni surmani (1708).[22]
Kui leedi Overkirk 1720 suri, läks "tagumine maja" kroonile tagasi. Varakamber andis välja korralduse "remontida ja korrastada see parimal ja põhjalikemal moel" 2522 naela eest. Töö hulgas oli: "remontida Downing Streetile viiv tagumine läbipääs, ning uus uks; teha uus käimla; lammutada kasutu läbipääs, mis varem oli tehtud kammerneitsite pääsuks Downing Streetile, kui kuninganna elas Cockpitis; valada uus suur tinatsistern ja torud ning panna vesi majja sisse, ja tsisterni uus kere."[23]
Robert Walpole'i valduses: 1733–1735
Kui krahv Bothmar suri, läks "tagumine maja" tagasi krooni omandisse. George II pakkus seda nüüd Sir Robert Walpole'ile, keda sageli nimetatakse esimeseks Suurbritannia peaministriks, kingitusena teenete eest riigi ees – riigi rahanduse stabiliseerimise, rahu hoidmise ning Hannoveri dünastia püsimise tagamise eest. Kuningas oli juhuslikult omandanud ka kahe Downing Streeti kinnistu, sealhulgas nr 10, rendilepingud ning lisas need kinnistud oma annetusele.
Ent Walpole polnud nõus seda annetust vastu võtma eraisikuna[24]. Ta tegi kuningale ettepaneku, et too annaks majad First Lord of the Treasury kantselei käsutusse. Ta elaks seal seni, kui ta seda ametikohta täidab, ning ametist lahkudes annaks ruumid üle oma ametijärglasele. Kuningas oli ettepanekuga nõus.[25]
Et uut maja mahukamaks muuta, veenis Walpole hr Chickenit, kes rentis kõrval asuvat majakest, kolima teise majja Downing Streetil[26] See väike maja ning "tagumine maja" läksid said nüüd maja nr 10 osaks. Walpole'i korraldusel ja arhitekt William Kenti juhtimisel ehitati kõik kolm maja kokku. Kent ühendas suuremad majad, ehitades nende vahele kahekorruselise juurdeehituse, milles oli üks suur ruum esimesel korrusel ja mitu teisel korrusel. Ülejäänud hoonestamata ruum muudeti siseõueks. Downing Streeti majad ühendati omavahel koridoriga.
Pärast majade ühendamist ehitas Kent interjööri ümber. Seejärel ehitas ta tagumise maja neljanda korruse juurde laskuva kaldpinna. Et Walpole pääseks kiiremini parlamendihoonesse, laskis W. Kent kinni müürida "tagumise maja" pargipoolse ukse ja tegi Downing Streetile avanevast uksest peasissepääsu. Tolleaegne uks oli lihtne ja tagasihoidlik, maja praegune kuulus uks valmistati 40 aastat hiljem.
Ümberehitustöödele kulus kolm aastat. 23. septembril 1735 anti ajalehes London Daily Post teada: "Eile kolis the Right Honourable Sir Robert Walpole koos leedi ja perekonnaga oma senisest majast St James's Square'il uude majja, mis asub Varaameti kõrval St. Jamesi pargis."[27] Ehituskulude suurus ei ole teada. Esialgse hinnangu kohaselt oli see 8000 naela, lõplik kulu ületas arvatavasti 20 000 naela.[28]
Peaministri uues ajutises kodus oli kuuskümmend ruumi, kus olid tammelaudadest ja marmorplaatidega kaetud põrandad, stukkdekooriga kaunistatud laed ja seinad, kaunid sambad ja marmorkaminad. Üks suurimaid ruume, 20×40 jalga suur, oli hiigelsuurte akendega töötuba, kust avanes vaade St. Jamesi pargile. "Minu isanda töötuba"[29] (nii märkis Kent seda oma kavandijoonisel) oli ruum, millest hiljem sai Valitsuskabineti saal – peaministri ja tema ministrite nõupidamissaal.[30]
Peagi pärast majja sissekolimist andis Walpole korralduse rajada maja juurde tema töötoa akende alla aed ja terrass. Aprillis 1736 välja antud patendis on öeldud: "... tükk aiamaad, mis paikneb Tema Majesteedi St. Jamesi pargis ning kuulub maja juurde, milles praegu elab the Right Honourable Tema Majesteedi Riigikassa kantsler, ning külgneb sellega, on hiljuti ... krooni kulul valmistatud ja kõige vajalikuga varustatud".
Sama dokument kinnitas, et hoone Downing Street 10 on "mõeldud olema liidetud ja ühendatud Tema Majesteedi Varaameti kantseleiga ning olema ja jääma Tema Majesteedi Varaameti esimesele volinikule ajutiseks kasutamiseks ja elamiseks."[31]
"Suur ja rohmakas maja": 1735–1902
Walpole elas majas number 10 kuni 1742. aastani. Kuigi hoone oli krooni kingitus tulevastele Varaameti esimestele isandatele, ei elanud seal järgneva 21 vältel keegi, sest viis Walpole'i ametijärglast eelistas oma kodu. 31 esimesest isandast elas seal aastatel 1735–1902 ainult 16 (sealhulgas Walpole). Vähesed nautisid elamist majas nr 10. Aastatel 1834–1867 seisis hoone kas tühjana või seda kasutati ainult ametiruumidena või koosolekute paigana.
Frederick North, Lord North, kes pidas sõda Ameerika revolutsiooniga, elas seal oma suure perekonnaga 1767–1782.
Aastatel 1783–1801 ja 1804–1806 elas majas William Pitt noorem, tehes sellest 20 aastaks oma kodu. Ta elas selles hoones, mida nimetas "oma suureks ja rohmakaks majaks"[32] pikemalt kui ükski peaminister enne ja pärast teda. Pitt noorema ametiajal vähendati riigivõlga, sõlmiti Preisimaa ja Hollandi vabariigiga (ametlik nimetus Ühendatud Provintside Vabariik) Prantsusmaa-vastane kolmikliit ning kuulutati välja Suurbritannia ja Iirimaa unioon, misjärel sai riigi nimeks Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik.
F. J. Robinson, esimene vikont Goderich armastas seda maja 1820. aastate lõpus. Ta kulutas pillavalt riigi raha interjööri ümberkujundamiseks.[33]
Üks põhjusi, miks paljud Varaameti esimesed isandad ei tahtnud seal elada, oli asjaolu, et enamik neist olid kõrgaadlikud, kelle oma maja oli tunduvalt suurem ja mugavam. Nende silmis polnud see maja esinduslik. Enamik peaministreid rentis maja Riigikassa kantslerile, teised madalama astme ametnikele ja kolmandad oma sõpradele või sugulastele.[34][35][36][37][38][39]
Teine põhjus oli see, et elamine siinses majas polnud just ohutu. Madala vundamendiga hoone vajus, sest oli ehitatud soisele pinnasele, ja seetõttu väändusid põrandalauad ning seintesse ja kaminatesse tekkisid praod. Maja oli elanike jaoks ebaturvaline ja seal oli vaja sageli teha remonditöid. Näiteks 1766 märkis Riigikassa kantsler lord Charles Townshend, et maja on räämas. Tema arhitekt kirjutas kirjas Varaametile: "... me lasksime Varaametile kuuluva maja Downing Streetil üle vaadata ning leidsime, et selle maja vana osa seinad on väga pehkinud, põrandad ja kaminad väga alla vajunud ..."[40] Townsend tellis ulatusliku remondi, kuid kaheksa aastat hiljem oli see ikka veel pooleli. Septembris 1774 saatis lord North Tööde Kantseleile teatekirja, milles ta palub, et maja fassaaditööd, "mida alustati Varaameti tagatisega 9. augustist 1766", viidaks lõpule.[41][42]
Varaameti ametnikud kaebasid, et ehitustööd lähevad liiga kalliks; mõned panid ette maja lammutada ning ehitada uus kas sinnasamasse või mujale. Aastal 1782 kandis Tööde Komisjon (Board of Works) ette "maja vana osa ohtlikust seisukorrast" ning kinnitas, et "see hoone tuleb viivitamatult lammutada...".[43] Üks komisjon leidis, et seni oli raha kulutatud ebatõhusalt. Seekord kuulutas Tööde Komisjon, "et remont, muudatused ja lisandused riigikassa kantsleri majas lähevad maksma 5580 naela lisaks summale, millele juba on Tema Majesteedi luba. Ja palume luba nimetatud summale 5580 naela, ning ühtlasi palume selle summa ettemaksu, et selle saaks töömeestele välja maksta."[43] See osutus jämedalt alahinnatuks: lõplik arve oli 11 000 naela. Morning Herald vihastas nende kulude peale: "500 naela aastas enne suurt remonti, ja 11 000 naela suur remont ise! Nii palju läks see erakordne hoone riigile maksma: poole summa eest oleks saanud osta palju parema elamu!"[44][45]
Downing Street, millel olid lagunevad majad ja pimedad alleed ning lokkas kuritegevusest ja prostitutsioon, käis 18. ja 19. sajandi vahetusel alla. Valitsus oli varem võtnud enda kasutusse teisi Downing Streeti maju (kolooniate ministeerium (Colonial Office) asus 1798 majja nr 14; välisministeeriumil (Foreign Office) olid maja nr 16 ja naabermajad kummalgi pool; Lääne-India Amet (West India Department) oli majas nr 18 ja kümnisevolinikud (Tithe Commissioners) majas nr 20). Kuid hooldamata majade seisukord halvenes, nad muutusid varisemisohtlikuks ja lammutati üksteise järel. 1857. aastaks olid kõik Downing Streeti majad lammutatud, välja arvatud majad nr 10, nr 11 (riigikassa kantsleri residents) ja nr 12 (kus töötasid parteidistsipliini hoidjad; see oli remonditud ühekorruseline ehitis).[46][47][48]
Maja tähtsuse tõus: 1902–1960
Kui lord Salisbury 1902. aastal ametist lahkus, sai tema õepojast, alamkoja spiikrist Arthur James Balfourist peaminister. Balfour oli juba Varaameti esimene isand ja ta juba elas majas nr 10.
Salisbury oli viimane peaminister, kelle ametlik elukoht ei olnud Downing Street 10. Alates 1877. aastast, mil Benjamin Disraeli asus sinna elama ja töötama, olid selles majas järjepidevalt – välja arvatud Salisbury kolm ametiaega – elanud peaministrid. Salisbury oli peaministrite seas erandlik ka selle poolest, et ta polnud ühtlasi Varakambri esimene isand, välja arvatud lühikest aega teise ametiaja alguses 1886–1887, mil ta mõnda aega elas ka Downing Street 10 ning kolis siis jälle välja. Peaministrina elas ta 1887–1892 ja 1895–1902 oma kodus Arlington Streetil ja oma mõisas Hatfield House'is. Balfour taaselustas seniajani kestnud tava, et Downing Street 10 on Varaameti esimese isanda ja peaministri ametlik residents.
Ometi on palju kordi peaminister tegelikult elanud mujal. Näiteks meeldis Winston Churchillile see maja küll väga, kuid turvalisuse huvides oli ta teise maailmasõja ajal sunnitud ööbima maja juurde ehitatud varjendis. Ta magas harva oma maa-aluses magamistoas sõjanõukogu ruumides.[49] Veenmaks inimesi, et tema valitsus töötab tavapäraselt, käis ta aeg-ajalt maja peauksest sisse ja välja, et teda nähtaks.[50]
Harold Wilson elas oma teisel ametiajal 1974–1976 oma kodus Lord North Streetil, sest tema abikaasa soovis elada "päris kodus".[51] Arvestades Downing Street 10 sümboolset tähtsust, jättis ta avalikkusele mulje, et ta elab seal: ta töötas seal ja pidas seal koosolekuid ning võttis State Dining Roomis külalisi vastu.
Tony Blair elas suurema osa oma ametiajast suuremas korteris majas nr 11, sest tal oli suur perekond. Mais 2010 teatati, et ka David Cameron asub tegelikult elama majja nr 11 ning majja nr 10 kolis tema kantsler George Osborne.[52]
Hoolimata nendest eranditest on maja Downing Street 10 üle saja aasta tuntud peaministri ametliku koduna. 20. sajandi algusest alates seostasid ajalehefotograafid ja kollane ajakirjandus seda Downing Streeti maja üldsuse silmis peaministri ametiga. Kinoringvaated ja televisioon süvendasid sellist arusaamist veelgi. Pildid peaministritest koos tähtsate külalistega maja peaukse juures said tavapäraseks. Külalised poseerisid maja ukse ees ka siis, kui peaministrit polnud kohal.
Seal poseerisid ka naisõiguslased, kui nad andsid 1913. aastal Herbert Asquitile üle naiste õigusi käsitleva petitsiooni; see foto sai maailmakuulsaks. 1931. aastal, pärast kõnelusi Ramsay MacDonaldiga India iseseisvuse üle üle, pildistati majast lahkuvat Mahatma Gandhit tema traditsioonilises kodukootud dhoti-riietuses.[53] Seegi foto sai kuulsaks, eriti Indias.
Kentin Couse'i kavandatud täiesti must kreemjasvalge raamiga uks, millel oli selge valge kirjaga number 10, oli mälestusfotodele sobivaks taustaks.
Peaministrid tegid ukse juures seistes ajaloolisi avaldusi. 1938. aastal, pärast kohtumist Adolf Hitleriga Münchenis, lehvitas Neville Chamberlain käes äsja sõlmitud Saksa–Briti sõpruslepingut ja kuulutas "ausat rahusõnumit".[54] Teise maailmasõja ajal pildistati Winston Churchilli sageli maja ees kahe sõrmega võidumärki tegemas.
Briti valitsuse sümbol – Downing Street 10 – muutus ka protestijate kogunemispaigaks. 1908. aastal kogunesid selle juurde Emmeline Pankhurst ja teised naisõiguslased.[55] Seal avaldasid 1960. aastatel meelt Vietnami sõja vastu protestijad, 1982. aastal Falklandi sõja ning 2000. aastatel Iraagi ja Afganistani sõja vastu protesteerijad.
Downing Street 10 juures peatumist pidasid endastmõistetavaks kõik turistid, kes tulid Londoni vaatamisväärsustega tutvuma. Mitte ainult britid, vaid ka välisturistid poseerisid naeratades ja naerdes kuulsa ukse ees.
Ehitustööd: 1960–1990
.jpg)
20. sajandi keskpaigaks oli maja nr 10 jälle lagunemas. Hoone seisukord oli juba mõnda aega nähtavalt halb. Ülakorrustele lubatud inimeste arv oli piiratud, sest kardeti, et kandvad seinad ei pea suurele raskusele vastu. Trepp oli vajunud mitu tolli; mõned trepiastmed olid väändunud ja trepi käsipuu paigast nihkunud. Peaminister Harold Macmillani nõudel läbi viidud uurimine 1958. aastal tuvastas maja puitkonstruktsioonides ulatusliku vammi. Valitsuse istungiteruumi sammaste puit oli seest nagu saepuru. Põrandaliistud, uksed, aknalauad ja muud puitdetailid olid vammist auklikud. Rekonstrueerimistööde käigus kaevasid ehitustöölised kuni vundamendini välja ja nägid, et suured puittalad, mis maja toetasid, olid kõdunenud.[56][57]
Kaaluti ka maja lammutamist ja täiesti uue hoone ehitamist. Ent peaministri majast oli saanud märgiliseks, nagu ka Windsori loss, Buckinghami palee ja parlamendihoone. Lõpuks jõuti otsusele, et majad nr 10 (ning nr 11 ja 12) ehitatakse ümber, kasutades nii palju originaalmaterjali kui vähegi võimalik.
Interjöör otsustati pildistada, siis hoone konstruktsioonid detailselt mõõta, lahti monteerida ja restaureerida. Otsustati rajada uus, sügavate vaiadega vundament ning algsed hooned üle 200 ruumiga sellele laiendatud ja uuendatud kujul taas püstitada. Kõigist originaaldetailidest, mida polnud enam võimalik parandada, otsustati teha täpsed koopiad.[58] Töö võttis enda peale arhitekt Raymond Erith.[59]
Tööde maksumuseks hinnati algul 400 000 naela. Põhjalikuma uurimusega jõuti järeldusele, et tõenäoline kogumaksumus on 1 250 000 naela ning tööd võtavad aega kaks aastat.[60] Tegelikult läksid tööd maksma ligi 3 000 000 naela ning kestsid peaaegu kolm aastat. Viivituse põhjuseks olid peamiselt 14 streiki ning osalt ka arheoloogilised väljakaevamised, mille käigus avastati olulisi Rooma ja anglosaksi ajastust ning keskajast pärinevaid esemeid.[58][61] Macmillan elas tööde ajal Admiralty House'is.
Uus vundament valmistati terassarrusega tugevdatud betoonvaiadest – need pandi 6–8 jala (1,8–5,5 m) sügavusele maapinda.[62] "Uus" maja number 10 koosneb üle 60% ulatuses uuest materjalist; 40% materjalist on kas restaureeritud või originaali koopiad.
Täpselt endisel kujul taastatud on muu hulgas esimene korrus, uks ja fuajee, trepikoda, valitsuse istungiteruumi viiv koridor, valitsuse istungiteruum, aed ja terrass, Small State Room, Large State Room ja kolm vastuvõturuumi.
Trepp ehitati ümber lihtsamaks. Pillared Drawing Roomi sammastesse peideti ülemise korruse toetamiseks terasest kandetalad. Ülakorrused moderniseeriti ning 4. korrust laiendati majade nr 11 ja 12 kohale, et saada rohkem eluruume. Põhiruumide karniisidelt võeti maha 40 värvikihti, et paljastada detailid, millest mõnd polnud ligi kakssada aastat nähtud.[63]
Kui ehitajad uurisid lähemalt fassaadi, avastasid nad, et seinatelliste must värv, mida näeb isegi 19. sajandi keskpaiga fotodelt, polegi ehtne; tegelikult olid tellised algselt olnud kollased. Mustaks olid need tõmbunud kahe sajandi vältel tekkinud saaste tõttu. Et säilitada viimase aja "traditsioonilist" väljanägemist, värviti äsja välja puhastatud kollased tellised mustaks.[64][65]
Kuigi hoone rekonstrueerimist peeti üldiselt suureks arhitektuurisaavutuseks, oli töid juhtinud Raymond Erith pettunud. Ta kurtis avalikult tööde ajal ja pärast nende lõppu, et valitsus muutis tema projekti raha säästmiseks. "Mu süda on murtud," ütles ta, "sest tagajärjeks on see, et kogu projekt on olnud üks hirmus raharaiskamine, sest see lihtsalt pole korralikult tehtud. Tööde ministeerium nõudis aina rohkem kokkuhoidu. Olen juhtunu pärast kibedalt pettunud."[66]
Arhitekti mure oli põhjendatud. Mõne aasta pärast avastati taas mitmes ruumis majavamm, mida põhjustas katkine veetoru ja halvasti paigaldatud hüdroisolatsioon. Nende probleemide lahendamiseks võeti 1960. aastate lõpul uuesti ette ulatuslik rekonstrueerimine. Edasised ehitus- ja remonditööd tollase peaministri Margaret Thatcheri tellimisel jõudsid lõpule 1980. aastatel Erithi abi, arhitekt Quinlan Terry juhtimisel.
Peauks ja vestibüül
Suurema osa maja Downing Streeti 10 praegusest[millal?] välisilmest on kujundanud arhitekt William Kent, kui ta 1735. aastal "tagumise maja" ja Downing Streeti tänava kaks elamut kokku ehitas. Praegune kuulus peauks on siiski hilisem.
Uks pärineb remonditöödest, mille tellis Townsend 1766 ja mis tõenäoliselt ei saanud valmis enne 1772. aastat. George'i stiilis ukse valmistas arhitekt Kenton Couse. See on lihtne kitsas uks, mille ees on üks valgest kivist trepiaste. Mustast tammest valmistatud väike kuue tahvliga uks on ümbritsetud kreemjat värvi kiviraamistusega ja kaunistatud kaaraknaga. Ukse ülemiste ja keskmiste tahvlite vahel asetseb valgeks värvitud number 10. Keskel on musta värvi lõvipeakujuline rauast uksekoputi ja sellest allpool messingist kirjakast pealiskirjaga "First Lord of the Treasury". Musta värvi varbaed kummalgi pool ust ulatub kõnniteeni. Sissepääsu kohal kõrgub aiakaar, mille peal on gaasilamp, mida ehib kuningakroon.[67][68]
Pärast IRA korraldatud Downing Streeti mortiirirünnakut 1991, kui granaadiheitjast tulistati paar lasku maja pihta, asendati mustast tammest uks mürsukindla terasuksega. Aeg-ajalt võetakse see remondiks ära ning asendatakse koopiaga. Uks on nii raske, et selle tõstmiseks on tarvis nelja meest. Messingist kirjakastil on endiselt kiri "First Lord of the Treasury". Originaaluks ise on pandud külastajatele vaatamiseks välja sõjanõukogu ruumides Churchilli Muuseumis Cabinet War Roomsis.
Vestibüüli põrand on tänaseni kaetud Couse'i kavandatud mustade ja valgete marmorplaatidega. Nurgas seisab Chippendale'i stiilis tugitool, millel 19. sajandil maja ees tänaval valvet pidanud politseinik istus. Nahast kattega tugitoolil on sirm, mis kaitses istujat tuule ja külma eest; tooli allosas on sahtel, millesse asetatud kuumad söed andsid istujale sooja. Kriimustused tooli parempoolsel käetoel on tekkinud politseinike püstolite hõõrumisest vastu tooli nahka.[69]
Couse lisas ka kaarfassaadi väikesele majale (endisele hr Chickeni majale), mis Walpole'i ajal maja nr 10 koosseisu läks.[67]
Peatrepp
Aastatel 1732–1734 William Kenti juhtimisel tehtud siseehitustööde ajal valmistasid tema käsitöömeistrid kolme keeruga kivitrepi, millel pole näha tugesid. Sepisrauast ornamendiga ja mahagonist käsipuuga kaunistatud trepp tõuseb allkorruselt üles neljandale korrusele. Kenti kavandatud trepp on esimene pilgupüüdja majja sisenemisel. Seinu trepi kõrval kaunistavad mustvalged gravüürid ja fotod kõikidest peaministritest; neid on aeg-ajalt veidike ümber paigutatud, et teha ruumi viimaste ekspeaministrite fotodele. Winston Churchilli fotosid on kaks.[70][71][72][73]
Peatrepi võttepaigana on filmides sageli kasutatud Buckinghamshire'is asuvat Hedsor House'i, kus on peaaegu samasugune trepp.
Valitsuskabineti saal (Cabinet Room)
William Kenti projektis oli valitsuskabineti ruum märgitud lihtsa ristkülikukujulise ja hiigelsuurte akendega toana. 1783. aastal alanud renoveerimistööde käigus muudeti see suuremaks ja ruum sai oma praeguse[millal?] ilme. Tõenäoliselt ei saadud töödega ühele poole enne 1796. aastat.[74] Remondi käigus võeti maha toa idapoolne sein, mille taga oli sekretäride ruum, ning tuba laiendati mõne jala võrra. Sissekäigu juurde püstitati kaks paari korintose sambaid, mis pidid kandma sildeava ja toetama suurenenud lage. Väikest, sammastega piiritletud ala kasutati eestoana. Selle eestoa seinal ripub tavaliselt Hendrick Danckertsi maal "The Palace of Whitehall (vaata alajaotust "Tagumine maja" enne 1733. aastat).[75] Selle kava teostanud arhitekt Robert Taylor tõsteti rüütliseisusse.[76][77][78]
Kuigi Kent projekteeris selle ruumi First Lord of the Treasury töötoaks, on seda sel otstarbel harva kasutatud. Seda on peaaegu kogu aeg kasutatud valitsuskabineti nõupidamistesaalina.[79]
Seinad on värvitud pleekinud valget värvi. Ühes pikkadest seintest on põrandast laeni ulatuvad aknad. Kõrges laes ripub kolm messingist kroonlühtrit. Saali keskel on William Ewart Gladstone'i ajal ostetud vana laud. Massiivsed tammepuidust jalad on algsed, plaadiosa asendas Harold Macmillan 1950. aastate lõpul uuega, millel on paadi kuju.
Laua ümber on 23 soliidset mahagonipuidust nikerdatud tooli Gladstone'i ajale iseloomulikus Victoria stiilis. Peaministri tool, millel ainsana on käetoed, asetseb marmorist kamina ees ning peaminister istub sellel näoga akende poole; kui sellel ei istuta, on ta nihutatud asendis. Ainus pilt ruumis on kamina kohal rippuv Sir Robert Walpole'i portree, mille autor on Jean-Baptiste van Loo.[80] Igal valitsuskabineti liikmel on oma kindel koht laua ääres vastavalt tähtsuse järjekorrale – seda märgib nimeline kirjamapp laual. Endine USA president Ronald Reagan oli esimene isik, kes istus valitsuskabineti istungil laua taga, olemata Briti valitsuse liige.
Valitsuskabineti saalis asub ka raamatukogu, millele traditsiooni kohaselt annetab lisa ametist lahkuv peaminister.
First Lord of the Treasury'l ei ole ruumis kindlat töötuba. Igaüks neist on valinud oma töötoaks mõne ruumi Cabinet Roomi kõrval.
Sammassaal (Pillared State Drawing Room)
Majas on kolm omavahel ühendatud ruumi pidulike vastuvõttude korraldamiseks: Sammassaal (Pillared State Drawing Room), Terrakotasalong (Terracotta Room) ja Valge salong (White Drawing Room).
Neist suurim on Sammassaal, mille on arvatavasti kavandanud 1796. aastal arhitekt R. Taylor. Saali suurus on 37×28 jalga (11×8,5 m). Ruum on nime saanud kahe joonia stiilis samba järgi ruumi ühes otsas. Sammaste kohal on sirged frontoonid. Kamina kohal ripub praegu kuninganna Elizabeth I portree. Margaret Thatcheri ametiajal (1979–1990) oli seal George Romney maal William Pitt nooremast.
Peaaegu kogu saali põrandat katab Pärsia vaip. 16. sajandist pärit originaalvaiba koopia on praegu hoiul Victoria ja Alberti Muuseumis. Vaibasse on sisse kootud kiri: "Mul ei ole maailmas muud pelgupaika kui Sinu lävi. Minu peal ei ole muud varjupaika kui see sammastik. Püha paiga sulase Kāshāni Maqşūdi töö aastal 926 [ 1520 pKr]."[81]
1980. aastate restaureerimistööde käigus laskis arhitekt Quinlan Terry taastada Kenti stiilis kamina, lisades selle kohale kaunistuseks väikesed joonia sambad – suurte sammaste pisikoopiad. Lisaks tehti barokne laedekoor ja nurgakaunistused, mis kujutavad Ühendkuningriigi nelja rahvuslille: roosi (Inglismaa), ohakat (Šotimaa), nartsissi (Wales) ja ristikulehte (Põhja-Iirimaa).[82]
Sammassaalis on seinte ääres mõned toolid ja diivanid. Tavaliselt võetakse seal vastu külalisi, enne kui nad suunduvad Suurde söögisaali. Mõnikord kasutatakse saali ka teistel puhkudel, mis nõuavad suurt ruumi. Sammassaalis on allkirjastatud rahvusvahelisi lepinguid. Tony Blair võttis seal vastu Inglismaa ragbikoondise pärast nende maailmameistriks tulekut 2003. Selles ruumis demonstreeris ka John Logie Baird Ramsay MacDonaldile oma leiutist televisiooni.[83][84][85][86]
Terrakotasalong (Terracotta Room)
Praegust Terrakotasalongi kasutati Richard Walpole'i ajal söögisaalina. Ruumi nimi muutub vastavalt seinte värvile. Kui võimule tuli Margaret Thatcher, siis oli see Sinine salong (Blue Room); ta laskis selle ümber kujundada ning sellest sai Roheline salong (Green Room). Praegu[millal?] on seinad terrakotavärvi.[viide?] Salongis on arvukalt kuulsaid kunstiteoseid, mis on laenatud riiklikust kunstikogust (Government Art Collection).
1989. aasta remondi käigus laskis Quinlan Terry kaunistada laedekoori kullaga, et saalil oleks pidulikum ilme. Sammassaali viiva ukse kohal seinal on supraport, mis on austusavaldus peaminister Margaret Thatcherile: kujutatud on õlgi kandev katusemeister (thatcher).
Valge salong (White Drawing Room)
Terrakotasalongi kõrval paiknev Valge salong oli kuni 1940. aastateni peaministrite ja nende abikaasade eraruum. Näiteks Edward Heat hoidis seal oma tiibklaverit. Salongi seintel näeb J. M. W. Turneri maale. Pilku püüab ka Silver Trustist laenatud pronksskulptuur, mis kujutab Florence Nightingale'i. See on vähendatud koopia 1915 püstitatud Krimmi memoriaalist (Crimean Memorial). Nüüdsel ajal antakse salongis sageli teleintervjuusid ning maja personal kasutab seda nõupidamiste ruumina.
Suur söögisaal (State Dining Room)
Kui Frederick Robinsonist (hilisem lord Goderich) sai 1823. aastal riigikassa kantsler, otsustas ta jätta riigile pärandi. Ta palkas väljapaistva arhitekti Sir John Soane'i, kes oli projekteerinud Inglise Panga hoone ja palju muid kuulsaid hooneid, ehitama majja nr 10 suure söögisaali. Aastatel 1825–1826 tehtud tööd läksid maksma 2000 naela. Tulemuseks oli avar ruum, mille seinu katsid ehisliistudega kaunistatud tammepaneelid.
Saali sissepääs on teisel korrusel. Saal on kõrge võlvlaega ja ulatub läbi kahe korruse. See on suurim ruum kogu majas (42×26 jalga ehk 13×7,9 m).
Saal võeti kasutusele 4. aprillil 1826. Soane oli aukülaline.
Tavaliselt on saalis väiksem laud, mille ümber on Adami stiilis järeletehtud 20 tooli (originaalid valmistati Briti saatkonnale Rio de Janeiros). Suuremate kogunemiste puhuks tuuakse kohale suur hobuserauakujuline laud, mille äärde mahub istuma 65 külalist. Neil puhkudel kasutatakse Silver Trusti hõbeserviisi, mis kingiti Downing Streetile 1990. aastatel.[87]
Kamina kohal on suur John Shackletoni loodud portree kuningas George II-st, kes andis 1732. aastal maja the First Lord of the Treasury käsutusse.[88]
Peaministri külalistele on kõrvalasuvas väikeses köögis süüa teinud kuulsad kokad, näiteks Nigella Lawson. Tony Blair pidas selles ruumis igakuiseid pressikonverentse, sisenedes väikesest söögisaalist.[89][90][91][92][93]
Suur köök (Great Kitchen)
Keldrikorruse suur köögiruum rajati 1783. aastal alanud renoveerimistööde käigus tõenäoliselt Robert Taylori käe all.[94] Kõrge võlvlaega ruum, kus köögipliidi kohal on hiigelsuur kaaraken, ulatub läbi kahe korruse. Seda ruumi külastajad tavaliselt ei näe.
Ruumi keskel on alati olnud lihatöötlemislaud, mille suurus on 14×3 jalga (4,3×0,91 m) ja paksus 5 tolli (130 mm).[95]
Väike söögisaal (Small Dining Room ehk Breakfast Room)
Väikese söögisaali (vahel nimetatakse seda hommikusöögiruumiks) rajas Soane suure köögi kohale ning sammassaali ja suure söögisaali vahele. Soane eemaldas köögist kamina, rajades selle asemele ukse. Kamina viis ta üle idakülge akende juurde.[81]
See ruum on lihtne, intiimne ja õdus. Lagi on ilma dekoorita, ruumi seinad on kaunistatud ehisliistudega, ühes seinas on sügavad aknakohad.
Saali keskel on tavaliselt mahagonist laud koos kaheksa tooliga. Peaministrid on seda ruumi sageli kasutanud koos perega einestamisel, ametlike erikülaliste vastuvõtmisel ja eraviisiliste pidulike koosviibimiste puhul.[96][97]
Aed ja terrass
Terrass ja aed rajati 1736. aastal peagi pärast seda, kui Robert Walpole majja elama asus. Majataguselt terrassilt avaneb üldvaade St Jamesi pargile. Aias on 2000 m² suurune muruplats, mis kaardub L-tähe kujulisena majade nr 10 ja 11 juurde. Aias ei ole enam viljapuid nagu 17. sajandil. Nüüd on aia keskel iileksipuu ning selle ümber pingid ja lillepeenrad. Terrassi juures on suured lillepotid, aiamüüri ääres on roosipeenrad ning ilupõõsad ja igihaljad põõsad.[88][98][99]
Aias ja terrassil on sageli korraldatud mitmesuguseid üritusi ja mitteametlikke kohtumisi, kus peaministrid on võõrustanud kõrgeid aukandjaid välismaalt, valitsuskabineti liikmeid ja kaastöötajaid. Esimesel roosiaias peetud pressikonverentsil 2010. aastal teatas David Cameron konservatiivide ja Nick Cleggi juhitud liberaaldemokraatide ühise koalitsioonivalitsuse moodustamisest.[100] 2007. aastal korraldas seal Tony Blair lahkumispeo oma kaastöötajaile; 1995 teatas John Major oma tagasiastumisest Briti Konservatiivse Partei esimehe ametikohalt.
Winston Churchill nimetas oma sekretäre aianeiudeks (garden girls)[101], sest nende tööruumid olid akendega aia poole.
Mööbel
Kuni 19. sajandi teise pooleni pidid peaministrid möbleerima ruumid oma kulu ja kirjadega. Muutus tuli siis, kui 1877. aasta novembris asus majja elama Benjamin Disraeli. Peaministrid polnud seal kolmkümmend aastat elanud. Kuigi Varaamet maksis kinni remondikulud nagu varemgi makstud, nõudis Disraeli nüüd, et riigikassa kannaks ka ruumide möbleerimise kulud, vähemalt avalikes ruumides. Ta märkis, et nii oli talitatud 25 aastat majas nr 11, riigikassa kantsleri ametlikus residentsis. Varaamet nõustus Disraeli ettepanekuga, ja nii hakati ka edaspidi talitama.
30. mail 1878 välja antud märgukirjas määratleti avalike ruumidena vestibüül, trepp ja teise korruse ruumid, sealhulgas Valitsuskabineti saal. Eraldi täpsustati, et need ruumid möbleeritakse riigi kulul. Kõik muud ruumid määratleti eraruumidena ning sinna pidi peaminister mööbli ostma oma raha eest. Uue peaministri sissekolimisel majja tuli koostada nimekiri olemasolevate mööbliesemete kohta ja panna kirja nende maksumus.
Inventarinimestikku tuli lisada summad, mis kulusid peaministri soovitud uute mööbliesemete ostule ning mööbli parandamise kulud tema ametiaja jooksul. Ametist lahkumisel tuli peaministril kinni maksta mööbli kulumine. Selline keeruline protseduur oli kasutusel kuni 1897. aastani. Hiljem on ostnud riik kogu maja mööbli ja selle eest hoolt kandnud. Peaministrid võtavad kaasa ainult oma isiklikud asjad.[102]
Pikemalt artiklis Downing Streeti granaadirünnak
Downing Street on enamasti olnud üldsusele avatud tänav. Turvameetmed on piirdunud ühe politseinikuga maja juures valvamas.
Et peaukse tänavapoolsel küljel puudub lukuauk, siis on üks politseinik alati vestibüülis valves, et avada peaministri tulles uks.
Margaret Thatcheri ametiajal seati suure terroriohu tõttu kummassegi tänavaotsa üles suur raudvärav tänava sulgemiseks.
7. veebruaril 1991 tulistas Provisional Irish Republican Army Whitehallil pargitud kaubikust granaadiheitjaga kolm lasku valitsushoone suunas. Üks granaat lõhkes maja tagaaias ajal, mil peaminister John Major pidas valitsuskabineti istungit. Pärast seda rünnakut rakendati maja Downing Street 10 kaitseks karmimad (mitte tingimata silmatorkavad) julgeolekumeetmed. Muu hulgas võeti kasutusele teisaldatavad metallist tõkked, et vajaduse korral blokeerida juurdepääs majale.
Vahtkonnamaja juures värava kõrval on vahimajake, kus valvab mitu relvastatud politseinikku. Londonis viibivaid ministreid kaitseb Diplomatic Protection Group, mis saab teavet MI5-lt.
1985. aastal tähistati hoone 250. aastapäeva piduliku õhtusöögiga Suures söögisaalis, kus peaminister Margaret Thatcher võõrustas Elizabeth II ja ekspeaministreid Harold Macmillanit, Alec Douglas-Home'i, Harold Wilsonit, Edward Heathi ja James Callaghani.[103] Kohal viibisid ka 20. sajandi surnud peaministrite (alates H. Asquithist) perekonnaliikmed, sealhulgas Lloyd George'i tütar Olwen Carey Evans, Stanley Baldwini tütar Lorna Howard ja Anthony Edeni lesk Clarissa Avon.[104]
1985. aastal avaldas kirjastus Leisure Circle ka Christopher Jonesi raamatu "No. 10 Downing Street, The Story of a House" ("Downing Street 10. Ühe maja lugu"). Teose saatesõnaks on Margaret Thatcheri kiri, milles ta võtab kokku oma tunded selle maja vastu: "Kuidas ma küll sooviksin, et kõik inimesed ... saaksid koos minuga tajuda Britannia ajaloo ülevat hingust, mis õhkub vastu selle vana maja igast nurgakesest... Iga peaminister teab väga hästi, et Downing Street 10 elanikuna vastutab ta rahvusliku kultuuripärandi ühe kõige hinnalisema juveeli eest." [105]
Peaministri kantselei, mille sünonüümideks on Downing Street ja Number 10, asetseb hoones Downing Street 10 ja kuulub valitsuskabineti kantselei (Cabinet Office) koosseisu.[106] Seal töötavad riigiametnikud (Her Majesty's Civil Service'i koosseisus) ja erinõunikud. Kõige kõrgem riigiametnik on Principal Private Secretary to the Prime Minister (praegu [millal?]Chris Martin). Kõige kõrgem erinõunik on Downing Streeti personaliülem (Downing Street Chief of Staff, praegu[millal?] Edward Llewellyn). Kuigi number 10 on ametlikult valitsuskabineti kantselei osa, allub ta valitsuskabineti sekretärile (Cabinet Secretary, praegu[millal?] Sir Jeremy Heywood).
Struktuur
Kantselei reorganiseeriti 2001 kolmeks direktoraadiks:
Poliitika ja valitsemise direktoraat
Võttis üle erakantselei ja poliitikaosakonna ülesanded. Valmistab ette nõuandeid peaministrile ning koordineerib poliitika väljatöötamist ja ellurakendamist ministeeriumide vahel.
Kommunikatsiooni ja strateegia direktoraat
Koosneb kolmest osakonnast:
- pressibüroo: vastutab suhete eest meediaga;
- strateegilise kommunikatsiooni osakond;
- uurimistöö- ja teabeosakond: annab nr 10-le faktiteavet.
Valitsemise ja poliitiliste suhete direktoraat
Tegeleb partei ja avalikkuse suhetega.
Muudatused olid mõeldud peaministri kantselei tugevdamiseks. Mõne kommentaatori arvates tekitasid Blairi reformid midagi "peaministeeriumi" sarnast.[107] Reorganiseerimine tõi kaasa vana peaministri kantselei ja rea teiste Cabinet Office'i allasutuste (sealhulgas peaministri strateegiaosakonna, Prime Minister's Strategy Unit) liitmise: viimased alluvad nüüd otseselt peaministri kantseleile. Alates 2005. aastast ei kasuta otsese kommunikatsiooni osakond allkirjastatud kirjavahetuses parlamendiliikmete ja teiste isikutega töötajate tegelikke nimesid; põhjuseks on turvakaalutlused.[108]
Ent Institute for Government kirjutas, et Cabinet Office (mille osa on peaministri kantselei) "on kaugel sellest, et saada täisvereliseks peaministeeriumiks," põhiliselt sellepärast, et peaministril "suuresti puuduvad otsesed poliitikaga seotud vastutusalad, olgu siis statuudis või konventsiooni järgi kuningliku prerogatiivi all, mis on riigisekretäridel [ministritel], kellel on substantsiaalsed eelarved, mida parlament neile hääletab."[viide?]
Varasem struktuur
Varem koosnes peaministri kantselei järgmistest osakondadest:
- No. 10 Private Office (valitsemissuhted ning ajakava ja kirjavahetuse korraldamine)
- No. 10 Press Office (ajakirjandussuhted). Sedamööda, kuidas ajakirjanduse tähelepanu peaministrile on suurenenud, on pressibüroo tähtsus kasvanud. Thatcheri pressiametnik Bernard Ingham oli üks tema tähtsamaid nõuandjaid. Alastair Campbelli mõju Blairi pressiametnikuna oli isegi suurem.
- No. 10 Policy Unit (nõustamine poliitika ja eesmärkide alal)
- No. 10 Political Office (pidas sidet peaministri partei ja valijatega)
- No. 10 Appointments Office
- Downing Street 10 elanikud
- Chequers, peaministri ametlik maaresidents
- Chief Mouser to the Cabinet Office
- Downing Street 10 vahitoolid
- Ametlik residents
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
