Berthel Thorvaldsen (19. november 1770 Kopenhaagen – 24. märts 1844 Kopenhaagen) oli taani kunstnik ja skulptor. Erialakirjanduses on teda mõnikord kutsutud ka Albertiks.
| Bertel Thorvaldsen | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Albert Bertel Thorvaldsen |
| Sündinud |
19. november 1770 Kopenhaagen |
| Surnud |
24. märts 1844 Kopenhaagen |
| Rahvus | taanlane |
| Haridus | Kopenhaageni Kuninglik Kunstiakadeemia |
| Tegevusala | skulptuur |
| Kunstivool | uusklassitsism |
Pärast Antonio Canova surma sai temast üks olulisemaid uusklassitsismi esindajaid ja temas nähti Canova järglast.[1]
Thorvaldseni muuseum avati Kopenhaagenis juba 6. septembril 1848, kus saab ainsana näha kunstniku teoseid kogu ulatuses.[2]
Tema tuntumate teoste hulgas on näiteks Iason kuldvillakuga Thorvaldseni muuseumis, Pius VII hauamonument Vatikanis ja Nicolaus Copernicuse kuju Varssavis.
Elulugu
Berthel Thorvaldsen sündis Kopenhaagenis üsna vaestesse oludesse – ta isa Gotskalk Thorvaldsen emigreerus Islandilt ning teenis elatist laevadele mõeldud puuskulptuuride valmistamisega, kuid ta karjääri takistas tema joomisharjumus. Thorvaldseni ema Karen Dagnes oli pärit talupojaperest Jüütimaalt. Kunstniku ristimisdokumendid jäid aga kadunuks, millest tulenesid ka segadused tema nime ja sünniaasta suhtes. Esimesel elupoolel vaevasid Thorvaldseni tihti nõrk tervis ja masendushood.[3]
Thorvaldseni varasest haridusest ei ole eriti palju teada ja arvatakse, et võib-olla koolitati teda kodus, mistõttu puudus tal ka klassikaline baasharidus. Aga juba 11-aastaselt võeti poiss vastu Kopenhaageni Kuninglikku Kunstiakadeemiasse, kus teda tunnustati õpingute jooksul mitme auhinnaga, neist esimese pälvis ta aastal 1787 ning aastal 1793 hinnati ta tööd kõige olulisema autasu, kuldmedaliga. Kooli kõrvalt aitas Thorvaldsen poole kohaga oma isa tema töö juures. Kunstiakadeemias õppis ta muuhulgas ka kunstnik Nicolai Abraham Abildgaardi käe all. Aastal 1793 anti Thorvaldsenile koos kuldmedaliga ka 3-aastane stipendium reljeefi "Peetrus ja Johannes ravimas lombakat meest" eest, mille toel asus ta edasi õppima Itaaliasse Rooma ja jäi sinna 40 aastaks.
Itaaliasse saabumise kuupäeva 8. märts 1797 pidas Thorvaldsen oma "Rooma sünnipäevaks".[4] Kuigi ta tegi antiikkunstist inspireeritud skulptuure, ei käinud Thorvaldsen kunagi Kreekas. Samas andsid Itaalias olemasolevad koopiad talle võimaluse natukenegi lähemal olla antiikkunstile ja nende pealt õppida. Olulist osa kunstniku arenguloos mängis arheoloog Georg Zoëga, kellega sõbrunes Thorvaldsen kiiresti ning kes oli Thorvaldsenile mentoriks.[5] 1804. aastal sai Bertel Thorvaldsen Firenze akadeemias professoritiitli. Roomas tegutses ta suures ateljees, kus oli koos temaga umbes 40 töölist ja kunstnikku ning tema töökoda tegutses ka kohtumispaigana Itaalia kunstikogukonnale. Skulptor naasis Taani alles aastal 1838, kus ta nimetati rahvuskangelaseks.
Kuigi Thorvaldsen ei abiellunud kunagi, oli tal kaks last Anna Maria Uhdeniga. Aastal 1806 sündis neil poeg Carlo Alberto, kuid suri juba aastal 1811. Kaks aastat hiljem 1813. aastal sündis neil tütar Elisa.[2]
Thorvaldsen suri 24. märtsil 1844 Taani Kuninglikus Teatris südamepuudulikkusse.[5]
Looming
Bertel Thorvaldsen on eelkõige tuntud uusklassitsistliku skulptorina, kuid ta tegi ka reljeefe ja joonistusi. Tema teoste teemad pärinesid enamasti antiikmütoloogiast ning tihti on need üleelusuurused. Võrreldes Canovaga on Thorvaldseni skulptuurid loogilised ja selged, kuid neil puudub Canovale omane emotsionaalsus ja õrnus. Thorvaldsen valmistas ka hauamonumente – näiteks paavst Pius VII oma –, memoriaale ja muid mälestusehitisi.
Rooma aastate alguses lõi ta skulptuuri "Iason kuldvillakuga", millest sai tema kuulsus alguse. Kui ta enne seda lihtsalt kopeeris antiikskulptuure, siis sellest kujust sai alguse tema nii-öelda klassikaline periood, mis kestis kuni aastani 1819.
Üldiselt on Thorvaldseni skulptuuridele omane kontuuri puhtus ja rõhutamine, skulptuuride teatav reljeefsus ja eestvaate välja toomine.[4]
"Iason kuldvillakuga" (1803)
"Iason kuldvillakuga" oli esimene Thorvaldseni teos, mis saavutas üleüldise tuntuse. Skulptuur on valmistatud Carrara marmorist, 242 cm kõrgune ning asub praegu Thorvaldseni muuseumis. Teose idee tekkis kunstnikul juba 1801. aastal, kuid lõplikult valmis see alles 1828. aastal. Teoses on kujutatud Iasonit, Antiik-Kreeka mütoloogilist kangelast ja argonautide juhti, kes käis kuldvillakut otsimas, et aidata oma isal kuningriik tagasi saada. Thorvaldsen on tabanud hetke pärast suurt lahingut ning kujust hõngub nii sisemist kui ka välist rahu. Kunstnik sai inspiratsiooni Jakob Asmus Carstensilt ja Polykleitose "Doryphorosest".[4]
Skulptuur oli algselt mõeldud Kopenhaageni Kuningliku Kunstiakadeemia jaoks, et näidata Thorvaldseni edusamme Roomas, kuid Thomas Hope tellis endale selle marmorist versiooni.[3]
"Ganymedes kotkaga" (1817)
"Ganymedes kotkaga" on pärit Thorvaldseni klassikalisest perioodist, mõõtmetega 93,3 x 118,3 cm ja asub praegu Thorvaldseni muuseumis. Ganymedes oli Trooja kuningapoeg, kes viidi Zeusi kotka poolt Olümposele jumalate karikatäitjaks, mis oli enne olnud Hebe amet. Thorvaldsen on rõhutanud kontrasti noore poisi sileda naha ning kotka terava noka ja karmi sulestiku vahel.[6] Ganymedesel on peas früügia müts.
"Kristus" (1821)
Kuju asub Kopenhaageni Jumalaema kirikus, kuigi oli algselt mõeldud Christiansborgi palee kirikusse. See on 345 cm kõrge ja kujutab hetke pärast Kristuse ülestõusmist, kui ta näitab end stigmadega rahvale. Selle skulptuuri koopiaid võib leida paljudest Taani külakirikutest.[6]
Pius VII hauamonument (1824–1825)
Hauamonument asub Püha Peetruse basiilikas Vatikanis ja on 295,3 cm kõrge. Pius VII oli Rooma paavst aastatel 1800–1823 ning skulptuuril ta justkui õnnistaks vaatajaid. Temast mõlemal pool olevad naisekujud sümboliseerivad jumalikku jõudu ja tarkust. Thorvaldsenilt telliti see kuju katoliku kiriku tarvis, vaatamata asjaolule, et kunstnik ise oli protestant.[6]
Olulisus
Bertel Thorvaldsen tegutses ka kunstikogujana, ostes kokku pigem kaasaegset, kuid ka antiikkunsti ning tema kaasaegse kunsti kogu oli üks oma aja silmapaistvamatest. Ta oli oma loominguga hiljem eeskujuks paljudele skulptoritele, sealhulgas ka August Weizenbergile.[7] Kuigi skulptor oli omal ajal väga kuulus ja armastatud, ei hinnatud tema kunsti vahepealsetel aegadel ning uuesti hakati rääkima tema olulisusest alles 20. sajandi keskpaigas. Tänapäeval peetakse teda esimeseks Taani päritolu kunstnikuks, kes saavutas ülemaailmse kuulsuse ja kes mõjutas oma aja kunstikeskkonda.
Teosed
"Pius VII hauamonument" (1824–1825, marmor, 295,3 cm, Püha Peetruse basiilika Vatikanis)
"Kristus" (1821, marmor, 345 cm, Kopenhaageni Jumalaema kirik)
"Merkuur tapmas Argust" (1818, marmor, 174,5 cm, Thorvaldseni muuseum)
"Nicolaus Copernicus" (1822/1830 pronks, 277,2 cm, Varssavi)
"Võidukas Amor (Cupido)" (1814, 146 cm, Thorvaldseni muuseum)
"Paris ja kolm jumalannat" (1802–1803, harilik pliiats ja tint paberil, 151 x 235 mm, Thorvaldseni muuseum)
"Apollinaris" (1821, 97,5 cm, Thorvaldseni muuseum)
"Bertel Thorvaldsen" (1840, Aymard-Charles-Théodore Neubourg, dagerrotüüp)
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
