Venemaa skulptor From Wikipedia, the free encyclopedia
August Ludwig Weizenberg (6. aprill 1837 Erastvere, Võrumaa – 22. november 1921 Tallinn) oli eesti rahvusliku skulptuuri looja.
| August Ludwig Weizenberg | |
|---|---|
 August Weizenberg Roomas | |
| Sündinud |
6. aprill 1837 Erastvere |
| Surnud |
22. november 1921 (84-aastaselt) Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Müncheni Kunstiakadeemia |
| Tegevusala | skulptor |
| Kunstivool | realism |
| Tuntud teoseid | "Linda" (1880); "Koit" ja "Hämarik" (1880. aastad) |
| Mõjutatud | Bertel Thorvaldsen |
Tulevane skulptor sündis Ritsike kõrtsis Vana-Piigandi asunduses.[1] Õppis 1846–1849 Kanepi kihelkonnakoolis, oli 1853–1858 Karstemõisa tisleri õpipoiss ja 1858–1862 Erastvere mõisa tisler. 1862. aastal sõitis ta 25-aastaselt Saksamaale, et õppida füüsikat ja tehnikat, asus aga õppima saksa keelt ja kirjandust ning puunikerdamist ja joonistamist[2]. 1863. aastal astus Preisi Kunstiakadeemiasse puunikerduse erialale. Andeka õpilasena vabastati ta juba teisel semestril õppemaksust.[viide?]
Kolm aastat hiljem kolis Weizenberg majanduslikel põhjustel Peterburi, kus lootis leida paremat lisateenistust[2]. 1866. aastast õppis skulptor A. v Bocki ateljees ja vabakuulajana Peterburi Kunstiakadeemias. 1869. lahkus akadeemiast ning pärast lühiajalist viibimist kodumaal sõitis Saksamaale[3].
Õppis ja töötas 1871. aastast Berliinis ja Münchenis, olles sealses Kunstiakadeemias professor Weidemanni modelleerimisklassis. Münchenis müüs skulptor suhteliselt edukalt oma teoseid ning seal valmisid näiteks tema "Hamlet", "Noormees oja ääres" ja "Neiu kaebus"[2].
1873. aastal sõitis Weizenberg Viini maailmanäitusele, kaasas "Tütarlapse kaebus" ja "Noormees oja ääres"[3]. Sealt ta aga tellimusi ei saanud ning kolis juba samal aastal Rooma, kuhu jäi 17 aastaks. Roomas valmis hulk tema parimaid teoseid: "Ophelia", "Ema armastus", "Lapse armastus", "Usk", "Lootus" jt. Lisaks sai ta kodumaalt rea büsti- ja hauasambatellimusi[2]. Weizenberg esines 1878. aasta Pariisi maailmanäitusel, kus "Hamlet" leidis äramärkimist ning osteti 15 000 frangi eest[2]. Külastanud Peterburi, läks skulptor tagasi Itaaliasse, kus valmisid "Barrabas", "Kristus", "Lady Macbeth" ja teised teosed, nende hulgas "Hämarik", mis võitis Chicago maailmanäitusel auhinna[2]. Ameeriklane Charles Pavey pidas Weizenbergi "Hämariku" kuju Mílose Venusega samaväärseks[viide?]. Kuju suurendatud koopia ehib Tallinnas Viru keskuse esist nurka.[viide?]
Kodumaal käis skulptor korduvalt ning pidas kirjavahetust F. R. Kreutzwaldi, Mihkel Veske, Jakob Hurda ja teiste eesti kultuuriinimestega[4]. 1880. oli Weizenberg Tartus, kus külastas oma õdede perekondi (ema oli aasta varem surnud) ning tõenäoliselt kohtus siis ka Kreutzwaldiga, kes elas juba Tartus[5].
1887. korraldas Weizenberg oma loomingu näituse Tartus, kus kuberner Šahhovskoi ostis "Kreutzwaldi portree" ja kinkis selle Eesti Kirjameeste Seltsile[2]. Tartust sõitis näitus Riiga ja sealt 1888 tagasi Rooma, kus skulptor modelleeris suure allegoorilise "Roma", mille kinkis Rooma linnavalitsusele[2]. Kaks aastat hiljem tuli kunstnikul võlgade eest Roomast pageda[2].
1890 kolis Peterburi, kus elas järgmised 24 aastat. Weizenberg tegutses Peterburis vabakunstnikuna, Kunstide Akadeemia vabaliikmena ja eeskätt portretistina[3]. 1893 osales tema "Hämarik" Chicago maailmanäitusel, kus võitis pronksmedali ja diplomi[5].
1913. aastal kinkis Weizenberg oma "Koidu" ja "Hämariku" Estonia teatrile, mis pandi kaunistama teatrimaja punast saali[viide?]. 1912. aastal otsustas Tallinna linnavalitsus hakata omandama Weizenbergi pärandit, kes oli ilmutanud huvi asuda tagasi kodumaale. Järgmiseks aastaks on omandatud juba mõned kips- ja marmorkujud. Kuu enne I maailmasõja puhkemist kolis kujur Tallinna. 1916 nimetati ta linna kunstivarade hooldajaks. Elukohaks ja ateljeeks on esialgu Roosikrantsi ja 1917. aastast Ahju (praegune P. Süda tänav). 1919. aastal lubati tal elama asuda Kadrioru lossi merepoolsesse vahtkonnamajakesse. Kadrioru lossi merepoolsetesse ruumidesse koondas ta aga nii enda kui ka linna päralt olevad skulptuurid. Teisel korrusel oli keskne nn marmorisaal, kus oli eksponeeritud 10 marmorskulptuuri. Eesti töötuba tutvustas eesti mütoloogia ainelisi teoseid. Kokku oli väljas 38 teost[5]. Ekspositsioon avati 10. septembril 1921, paar kuud enne kujuri surma ning see oli avatud Weizenbergi surmani 1921. aasta 22. novembril[6].
August Weizenberg suri 22. novembril 1921 ning on maetud Tartu Maarja kalmistule[7]. Tema haual asub teos "Kaitseingel", millele kujur modelleeris oma ema reljeefi ovaalses raamistuses[5]. Kuna oma viimased eluaastad veetis skulptor Tallinnas annetas ta "vabariigile ja Tallinna linnale oma matmise kulude tasuks" 1878. aastal valminud "Autoportree", "Aadama" ja "Kristuse Ketsemani aias" (viimased kaks kipsist).[viide?]
Juba kodumaal tislerina töötades pälvis Weizenberg äramärkimist. 1857. aastal Tartus korraldatud põllu- ja käsitöönäitusel võitis tema valmistatud puust nõelatoos 5-rublase auhinna ning 1860. sai ta samalaadselt näituselt õmbluskastikese ja kartulivõtumasina eest 25 rubla[8]. Peale skulptoritöö tegeles ta ka kirjanduse ja muusikaga ning kirjutas mitu raamatut.[7] August Weizenberg kirjutas ka näidendi "Sooharimine ja südameharidus", mille Valvaja näitlejad tema 80. sünnipäeva tähistamisel ette kandsid. [9]
Weizenbergi loomingusse kuulub üle saja portreebüsti. Esimesteks eestlasteks, keda ta portreteeris, olid tema ema (1878), kunstnik ise (1878) ja doktor Philipp Karell. Hiljem lisandusid Fr. R. Kreutzwald, Ferdinand Johann Wiedemann, Woldemar Friedrich Krüger (kõik 1880), C. R. Jakobson (1884/85), Johann Voldemar Jannsen (1887) ja Lydia Koidula (1888). Neist oli tellimustöö vaid foto järgi modelleeritud Koidula portree [5].
1883. aastal saatis ta Kreutzwaldi kipsportree Tartus Eesti Aleksandrikooli heaks korraldatud näitusmüügile, kus see jäi aga müümata. Teise seekord marmorportree saatis ta Õpetatud Eesti Seltsile. 1887. aastal oli teos eksponeeritud Tallinnas Weizenbergi näitusel, kust selle ostis Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi ja kinkis Eesti Kirjameeste Seltsile. Pärast seltsi likvideerimist anti teos üle ÕES-ile, selle praegune asukoht on teadmata[5]. Kolmas teadaolev marmoreksemplar valmis tõenäoliselt enne 1890. aastat. See oli väljas 1894. aastal Provintsiaalmuuseumis toimunud näitusel ning kunstnik kinkis selle muuseumile tänutäheks ruumide ja abi eest[5]. Kaks Kreutzwaldi asuvad Eesti Kirjandusmuuseumis ning teatris Vanemuine asunud kuju hävis II maailmasõja ajal[5].
1879. aastal, samal aastal, mil kunstniku ema suri, raius ta Roomas marmorisse aasta varem modelleeritud "Ema portree". Teos äratas näitustel alati tähelepanu ning kunstnik ei müünud seda kunagi, vaid annetas oma testamendiga Eesti Kunstimuuseumile[5]. Teadaolevalt raius ta ema marmorisse lausa kolm korda. 1879. aastal valminu asub, nagu eespool juba mainitud, Eesti Kunstimuuseumis, teine (signeerimata ja dateerimata) Tartu Kunstimuuseumis ning kolmanda, 1896. aastal Peterburis valminu asukoht on teadmata[5]. Selle portree annetas kujur Kursi karskusseltsile, kes selle omakorda kinkis koos eesti vöödest valmistatud vaibaga 1896. aastal Nikolai II-le kroonimise puhuks.[10]
1891. aastal modelleeris kunstnik Tartus Anna Haava portree. Juba samal aastal raius ta teose marmorisse ning müüs selle Soome Kirjanduse Seltsile tingimusel, et müügiraha saadetakse luuletajale, kelle isa oli äsja surnud ning kes ka ise vajas sanatoorset ravi. Peterburi perioodi paremikku kuulub kahtlemata "Onu" (1891).[viide?]
Kunstnik kinkis omaloodud portreid meelsasti nii muuseumidele kui ka seltsidele. Eriti rikkalik kogu eesti kultuuritegelastest oli Vanemuise teatri jalutusruumis, need teosed koos Vanemuise hoonega hävisid aga II maailmasõjas[5].
A. Weizenberg on loonud hulga monumentide kavandeid ja valmistanud rea hauamonumente. Tema monumendikavandeist tasuks mainida Aleksander I, Aleksander II ja Aleksander III, Katariina I, Peeter I, Aleksander Puškini ja Karl Ernst von Baeri omi[7].
1878. aastal paigutati Pirital asuvasse Kochide hauakabelisse toona Roomas töötanud Weizenbergi neli marmorskulptuuri.[11] Kujud püsisid seal kuni 1946. aastani, mil nende jäänused viidi Eesti Kunstimuuseumi.[12]
Haljala surnuaia kabelis asub skulptori valmistatud koopia Taani kujuri Bertel Thorvaldseni skulptuurist "Kutsuv Kristus", mille originaal asub Kopenhaagenis Maarja kirikus.[13] Kuju püstitati 1887. aastal Vaiküla mõisahärra von Schuberti hauale.[14]
1897. aasta suve alguses paigutati Kanapää (Kanepi) surnuaiale, kunstniku vanemate kalmule elusuuruses pronksist ingel. Kuju asub mustast marmorist ning graniidist alusel, millesse on raiutud sõnad: "Siin ligidal elasivad Isa ja Ema, nad kandsivad rõõmu ning kurbtust kuni selle kohani. Siin ligidal ka minu õnn, minu ilu ning minu taevas, ja siin surgu ka minu viimane mälestus."[15]
1899. aastal avati Mihkel Veske haual, Tartu Uus-Jaani kalmistul, mustast kivist alusel Weizenbergi loodud Mihkel Veske büst.[16] Büst eemaldati haualt pärast II maailmasõda, haud ise ning samba graniitalus on muinsuskaitse all.[17] 1893. aastal avati Tartu Maarja kalmistul pidulikult Johann Woldemar Jannseni mälestussammas, kus hallist marmorist sambas asuvas õõnsuses seisab Weizenbergi loodud Jannseni marmorbüst.[18]
Kunstnik viljeles ka kirjandusliku "Hamlet", "Romeo ja Julia" ning allegoorilise sisuga ("Lootus", "Kevad", "Sügis" jt) temaatikat. Ei puudunud ka ajaloolise sisuga teosed, näiteks "Agrippina", mis osteti 1901. aastal Ermitaaži[7].
Kuigi skulptor elas Eestis lühikest aega, oli tema looming kodumaal siiski tuntud ja hinnatud. Esmakordselt esitas Weizenberg Tallinnas oma skulptuuride väljapaneku 1878. aastal. Eesti Provintsiaalmuuseumis oli lisaks Eduard Gebhardti ja Julius Sergius von Kleveri teostele väljas ka üheksa Weizenbergi teost, neist kaheksa marmoris: "Halastaja Samaaria mees" (reljeef), "Õnnelik", "Õnnetu", "Ophelia", "Peeter Suur puusepana (ehitajana)", "Roomlanna büst", "Noore Augustuse büst", "Autoportree" ja "Ema portree".[viide?]
1882. aastal Helsingist toimunud Soome kunsti I üldnäitusele esitas ta Kreutzwaldi ja Wiedemanni portreed. Esimese neist ostis Soome Kirjanduse Selts.[viide?]
Järgmine kodumaine näitus leidis aset 1883, kui samas muuseumis on väljas viis marmorist rinnakuju "Vanemuine", "Kristus", "Barrabas", "Dr Karell" ja väikese poisi pea. Muuseum oli ka omandanud marmorist "Linda", mis valmis muuseumi tellimusel[19].
1887. aastal esines ta Tallinnas, Peterburis ja Riias. Tallinna tõi ta seekord "Hamleti", "Ophelia", "Tasaduse", "Edevuse", "Kevade" ja kaks Kristuse kuju. Teosed olid eksponeeritud Börsihoone ehk Suurgildi väikeses saalis. Tartus leidis näitus aset vanas ülikoolihoones raekoja kõrval[19].
Juba Peterburis töötamise ajal jätkusid tema käigud kodumaale ning 1894 oli Provintsiaalmuuseumis väljas senistest näitustest suurim. Väljas oli 25 teost. Peale marmoris ja kipsis teostatud portreebüstide pakkusid erilist huvi eesti rahvaluule ja eepose "Kalevipoeg" ainetel loodud teosed. Peterburis elades töötas Weizenberg peamiselt portreeskulptuuri alal ja lõi arvukalt hauasambaid. Kunstniku teoste järgmine näitus toimus alles 1911. aastal, kuid jälle Provintsiaalmuuseumis. Kujur oli tollal juba 74-aastane ning hakkas mõtlema sellele, kuidas oma skulptuurid Eestisse koondada. Selle näitusega tõstatati ka ajakirjanduses küsimus skulptori teoste omandamisest kavatsetava Tallinna linnamuuseumi kogudesse [20]. Kolm aastat hiljem, olles juba Tallinna kolinud, avas skulptor Suure-Roosikrantsi tänava majas nr 15 ateljeenäituse. Väljas oli nii vanemaid kui ka uuemaid marmor- ja kipskujusid, portreid ning monumendiprojekte[19].
Kunstniku teoste viimane väljapanek tema eluajal toimus aga Kadrioru lossis. Ilmus ka tema teoste esimene kataloog. Kunstnik pärandas enda valduses olnud teosed Tallinna Eesti Muuseumile, mis oli Eesti Kunstimuuseumi eelkäija[19].
18. septembril 1936 avati Kanepi Laulu Seltsi eestvõtmisel Kanepi rahvamaja ees Ernst Jõesaare loodud Weizenbergi mälestussammas, mille esiküljel asus skulptori portreereljeef.[22] 1964. aastal avati mälestuskivi Weizenbergi sünnikohas, hävinud Ritsiku kõrtsi kohal.
Tallinnas Kadriorus asub August Weizenbergi tänav ja Narvas August Weizenbergi tänav.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
