Andres Saal (21. mai (vkj 9. mai) 1861 Selja (Kaseküla)[1] – 23. juuni 1931 Los Angeles, USA) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, fotograaf, kartograaf ja etnoloog.[2] Eduard Bornhöhe kõrval on ta üks tuntumaid ajaloolise jutustuse esindajaid Eesti kirjanduse ajaloos.
Saal lõpetas Selja vallakooli[1] ja Tori kihelkonnakooli, sooritas 1880 Tartu Õpetajate Seminaris vallakooli õpetaja eksami ning õppis 1886–1890[3] Tartu Ülikoolis vabakuulajana ajalugu, filosoofiat ja keeli.[2] Erilist huvi tundis ta filosoof Gustav Teichmülleri ja ajaloolase Richard Gustav Gotthard Hausmanni loengute vastu.[1]
1884. aastal kutsuti Saal kaastööliseks ajalehte Olevik[1], kus töötas 1889. aastani, 1889–1892 pidas ta Tartus kauplust. 1892–1893 õppis ta Saksamaal fotograafiat ja trükiasjandust, seejärel töötas Oleviku trükikojas.[2]
1897. aastal lahkus Andres Saal taas Eestist ja täiendas end Saksamaal. 1898 siirdus ta (lühipeatusega Itaalias) tollasesse Hollandi Ida-Indiasse (praegu Indoneesia)[2], kus elas 22 aastat, tegeldes tsinko-, foto- ja kartograafiaga.[1]
1898–1902 töötas ta Surabaya firmas E. Fuhri & Co reproduktsioonifotograafia, tsinkograafia ja valgustrüki osakonna juhatajana.[1] 1902–1911 oli ta Hollandi koloniaalarmee topograafiateenistuse fotograaf ja fotoosakonna juhataja Batavias (tänapäeval Indoneesia pealinn Jakarta).[1][2] 1911–12 käis ta puhkuse- ja õppereisil Euroopas ning 1912–1916 töötas Batavias fotoateljee juhatajana. 1916–1918 veetis ta Hollandis, 1919–1920 ootas Jaaval töötuna pensioni.[1]
1920. aastast oli Saal pensionil ja elas Hollywoodis.[2]
Tööväline tegevus
Saal reisis palju, tutvus Indoneesia ajaloo, elanike, looduse ja kultuuriga. Selle perioodi kirjutistes ilmus trükis üle 120 nimetuse, osa küll Saksamaal, kuid mitmed tutvustasid Indoneesiat ka eestlastele. Säilinud on kümneid avaldamata käsikirju. Publitsistika kõrval kirjutas Saal kolm ajaloolist jutustust, millest kaks – "Valge vanne" ja "Valgus hommikust" – kõnelevad indoneeslaste vabadusvõitlusest, kolmas – "Priiuse ja isamaa eest" – aga buuridest. Selle tutvustustöö tõttu oli Indoneesia 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Eestis üks tuntumaid Idamaadest.[1]
Ehkki Saal töötas peamiselt eurooplaste keskel ja pidi Hollandi armee ametnikuna osalema kõrgkihi seltskonnaelus, suhtus ta Jaava põlisasukatesse sümpaatiaga ning pidas nende "laiskust" eurooplaste heaks töötamisel iselaadi vastupanuks võõramaalaste võimule. Ta oli aktiivne seltsielus, käis vastuvõttudel kindralkuberneri juures ning korraldas ka ise koos abikaasaga külalisõhtuid. Samas pühendas ta tööle armee topograafiateenistuse fotoateljees küllalt tähelepanu, et pälvida rahvusvahelist tunnustust. Saal luges laialdaselt, süvenedes Idamaade kultuuri, eriti kirjandusse ja filosoofiasse. Olaf Klaasseni ja Martin Halliku hinnangul võib teda pidada Eesti üheks esimeseks polüglotiks: Saal valdas eesti keele kõrval ka saksa, vene, inglise, hollandi, prantsuse, malai, indoneesia ning vähemal määral ka hiina ja sanskriti keelt. Kirjandusmuuseumi arhiivis on säilinud tema kogutud balikeelseid tekste palmilehtedel.[1]
Lisaks Indoneesia tutvustamisele Eestis tutvustas Saal ka Eestit Indoneesias.[1]
Aastatel 1889–1893 avaldas Andres Saal ajakirjanikuna töötades proosat, luuletusi ja tõlkeid. Tema kirjandusliku loomingu põhiosa moodustavad rahvusromantilised romaanid või jutustused Eesti ajaloost, peamiselt muistse vabadusvõitluse ajajärgust 13. sajandi alguskümnenditel, ajalooallikana kasutas seejuures Läti Henriku kroonikat. Kuid ajalugu ja ajaloosündmused olid talle siiski vaid taustaks põnevate seikluslugude loomisel, milles üllad eestlased ja liivlased võitlesid kurjade vallutajate ja nende poole üle läinud oma rahva reetjatega.[2]
Saali kümmekonnast ajaloolisest jutustusest on menukaimad ja ka ajaloolise tausta poolest tugevaimad triloogia moodustanud "Vambola", "Aita" ja "Leili", kus käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust. "Vambola" tegevus toimub 1209–1212. Peategelane Vambola on Soontagana vanema poeg, kes tegutses ajajärgul, mil toimus eestlastele edukas Ümera lahing. Saali järelromantismi laadis jutustused mõjutasid suuresti rahvusliku meelsuse arengut ning tema jutustuste tegelaste nimed – Aita, Hilda, Leili, Vaike, Vambola jmt – said nii populaarseks, et nendega ristiti eesti lapsi veel mitu põlvkonda hiljemgi.[2]
Saali sulest ilmus ka ajalooülevaateid, reisikirju, Buuri sõjast rääkiv romaan ning Idamaade olusid ja kultuuri tutvustavaid artikleid. Oma seiklusjuttudega tõi Saal lugejatele lähemale muistse vabadusvõitluse, teadvustas selle olemasolu, kujundas saksavastaseid hoiakuid ja kasvatas rahvuslikku meelsust. Saali mitmekülgne looming on suuremas osas koondatud Tartus 1926–1936 Eesti Kirjanduse Seltsi välja antud kuueköitelisse "Valitud kirjatööde kogusse".[2]
Ajaloolised uurimused "Päris ja prii" I–II (Rakvere, 1891–1893) ning "Üleüldine isamaa ajalugu" (Rakvere, 1893) ei saavutanud küll professionaalset taset, kuid levisid rahva hulgas laialdaselt. Lisaks varem omandatud saksa, vene, inglise, prantsuse ja hollandi keelele omandas Saal Indoneesias ka malai keele, mis võimaldas saavutada hea kontakti Jaava põliselanikega. Ta uuris nende eluolu ja kombeid ning tutvustas neid ka oma sünnimaal. Jaaval elades avaldas Saal eesti ajalehtedes Kagu-Aasia ajaloo ja rahvateaduse ainelisi kirjutisi ja reisikirju (Emajõelt ekvaatori alla. // Olevik 1897/98; Kirjad Jaava saarelt. // Samas 1901/02 jm) ning kasutas sama ainest ka oma proosateostes. Erialases perioodikas avaldas ta ka fotograafiaalaseid uurimusi.[2]
- Liivimaa kaelakohus käesoleva aastasaja alguseni. Tartu, 1891
- Ämariku tunnid. Tartu, 1892
- Vaimude vallas. Tartu, 1894
- Allilma saladused. Jaava tulemägedelt. Tartu, 1903
- Jaava. Jaava rahva elust, Jaava keelest ja kirjandusest. Tartu, 1911
Artikleid
- "Printsessi pidu Batavias" Postimees, 18. juuli 1909
- "Kui Hommik ärkab!" Olevik, 7.–19. jaanuar 1911
- "Jaawa astub poliitikasse" Olevik, 22.–29. august 1912
- "Hollandi 100-aastane iseseisvuse pidu Jaaval" Postimees, 30. detsember 1913
- "Budi Utama ja Sarikat Islam" Olevik, 4.–8. jaanuar 1914
Ilukirjandust
- "Valge vanne. Algupäraline jutustus Jaava ajaloost neljas jaos" Teataja, 02.01.–07.04.1904; ka "Valge vanne, ehk viimased sultanilapsed" Olevik, 19.03.–31.12.1911 ja raamatuna "Valge vanne ehk viimased sultanilapsed" Tartu, 1912
- "Valgus Hommikust" Tartu, 1929
Andres Saal oli talupidaja poeg.[2]
Tema abikaasa Emilie Rosalie Saal (1871–1954) oli Peterburis kunsti õppinud. Kui abikaasad reisisid koos Ida-India saartel, valmistas Emilie sadu akvarelle ja maale troopilistest taimedest ja viljadest ning tema töid hindasid kõrgelt näiteks ka Hollandi Kuningliku botaanikaaia teadlased.[4]
Tal oli tütar Regina ja poeg Leo.[5]
1997. aastal paigaldati Tori kalmistule skulptor Mati Karmini kujundatud Andres Saali büst (arhitekt Tiit Trummal).[6][7]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
