Teesklus

Proosa

• Kuklas oli tal vale pats ja ees vaga nägu, mis ka palju ehtsam ei olnud ja samuti vahel ägedate liigutuste puhul eest ära kukkus.
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 48

• Kelm ei naera nii nagu aumees, teeskleja ei nuta nii nagu siiras inimene. Igasugune teesklus on mask ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib terasel vaatlemisel seda tõelisest näost siiski eraldada.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, lk 234

• [Tarass Bulba:] "Noh, anna oma peeker siia! Mis, kas on hea märjuke? Aga kuldas on va kibe ladina keeli? See'p see on, pojuke, ladinlased olid tobedad — nad ei teadnudki, et märjuke on maailmas olemas. Noh, kuidas teda nüüd kutsuti, toda, kes ladina värsse kirjutas? Kirjatarkuses pole ma tugev ja sellepärast ei tea. Horaatsius vist?"

"Näed, missugune mees on meie taat!" mõtles vanem poeg Ostap endamisi. "Vana, kurivaim, teab kõik ära, aga ise teeb nagu poleks tal aimugi." (lk 10)

• Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

• On olemas teeskluse ilus vorm — enesevalitsemine, ja egoismi ilus vorm — armastus.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007. lk 12

• Puuduvate tunnete teesklemine on inimeste privileeg.
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 90

• Sõrmkinnas teeskleb, nagu jätaks ta meile rohkesti valikuvõimalusi.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 117

• Isegi metroos oma venna vastu pressituna teeskleb keskmine inglane meeleheitlikult, et on üksi. (lk 128)
  • Germaine Greer, "The Female Eunuch", Farrar, Straus and Giroux, 1970
• Sõjandusmütoloogia peab teesklema, et tõelised mehed on enamuses; argpükstele ei tohi kunagi jätta muljet, nagu nemad võiksid olla normaalsed ja kangelased peast segased.
  • Germaine Greer, "Daddy, We Hardly Knew You", Ballantine, 1989

• Käesurumine ja käepigistus on läbi ajaloo andnud tunnistust relva puudumisest ja kinnitanud häid kavatsusi, olgugi et käepigistus kui levinud tervitus võeti tegelikult kasutusele alles Inglise tööstusrevolutsiooni ajal, kui ärimeestel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see liigutus kaotas oma erilise tähenduse ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 142

• Need mehed, keda Leeni teadis, tõid harva oma naistele lilli. Ka Alfred tõi harva, peamiselt sünnipäevaks. Ometi oli see parem kui lilleline truudusetus, igapäevane lõputu teesklus, mida Leeni oli paljudes peenemates perekondades näinud.
  • Nasta Pino, "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 110

• On ju hästi teada, et paljud lugupeetavad Victoria-aegsed tegelased pöördusid oma kahekeelsuses vahelduse leidmiseks viktoriaanliku allilma räigete olevuste, nende naljatavate, värvitud ahvatlejate poole, kes tekitasid nii suurt kära ja pahandust Piccadilly Circuses, nende eksinud õmblejannade, lillemüüjate ja langenud naiste poole, kes surid kangialustes, kerjasid Mayhews või kelle päästsid, kui neil vedas, Angela Burdett-Coutts ja Charles Dickens.
  • A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, 2013, lk 139

• Kõik arvavad, et täpsus on inimeste juures üks paganama positiivne omadus. Mina nii ei arva. Liiga täpsete inimestega hakkab igav. Liiga korralikud inimesed, liiga kohusetundlikud inimesed, liiga heatahtlikud inimesed. Mulle ei meeldi sellised. Nad tunduvad võltsid. Ühegi inimese iseloom ei saa olla nii positiivne. Nad lihtsalt teesklevad. Ja pealegi võib nende seltskonnas igavuse kätte ära surra. (lk 8)
• "Aga ma siiski arvan, et keegi ei ostaks seda raamatut, sest sina oled nii tundmatu kirjanik. Sa võid olla hea, aga sa pole tuntud. Nad võivad osta su raamatu siis, kui sa annad enne mingi kuradi intervjuu mingile kuradi ajakirjale. Jah, siis nad ostaksid selle raamatu kindlasti. Või siis vähemalt laenutaksid raamatukogust. Ja sedagi mitte sellepärast, et nad hullult lugeda armastaksid, vaid sellepärast, et sellest kirjutati ajalehes ja kõigega, millest kirjutatakse ajalehes, peab üks kultuurne inimene ju ikka kursis olema. Kuramuse silmakirjalikkus." (lk 8)
  • Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005

• Kõik julgustasid teda - alates juhendajatest ja professoritest kuni kursusekaaslasteni, kellest said ajapikku konkurendid. Ta oli uus täht kirjandusteaduse taevas või pidi selleks saama, kui ta vaid usinasti tööd teeb - kuid sedamööda, kuidas tema uurimistöö edenes, kaotas ta sideme paikadega, mida armastas.

Ta ei suutnud luulesse sisse elada, et lohutust ja keelelist rõõmu leida nagu varem. Kõik oli teesklus, nii inimeste väidetav armastus kirjanduse vastu kui ka kirjandus ise. Tundus nii. Ta ei oleks üldse pidanud doktorantuuri astuma.

Uute tekstide esitamine hakkas üha enam vastu, paistis olevat võimatu ja tarbetu üleüldse maha istuda ja neid kirja panna ning seminarid ajasid tal südame pahaks.

Elu oli ummikusse jooksnud. Kõik uksed näisid kinni olevat ning näis, et mõne avause tegemiseks pole muud teed kui see, et miski peab tema elusse augu lõhkuma.

• Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 20-21

• Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev ebamugavustunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei ela päriselt reaalsuses. Mõnikord mõtlesin, et see on kaitsemehhanism, et tema ainus viis seda elu taluda on teeselda, et see ei toimu temaga. (lk 52-53)
• Ma olin alati arvanud, et Hailsbury Triatloniterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes alkoholi jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-Coca magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi kana, millel nahk küljes. Mina tellisin tihti krõpse, et saaksin vaadata, kuidas nad kõik teesklevad, et ei taha ühtki võtta. (lk 61)
  • JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

Draama

• [Dorine:] Kes ise pilgeteks ja naeruks põhjust annab,
  see kõige hoolsamalt keelt teiste peale kannab.
  Mis pisut sarnane võib näida pahele,
  seal kohe laimaja end segab vahele.
  Kerge vaevaga teeb ta sääsest elevandi,
  sellel alal on tal nii huvi kui ka andi.
  Tõe paiste vale saab ja kuuldus tõstab pead.
  Et märkamata jääks tema enese vead,
  ta teistes vigu näeb. Et välisilme vahel
  petvalt sarnane on nii voorusel kui pahel,
  siis laimuporiga need teisi määrivad,
  kes ise halvad on ja laitust väärivad.
  • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen. Tõlkinud August Sang. Rmt: Molière, "Tartuffe ehk Petis". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 12
• [Dorine:] Vanaks jäädes just nii toimib iga kokett:
  kui kaovad austajad, siis oma tuska peites
  auväärsust teesklema ta hakkab meeleheites.
  Silma temale muud ei paistagi kui vead.
  Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.
  Küll patte paljastab ta harda õhinaga,
  kuid ainult kadedus on vaga maski taga.
  Et ise vana on, ka teiste juures neab
  rõõme, milleta nüüd läbi ajama peab.
  • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen, (1961), lk 13

Luule

Sageli on paar
jõudejäänud täiskasvanuid
kaasosalised kahekeelsuses
surudes oma järeltulijaile

eeldavat leppimist
Jumala armuga
mis laimatakse inimlikuks suurushulluseks

külvates Testamenti
mõeldamatut manitsemist

• Mina Loy, "Usuline kasvatus" ("Religious Instruction"), Poetry Foundation

Kolmekümnenda lävele jõudes
loobusin poosi koturnidest.
Lahkuda olen ju maldand
paljustki, mida jumaldand,
tuha külides tuulde
marmor-urnidest.

• August Alle, "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24

Rohelised ürdid
kitsejuustuga, vana Brie koos
väikese potsiku maasikamoosiga,
viimast hapukirssi hoidsime viisakalt,
lükates seda teineteise taldrikule, öeldes,
Ei, see on sulle. Aga see on nii hea. Ei, see on sulle.
Kuidas ma viimaks sellele lõpu tegin, korjasin selle
taldrikult ja torkasin endale suhu.
Kui hea see maitses: nii magus ja nii hapu.
Kui hea see tundus: tahta midagi ja
teeselda, et sa ei taha, ja see ikkagi saada.

• Cristin O'Keefe Aptowicz, "Juuli" ("July"), kogust "The Year of No Mistakes", Write Bloody Publishing, 2013