Puri

Ivan Aivazovski, "Musta mere laevastiku ülevaatus 1849. aastal" (1886)

Magnus Enckell, "Poiss ja puri" (1902)

Jacob Hägg , "Fregatt Norrköping" (1909)

Anna Berent, "Sümbolistlik stseen merekaldal" (u 1929)

Irene Lopez de Castro, "Salam Mali" (2019)

Proosa

• Esimesed tunnid pärast sadamast lahkumist on alati pidulikud ja täis pinget, olgu siis vihma või päikesega, ja ma ruttasin kärsitult tekile. Mind haaras nii tuttav ja meeltülendav täiskäigu tajumise tunne, milles ei puudu põhjendamatu uhkus ja rõõmsa osasaamise nauding. Olen alati olnud võhik purjeasjanduses, kõiges, mis puutub seisvasse või jooksvasse taglasesse, kuid laiuvate purjede vaatepilt selgaheidetud pea kohal — kui vaadata neid alt üles — on selline, et näha neid nendega kaasa liikudes on suurimaid ja omakasupüüdmatumaid rõõme, mis ei nõua pealegi eriteadmisi. Läbikumavad, raanokkadel teravate nurkadega lõppevad purjekumerused paisuvad tilal ja ümberringi. Nende lend on suletud mastide ja raade liikumatusse. Purjed viivad edasi aeglaselt lainetesse sukelduvat keret, ja neisse on püütud rinnutsi rõhuv ja paisutav tuul.
  • Aleksandr Grin, "Lainetel tõttaja", tlk M. Käbrik, rmt: "Sädelev maailm. Lainetel tõttaja", Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 207

Luule

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.

• Friedebert Tuglas, "Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 427-431

Miski vist kaotsi mus läind -
teisiti kord olen näind
valgete purjede liiliaid,
teisiti helkis siis laid.
Miski vist kaotsi mus läind.

• Marie Under, "Valge tund", rmt: "Uneretk", 1968, lk 28

Ennemalt, kui pesin mähkmeid,
mõtlesin:
nüüd riputan kuivama
oma kapitulatsiooni lipu.
Nüüd, kui kuivatan mähkmeid,
mõtlen:
heiskan tuleviku purjed.

• Ivan Dratš, "Värsse perfokaartidel", tlk Harald Rajamets, rmt: "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 50

Kes oskaks maalida päeva algust?
Vanamees öö istub veel kustuva tuleaseme juures
ja segab mõtlikult tähtede luitunud süsi.

Ärkab tuul,
see vägev sepp.
Seob ette põlle,
tõstab merest hõõguva päikeseketta
sinisele taeva-alasile.
Vaadake, kuidas ta hiigelhaamriga lajatas!
...
Tuul, tõmba tugevamini oma lõõtsa,
et puri laisalt ei laperdaks!

Päev
peab algama täispurjedega!

• Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16

Mänd kaldal üksik, jändriksünge, kõrgub.
Salk linde kerkib-laskub tummund veel.
Paat longund purjel, sarlakruskel teel
toob kodukaile mehed, kalad, võrgud.

• Eduard Eeda Kook, "Hiiu rannal" I (1979)

[Cosimo:] Õilsad südamed
on siidist purjed — rebenevad tormis
ja tuulevaikuses nad ripnevad kui kaltsud.

• Karl Ristikivi, "Õilsad südamed", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 42

Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.

• Doris Kareva, "Sääl kus inimese käsi", rmt: "Armuaeg", Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk 203