Kalad on vees elavate kõigusoojaste keelikloomade üldnimetus. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on see siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces).
Olgu kõigile teada, et mina loobun igasugusest vaidlusest, asun kindlalt vanal heal seisukohal, et vaal on kala, ja pöördun palvega püha Joona poole, et ta mind toetaks. (lk 161)
Sabaliputamine on nii inimese kui kala juures alaväärtuslikkuse tunnus. (lk 409)
Herman Melville, "Moby Dick", tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots, sari: "Varamu", Tallinn: Eesti Raamat, 1974
Juhtub, et konks neelatakse alla koos kalamehega. (lk 8)
Kas kalad, kes võrgusilmadest läbi lipsavad, kannatavad alaväärsuskompleksi all? (lk 17)
Ei tea, kas kala oleks tumm, kui tal oleks nii palju saladusi kui meil. (lk 25)
Kui kala neelab konksu alla, on ta süüdi: see oli ju võõra varandus. (lk 31)
[Kalapüügi limiteerimise ja eeskirjade kohta:] Kala on ju ikkagi elusolend. Mis juhtuks, kui sünnitusmajad töötaksid ja võtaksid uusi ilmakodanikke vastu kindlaks määratud kellaaegadel või ainult päevases vahetuses?! [---] Kala pole riideküünar ega telliskivi, mis ühtevoolu kangaspuudelt või ahjust tuleb. Ja meri pole akvaarium, millest tõstad välja just nii palju, kui soovid, ja just seda kalakest, mille järele parajasti isu.
Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud. (lk 98)
Proua Woodsilt õppisin poes käimiseks nippe, millest ma polnud ealeski kuulnud.
"Kalakaupmees on teil jälle naha üle kõrvade tõmmanud, mu kallis," ütles ta mulle. "See kala pole värske. Te ei katsunud teda näpuga, nii nagu ma õpetasin. Seda peab näpuga katsuma ja ta silma vaatama ja silma torkama." Vaatasin kala kahtlevalt; leidsin, et talle näpuga silma torkamine oleks nagu omavolitsemine. (lk 289)
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Tallinn: Sinisukk, 1996
Kellel lasub vastutus selle eest, et ohustatud liigid jääksid loodusesse, mitte aga ei lõpetaks oma olemasolu meie toidulaual? On see ohustatud kalast toitu valmistav kodukokk või saagi püüdnud kalur, kala müünud kaupmees või hoopis seda lubav seadusandja?
Lausa kümme protsenti vastanutest ütles, et paneb kala ostukorvi isegi teadmisega, et tegemist on ohustatud liigiga. Neil inimestel tekib täiesti õigustatud küsimus: kui see kala on juba välja püütud ja müüki lubatud, siis miks ma ei võiks seda süüa? Toitu raisata ei taha ju keegi.
Kas võiks siis kalur olla see, kes selle ohustatud kala vette jätab? Oma välitöödel Läänemere või Kanadas asuva Newfoundlandi saare kalurite juures pole ma veel kohanud ühtki meest või naist, kes sooviks kõik kalad merest välja püüda. Küll aga ollakse maapiirkondades olukorras, kus on keeruline leida alternatiivset elatusallikat. Püügivahenditesse tehtud investeeringud või koguni selleks võetud laenud sunnivad kalureid oma tegevusega jätkama, niikaua kui loodus ja seadus seda lubavad.
Joonas Plaan, "Ohustatud liigid meie toidulaual — kes vastutab?", Postimees, 08.11.2021, lk 15
Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb?
Kalakesed aitavad Laural end hoopiski elusamalt tunda. (lk 11–12)
Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015
Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", Tallinn: Eesti Raamat, 1989
Inimene pole kala
Tema liha pole tuim
Ja ta veri see on palav
Ehkki pilgus on tal uim
[---]
Inimene pole kala
Kelle maigutus on tumm
Haigutab ja tema hala
Täis on kogu taevakumm
Villu Kangur, "Inimene pole kala"; lauluna Tõnu Raadiku viisil tuntud muusikakollektiivi Ultima Thule esituses
Kõige etem-vetem sell on kala,
sest ta kõnnib kõigis vetes jala,
kõnnib igas järves, jões ja lahes,
olgu need nii põhjatud kui tahes.
Küll aga ma olen kalal käinud, aga ma ei saa nimetada ennast suureks kalameheks, aga ma olen teinud alati nii, et perele üks-kaks kala olen saanud nõnda, et on võimalik lõuna- või õhtusöök ühiselt seda kala maitsta. Niiet ma olen niisugune, võiks öelda loodushoidlik kalamees.