- Niisiis on aednik aprillikuus inimene, kes käib, närbuv istik näpus kakskümmend korda oma aia läbi, otsides jalatäit maad, kus veel midagi ei kasva. "Ei, siia ei lähe," toriseb ta tasa, "siin on neetud krüsanteemid; siin aga lämmataks floks ta ära, seal jälle tõrvalill, tont teda võtku! Hm, siia on roninud kellukad, seal, selle kirikakra kõrval pole samuti ruumi - kuhu ma küll panen? oot-oot, siia! - Ei, siin on juba käoking; või siia - kuid siin on maranad. Sinna sobiks küll, aga see koht on tradeskantsiaid täis; aga sinna - mis mul sinna on pandud? Seda tahaksin ma hea meelega teada. Ahaa, siin ongi tsipake ruumi; oota, taimeke, kohe panen su paika. Näed, nii, ja kasva siin issanda rahus."
- Kuid kahe päeva pärast märkab aednik, et on teise istutanud otse tõusvate punaste kuningakeppide vahele.
- Päike tõusis kõrgele taevasse, linn oli tuline ja umbne ning ma tänasin saatust, et on selline päev ja loodetavasti ka järgmised päevad, sest mulle piisas paarist sügisesest nädalast, mil pidin lõunamaalastele (bulgaarlane, kataloonlane) selgitama, et meil tuleb igal aastal talv, et meil sajab talvel lund, mis jääb püsima. (Kas palju lund? kui kaua see kestab? kui külm on? kas tõesti? küsiti minu käest siis ja ma ei suutnud neile selgeks teha, mis tähendab elamine keset lund ja pakast novembrist aprillini. Ma ei suutnud neile selgitada viit kuud eestlase eksistentsi kaheteistkümnest, nii et nad sellest päriselt oleksid aru saanud, ja see tähendas, et ma ei suutnud neile lõplikult selgitada meie eksistentsi kui sellist. Ma ei tahtnud, et see korduks.)
- Jaak Jõerüüt, novell "Mr. Dikshit", Looming 4/1979, lk 506-507
- Ülikooli teise kursuse lõpul venis talv erakordselt pikaks. Aprilli keskel tuiskas ja jääle mängima läinud lastest ei uppunud ükski. Ent kui tuul lõpuks edelasse keeras, muutus ilm üleöö imekauniks. Õhk soojenes kümne kraadi võrra, järsku hakkasid voolama isegi väga musikaalset kõrva oma vulinaga rahuldavad nired; krookused, lumikellukesed ja sinililled õitsesid läbisegi. Et märtsilund polnud paksult, nii et kõrgemad konarused ammu mustendasid, ja kevadisi vihmu ei järgnenud, siis tahenes maa kiiresti, ja peagi kattusid õunapuud valge õitekorraga. Inimesed lihtsalt pidid seisatama, keerama näo vastu päikest ja nautima, et nad on elus. "A place in the sun, koht päikese all!" laususid endamisi võõrkeeleõpetajad ja muidu haritud inimesed. Vaevatumad nende seast tajusid vapustatult, et sel hetkel piisas sellest õnneks. Nii jäidki üleminekuhooaja tavakohased rõivad kappidesse ja naftaliinilõhnalistesse plastikaatkottidesse, sest karusnahad ning labakud vahetati peaaegu üleöö tolmumantlite vastu ning sooja pesu ja mütse kandsid veel üksnes vanad ja haiged või siis põikpead, kes nõnda avaldasid oma protesti mitmesuguste nähtuste vastu.
- Aprill oli Aglionby poiste jaoks kehv aeg: ilmad läksid soojaks ja teedele ilmusid kabrioletid, milles istusid poisid nii maotutes lühikestes pükstes, et neid julgenuks jalga panna ainult rikkad. Koolipäevadel olid neil kõigil seljas Aglionby vormiriided - khakivärvi püksid ja kolmnurkse kaelusega kampsunid, millel ilutses kaarnakujuline embleem. Selle järgi oli lähenevat jõuku kerge ära tunda. Kaarnapoisid.
Aprilli urb, nii läbi elu püsi,
Aprilli urb,
laps lustiline, ära iial küsi,
miks olen kurb.
Las’ tantsivad su kergemeelsed jalad,
las’ tantsivad –
oh oleks lahti neil kõik mängu-alad
ja päiksemaad.
Kui olen surnud ja aprill mu üle ere
siis vihma vettind juukseist raputab,
kas leiad kohta murtud südamele,
ei hooli ma.
- Sara Teasdale, "Aed" ("The Garden"), kogust "Flame and Shadow", 1920
Mu pingul närve nagisevail traadel
taas karglevad kõik meelte kirkad klahvid.
Nüüd välja templeist leinarõivas aadel,
sääl täna pidutsegu purjus ahvid!
Aprill, aprill! Taas kire purpurtoogas
ma joon ja märatsen kui Caracalla,
et homme haigena ja reumast loogas,
eelkevadega sõita rentsleist alla!
Sirelipung, sirelipung,
miks nõnda kärsik su puhkemistung?
Päike veel pilvede raudrõngast viilib,
hallaöö põhjatuultega hiilib,
petlik on soojust pillav aprill,
vara veel olla sul ärevil.
- Heljo Mänd, "Sirelipung", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 9
Ju aastakümneid on aprilli viies
üks isevärki kuupäev minu elus:
budilnik vaikib (see mul juba kuues),
ma tõusen hilja. Häbi on ja valus.
Aprill on ammust ajast minu lemmikkuu.
Ma jumaldan aprilli väikseid nalju.
Jah, igal aastal minule on öeldud,
et luban endale aprillis pisut palju.
- Juhan Viiding, "Arhitekt W. Rebase seletuskiritöökohta hilinemise kohta 5. aprillil 1973. a. (Tellimustöö)" kogus "Käekäik", lk 31