Irja Lutsar

Irja Lutsar, 2009.

Irja Lutsar (sündinud 20. juulil 1954) on eesti arst, mikrobioloog, viroloog ja poliitik.

Intervjuud

• Iga inimene ei tunne, et see on minu Eesti. Vaatame kas või vaktsineerimist Tallinnas, Tartus, seal ei olnud asjad üldse halvasti. Aga mida rohkem ääremaa poole, siis seda väiksemad olid vaktsineerimise protsendid. Paljud eakamad inimesed Lõuna-Eestist, kust ma ise ka pärit olen, ei tunne väga, et nad kuuluvad siia riiki. Nii on nad mulle öelnud. Mind panevad muretsema ääremaad. Ma kuidagi ei taha, et elu sealt ära kaob. Kui me koondame kõik inimesed vaid Tallinnasse või Tartusse, siis on ka meie mitte väga sõbralikul naabril väga kerge Eestimaal kaugele jõuda.
• Teadlasetöö ei ole kaheksast viieni. Kui minu abi on vaja, et mõnda probleemi lahti mõtestada või arutada, siis selleks ilmselt leiab ka riigikogu töö kõrvalt aega.
• Mina noorte energiaga muidugi võistelda ei suuda, aga noorena sa ei tea, mis probleemid tabavad inimesi vanemas eas. Noortel on energiat ja minul on kogemused. Kui need kokku panna, siis võiks päris tore sünergia kujuneda.
  • Irja Lutsar, intervjuu: Indrek Kiisler, "Valimistel kandideeriv Lutsar: see on mõneti rahulolematuse ilming", ERR, 07.10.2022

• Igaüks teeb oma otsused ise, ma ei ole tahtnud ühelegi teadusnõukoja liikmele öelda, mida ta peab ütlema ja et ta peab oma arvamust maha suruma. See oli minu põhimõte. Kas see oli õige või vale, seda ilmselt ajalugu näitab.

Mujal riikides ju ka, kui vaatame näiteks Inglismaad, võtavad teadlased väga vastandlikel arvamustel sõna. Ega meil esmases kokkuleppes ju ei olnud, et me ajakirjanikega niimoodi räägime, aga me oleme ajakirjanikele väga kättesaadavad olnud. Ma ei tea, kas see on hea või halb.

• Ma olen tegelikult arvanud, et rahva harimine on oluline olnud, aga eks selle kohta ole mitmeid arvamusi.
• Usun, et ka minu elu oleks olnud kergem, kui ma ühtegi intervjuud ei oleks andnud.
• Eks iga strateeg valib oma strateegia.
• Minu strateegia on olnud hoida ühiskond võimalikult avatuna ja teha selleks kõik, mis vähegi võimalik. See pole ka kellelegi uudis, et mulle kõige olulisemad olidki lapsed ja noored. See, et laste kooliharidus saaks nii hea, kui vähegi võimalik, ja noored inimesed saaksid ikka oma noorte inimeste elu elada – see oli üks minu eesmärkidest.

Teine ei läinud väga hästi, aga ma väga tahtsin, et vanemad inimesed, riskigrupi inimesed saaksid endale maksimaalse kaitse, mis me praegu anda saame, nii et ka nemad saaksid oma elu suhteliselt normaalselt elada.

Ma ei ole suletud ühiskonda isiklikult mitte kunagi pooldanud.

• Vaktsineerimises, mina näen, on kaks viga tehtud. Üks oli see, et me ei suutnud oma esialgsest strateegiast kinni pidada. Me pidime algul vähemalt 70-aastased ja eesliini meditsiinitöötajad – mitte ka igaüks, kes haiglas töötab – ära vaktsineerima ja siis liikuma nooremate poole. Teine on kodulähedane kättesaadavus, mis minu jaoks on kogu aeg olnud arusaamatu. Kuidas Räpinast, kust ma ise pärit olen, inimene Põlvasse vaktsineerima läheb? Ei lähe.
  • Irja Lutsar, intervjuu: Indrek Kiisler, "Lutsar: elu oleks olnud kergem, kui ma ühtegi intervjuud poleks andnud", ERR, 23.12.2021

• Meie inimeste arusaam vaktsiinidest ja nende ohutusest on ikka väga tagasihoidlik.
• Ühe aastaga ei muuda seda, mis on aastakümnetega välja kujunenud. Mul on väga kurb kuulata, kui inimesed helistavad mulle haiglast ja küsivad, mis nüüd saab. Kui ma küsin, et kas nad on vaktsineeritud, siis vastavad nad, et ei ole. Aga mis mõte on mulle siis haiglast helistada? Levivad jutud ja müüdid, mida inimesed usuvad, ja seda, mida eksperdid räägivad, paraku tõsiselt ei võeta.
• Varem oli usaldus arstide suhtes hoopis teisel tasemel. Näiteks kui Lõuna-Eestis Võru arste ei usaldatud, siis Tartu omi ikka usaldati.
• Minu vanemad ei saanud endale võtta sellist riski, et oleksin poliomüeliiti jäänud ning vanaema käis ja tõi Petserist vaktsiini. Mina mäletan, kuidas meie tänavas üks poiss lastehalvatust põdes ja jäigi halvatuks. Kõik teadsid kedagi, kes selle läbi oli kannatanud. Seda haigust väga kardeti.
• Tänapäeval on tekkinud valearusaam, et meditsiin on kõikvõimas: lähen haiglasse ja küll nad mu terveks ravivad! Aga ravi ei ole kunagi ennetamisest parem. Ravi jääb alati hiljaks selles mõttes, et kedagi ei saa ju ravida enne sümptomite tekkimist. Aga selleks ajaks, kui avalduvad sümptomid, on paljude haiguste puhul juba organism kahjustada saanud. Meie arstid on väga võimekad, ent sageli on liiga hilja midagi teha.
  • Irja Lutsar, intervjuu: Taavi Minnik, "Irja Lutsar: Eesti inimeste arusaam vaktsiinidest on siiski tagasihoidlik", Delfi, 02.02.2022

• Nüüd ju kõike saab Selverist, aga kui mina laps ja ka noor olin, siis soo ja raba olid kogumise kohad. Ma ei mäleta aastat, kui me ei oleks mustikal või jõhvikal käinud.
• Mida ma õppisin soost ja rabast on see, et sul peab mingi plaan olema ja sa ei saa rahmata siia-sinna.
• Ma ei oska küll ütelda, mitu kotti või korvi on minul sohu või rabasse jäänud, sest need said ikka pandud selle kuuse või männi alla – mõnikord ka mõne üksiku kase alla, mis ei ole ju tavaline rabapuu –, et no selle ju ometi üles leiab, see on nii iseloomulik koht. Siiamaani ei ole üles leidnud. Mõnikord oli kohe päris kurb, et pool päeva oli marju korjatud, aga tuli ilma kotita koju minna, sest see kott oli kuskil, kust teda kätte ei saanud.
• Sügise värvid – need värvilised või punased või vähem punased lehed. Kevad, kui kõik algab ja õitsema läheb. Kas või siinsamas rabas praegu on ühtmoodi värvid, aga kevadel on siin nii palju igasugu väikeseid õisi ja putukaid, mis siin ümber lendavad. Seda ei ole väga paljudes maades. Ma arvan, et see on suhteliselt unikaalne.
  • Irja Lutsar, intervjuu: "Irja Lutsar on rabasse mitmeid marjakorve kaotanud", ERR, 09.12.2020

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Irja Lutsar