Ilmar Jaks

Ilmar Jaks (4. aprill 1923 Asuküla vald, Läänemaa – 1. september 2019) oli eesti kirjanik.

"Eikellegi maal"

Ilmar Jaks, "Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist", 1991, 2. trükk (esmaväljaanne 1963).

• Maailm oli ilmatu mängukann, millest vallandus saladusi igal sammul. (lk 6)
• "Armas Jumal," kordas klass härra Sootsi sõnu, "armas Jumal, anna Siimonile andeks ja aita, et ta edaspidi enam nii ei teeks..."

Kaalumaja krohvseinale nõjatunud, nägu vastu septembripäikest, oli ta tundnud enese uuesti viibivat nurgas, kuhu võis sattuda nii ülekohtuselt kui ka teenitult, alati aga tõestades ta peidetud, määratlemata süüd, suud sulgedes, protestiks tõstetud kätt langetama sundides: suurtel inimestel oli alati õigus. (lk 8)

• Jah, vastas Siimon, meeldib küll, väga meeldib, enne kui ta vankrist mahagi oli jõudnud. Ta viibis Mullal, esimest korda seisis ta Mullal, mis polnud ainult rühm hooneid, vaid koht, kuhu isa aeg-ajalt ära oli kadunud, silm, mis mõõtis, kaalus ja kergeks tunnistas. Kõik, kes ei teeninud talu, olid põgenikud, keda süü pidi jälitama ilma otsani. (lk 16)
• Isa viibis kogu hilissuve linnas, paberossi paberossi järel tõmmates. Kõige parem palgimets ja mitukümmend hektarit maad läks, nii seisis aga ainult ametlikes pabereis ja kirjutati proletaarlaste häälekandjas. Võõrandamise varjus teostus veel midagi muud, millest ainult isa teadlik oli, tumedalt aimas ja vahel, mõnel unetul tunnil, õudse selgusega nägema pidi. Seltsimehed kujutasid endast ainult maist kehastust ja täidesaatjaid; punaste lippude lehvides ja võõraste võimumeeste aidas ja õuel olles mõisteti tema, talu reetnu ja naise poole hoidunu üle kohut.

Tädi Selma ei öelnud midagi, askeldas edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Nagu poleks maailmas midagi muud peale Mulla, mis tumma, samblasse kasvanud moolokina ainult nõudis. Nõudis ka veriseks kistuna, mahatallatuna, uusmaasaajaile tükkidena näkku paisatuna. (lk 18)

• Kuski oma sisimas tundis ta aga asjad olevat teisiti.

Kuski endas, teispool sõnade kirjut rägastikku teadis ta leiduvat maa, kus programmid ei maksnud nulligi, igatsus, veel sõnul sündimatagi, tähendas aga kõik. Kus venda tunti janu ja silmade põlemise järgi. Kus Bruno, Kristus ja Robespierre istusid sama laua veeres ja vahetasid oma tuld. (lk 24)

• Avajateks olid enamasti naised, mehed tööl, mobiliseeritud või jäljetult kadunud.

Maja-majalt tuli läbi käia ta laastatud, tallatud linn murelikkude, leinavate inimestega.

Sitsi ja rasvaineid oli vaja.

Tekstiilkaubast, mitte uuest ja enneolematust maailmast oli puudus noil uksi sulgevail, peenarde kohale kummardunud inimesil.

Ajaliku, ainsa elu pisikesed rõõmud: pehme pea silitada, maatükk päevalilledega, kilo suhkrut ja nelipühiks pulmad.

Maailm polnud võimatustest sonimine, hulluste järele haaramine, mitte müstiline tähis homses, vaid tänane hetk. (lk 27)

• Ülekohtu kõrval seisis ülekohus ja valu kõrval valu ning vihad vaatasid kõrvuti nagu kaksikud.

Hangeldaja, petrooleumilännik sangapidi peos, türgi sigaret suus, oli seal ja nooruk, kelle huuled võdisesid soovist tulistada: ükskõik kellega koos, ainult sõrm päästikule. Võid, ülikonnariiet ja head, rahuaegset konjakit leidus ja soovi maksta kätte: kõigil oli millegi või kellegi eest kätte maksta kellelegi, kes oli kätte maksnud. Suured ärid ja suured teod, tühjaks jäänud voodid ja ideaalid kutsusid, orkester mürtsus, rahvakasvatuse talituse juhataja rääkis ja ajalugu tiksus tikk-takk-tikk-takk... (lk 34)

• Tikksirgena ja täies lahinguvarustuses pataljoni lahkumisrivis seistes tundis Siimon, et oht ja ilu olid kaksikvennad, et oht ja vaimustus toitusid teineteisest, et lahkumisrivides seistes oli ükskõik, mis ütlesid kirjad lippudel. Surma meenutusest, eemalt kostvast rindemürinast jätkus ta hinge tunde manamiseks, mille ta uskus olevat sõdurite ühiskogemuse maailma algusest saadik: kõdi elutahte ja surmavõimaluse ristumisel, verre valgunud erutus, mis tõotas valu ja naudingut, põlemist ja tuska samast peekrist.

Kuid mis puutus see temasse õieti? (lk 42)

• Vaenlane oli tulnud ja elu löönud, kurjus töllerdas viltides mööda küla, soris sahvrites ja tikkus talli, ometi polnud kurjusele võimalik näpuga näidata; vale, mis oli piiramatu, võis end ilmutada ootamatult ja reegleid arvestamata, kahtlustuste pahast külvist ei pääsenud vallavanemgi. Okupant oli räbal külv, keegi oli kuski teri puistanud armastuseta, lillede asemel oli tärganud kivi. Vallutaja oli kuri koer ja nüüd oli hilja tulla silitustega. Isegi taevas näis seisvat kättemaksu poolel, kõikjal, kuhu küla pöördus, nähti märke peidetud põhjusest, väljade kohale riputatud kaalust, mõõgast ja mõõdust. (lk 46)
• Nagu malelaud oli maailm seal: mustad ja valged, punased ja valged, lilled ja liha, nurmed ja tapamaja, aiad, piirid ja kohus. (lk 55)
• Valgus, kellelegi kuulumatu, kõikidele kättesaamatu, elas oma elu.

Õiglus oli kosmiline pannkook, millest inimestele jagatud ainult kübemeid. Veendunud oma suurepärasuses, kisendas raasukesemees enda kähedaks: mina, mina!

Kurjus oli mürgine vihm, mille tumedad piisad laskusid lilledele, kaunitele naistele, presidendile, revolutsionäärile. (lk 56)

• "Aga mispärast?"

"Mispärast ja mispärast! Nad on teisel pool, sellepärast. Need, kes on teisel pool, saavad tuld, see on kõik. Sa siis ikka veel ei taipa?" (lk 61)

• KOGU ÕHTUST POOLE ÖÖD KÄIS LAHING.

MÕLEMA POOLE LIPPUDELE OLI KIRJUTATUD MEIE.

KUMBKI POOLTEST EI KAVATSENUD LOOBUDA OMA ÕIGUSEST.

KOGU ÕHTUST POOLE ÖÖD KÄIS LAHING JA KOIDUVALGEKS LAMAS RUKKITÜÜKAL MEHI, KEDA KUTSUTI VEREKOERTEKS VÕI SANGARITEKS, OLENEVALT, KUMMALE POOLE JÕGE LAIP OLI LANGENUD. (lk 66)

• Lahingud ei lõpe kunagi. Kõige pikemad jooned on rindejooned. Rööbiti frontidega kulgeb kümme leist rinnet. Risti läbi riikide, läbi linnade ja südamete lähevad nähtamatud piirid. Kõige verisemad lahingud lüüakse seal, kus kõik on üksi. (lk 67)
• "Aga kui tuleb nii pikk rahu, et sõda ei tulegi enam, kas siis ununeb?"

"Tigu ei pääse oma karbist."

"Missugusest karbist?"

"Kaevikust. Punkrist. Kuulipildujapesast."

"Aga kui öeldakse, et minge nüüd ilusasti koju ja..."

"Minge nüüd ilusasti koju ja hakake kasvatama poegi, porgandeid ja põlisviha. Soolake oma tõekesed sisse, et pidulikkudel puhkudel midagi võtta oleks. Et ärge unustage pangaarvet ega ideaale, meie ainus kapital. Et olge ikka mõistlikud, ärge uuristage, ärge pärige, olge viisakad ja karsked sõnas ja teos." (lk 68)

• Kellad olid helisenud, kummalgi pool kirikuust tiheda rahvarea palistus, kuni surm leid lahutab. Püssid olid paukunud ja nad olid jooksnud; läbi linase ohuöö oli lõiganud Elli karjatus. Võõral maal oli ta ärganud, võõras inimene voodis. Vaata, seal, oli talle öeldud ühel tummal arupärimise tunnil: vaata, seal on su töö, ülesanne ja viinaaed.

Rohkem ei osanud ta Mirale vastata, need olid tõsiasjad ta eilsest, uks, millest ta kord sisse läinud, oli toonud ta käskude-keeldude labürinti; veendumuseta moonakana pidi ta teenima mõtteehitusi, mis öeldi kujutavat alustalasid, õige ja vääramatu tingimuseta eeldusi. (lk 137)

• Rannas kuulist tabatud, sain puudutatud ka millestki muust, mis paneb tooni helisema, täidab pianissimo pingega ja paisutab forte juubelduseks. Natuke leiba ja armastust, see on kõik, mida vajan. Mõlemaid mul on. (lk 156)
• "Minu härrad," alustas ta kaamerate kerkides pilkude puurivas risttules. "Nagu ma aru saan, peaks asi olema klaar. Heeringasalat meeldib meile kõigile. Parajalt jahutatud bordoo samuti. Ning kes meist, mu härrad, ei ihkaks kõndida siidsokkides ja omada loožikohta? Ratsahobusest rääkimata. Rääkimata ratsahobuse pidamisest." (lk 159)
• Juba koolipõlves koges Siimon seletamatut heameelt uuest, alles täiskirjutamata vihikust. Vastne klade puhaste lehtedega tekitas poisis tunde pühapäevast, uuest stardist, uuest võimalusest. Vana ploki lõpus polnud võimalik hoida joont ega stiili. Kulunud nurkadega poognad lasusid hingel nagu varisenud sügis. (lk 162)
• PEATÜKK I. ABIELU SÕLMIMISEST.

§ 1. Kihlus on sõlmitud, kui mees ja naine, pärast seda, kui nad on peatunud teine teispool trotuaari, enam pole võimelised nägema teemärke ega korravalvureid.

§ 2. Katkeb kihlus ühe poole surma läbi, on ellujäänul õigus valida revolvri, nööri ja arseeni vahel.

PEATÜKK 2. ABIELLUMISE TAKISTUSED.

§ 1. See, mis juba on, ei saa muutuda olematuks.

§ 2. Mahakuulutamiseks pole õigust neil, kes abiellumise ettekäändel kavatsevad rajada firma.

PEATÜKK 3. LAULATUS.

§ 1. Abielu on sõlmitud samal hetkel, kui pooled kohtuvad; isegi tuhat aastat varem.

§ 2. Sobivad tunnistajateks: tuul, söestunud tukid kaminas. (lk 163)

• PEATÜKK 7. KRIMINAALSEADUSEST.

§ 1. See, kes usub enese olevat süütu, heitku esimene kivi.

§ 2. Neid, kes pole iial omastanud ligimesele kuuluvat, kutsutakse käesolevaga avalikule koosolekule nööpnõela pea peal.

§ 3. Neid, kelle jalgade all pole pihustunud ükski vend, palutakse heita oma verine kirves Atlandi ookeani. Juhul kui mainitud veekogust ei jätku, kuulub samaks otstarbeks kasutamisele ka Vaikne ookean. (lk 164)