Vaimustus

Proosa

• Jumala kulg looduses, mõtted, mida Tema kui maailma valgus on meile oma loomise jadas teoga näidanud — see on püha raamat, mille kirjamärke ma olen usinalt veerinud ja veerin jätkuvalt küll mitte päris õpipoisi kombel, ent vähemasti truisti ning usinalt. Kui mul oleks nii palju õnne, et jagada kas või üheainsaga oma lugejaist raasukest sellest magusast vaimustusest, mis mind valdas, kui tajusin hoomamatu Looja igavest tarkust ja headust tema tegudes, ning usaldust mu enese hinges, millele ma ei oska nime anda — siis oleks see veendumusega seonduv vaimustus kindel kütke, mille toel võiksime käesoleva teose käigus riskida siseneda ka inimajaloo labürinti. Looduse suur analoogia juhtis mind kõikjal religiooni tõdede juurde, ja mul tuli end tagasi hoida, kuna ma ei tahtnud ette rutates end neist ilma jätta, soovides jääda samm-sammult edasi liikudes truuks ainult sellele valgusele, mida kiirgub Looja varjatud kohalolekust kõiges tema poolt loodus. Mu lugejatele ja mulle saab osaks seda suurem nauding, kui näeme valitud teed käies lõpuks, kuidas see ähmane valgus tõuseb kui ere leek ning päike.
  • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019. Eessõna, lk 17

• Vaimustus ei räägi alati selle kasuks, kes seda äratab, ega ka alati selle kasuks, kes seda tunneb.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007, lk 40

• Salomoni meel läks ärdaks. Miks pidi saatus just teda kiusama? Mis oli ta sellele kurjale inimesele teinud, kes tema istepaiga sula liimiga oli ära määrinud? Mis aitas nüüd kõige tulisem waimustus kui ta üht ainust paari püksagi laua küllest lahti ei jõudnud sulatada?
  • Eduard Bornhöhe, "Tallinna narrid ja narrikesed" I, "Kuulsuse narrid"

• Harris ei satu kunagi vaimustusse. Tal puudub luulemeel, puudub see ohjeldamatu igatsus kättesaamatu järele. /---/

Seisate Harrisega öösel kahekesi mere ääres ja räägite: "Tasa! Kas kuuled? Kas pole need näkineiud, kes lainetavate vete sügavuses laulavad? Või on need kurvad vaimud, kes halavad merekasvude kütkes olevate kaamete surnute kohal?"

Harris võtab teil käe alt kinni ja vastab: "Ma tean, mis see on, vanapoiss - sa oled külma saanud. Tule parem minuga kaasa. Ma tean üht kohta ümber nurga, kus võib teha tropi sellist šoti viskit, millist sa varem pole maitsnud - see paneb su paugupealt jalule."

• Jerome K. Jerome, "Kolm meest paadis, koerast rääkimata", 2. ptk. Tõlkinud Tiiu Viires, 1994, lk 17-18

• Eva-Lotta ohjeldamatu vaimustus röövlikeele vastu üllatas teatud määral ta isa, kes polnud kunagi midagi taolist märganud, kui kõne all olid ebakorrapärased tegusõnad saksa keeles ja muud seesugused asjad, kuid ta istus siiski õhtu otsa ja õpetas Eva-Lottat ning järgmisel päeval andis Eva-Lotta oma teadmised Kallele ja Andersile edasi.
  • Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", tlk Vladimir Beekman, ptk 3

• Mõnikord juhtus, et see, mida ta oli kirjutanud, meeldis talle. Meeldis sedavõrd, et kurku tõusid vaimustuspisarad, mida ta kiiruga ja häbenedes alla neelas. Kuid oma kirjatöid ei söandanud ta kellelegi näidata. (lk 24)
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21

• Need hüüded ["Elagu keiser!"] kõlasid üle vägevate pasunahelide ja trummipõrina, kostsid läbi kõigi Rooma kirikute kellahelina, kui pidulik rongkäik otse läbi linna Kapitooliumile suundus. Sest kuhu mujale pidi Rooma juhtkond viima külalise, kellele rahva vaimustus juba esimesel päeval oli pähe surunud nähtamatu keisrikrooni.

Nüüd seisab Konradin kuulsaimal kõigist Rooma seitsmest künkast, paigal, mis läbi aegade on olnud maailma keskpunkt.

• Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund 1961, lk 183-184

• [Hartenfels:] "Kõik on nüüd korraga antiikaja vaimustuses. Ma ei usu, et keskaeg oleks olnud ainult pimedus ja toorus. Arvan koguni, et palju antiikajast elas edasi ja et noor keiser Otto polnud mingi erand. Oli isegi üks paavst... Me ei saa tuhandest aastast üle hüpata, nagu poleks seda kunagi olnud. Minu arvates oli keskaeg selle teie poolt jumaldatud antiikaja laps ja pärija. Ja sel oli peale muu midagi, mis antiikajal puudus."
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", 1977, 17. mai

• Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, murtudsüdamepõõsas ega üldse kuskil.

Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.

"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.

"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.

"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju."

• Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64

• Vabaproua ohkas. See oli pikk veniv, aeglaselt vaibuv ohe, ette nähtud just sääraseks juhtumiks. Mamanil oli varuks teisigi ohkeid - kiireid, lõõtsutavaid ebameeldivate olukordade puhuks, vaevaltkuuldavaid hingetõmbeid härrade tarbeks, vaimustatud, pisut vilisevaid endiste soosikute jaoks ja vaimustusest värisevaid kontserdil ning teatris pruukimiseks.
  • Kaari Utrio, "Armas Henrietta", tlk Merle Krigul, 1993, lk 12

• Inge Lohmarkil polnud lemmikuid ega hakanud kunagi olema. Vaimustus oli ebaküps, eksitav tundetulv, hormonaalse taustaga eksalteeritus, mis tabas murdeealisi. Ema seelikusabast olid nad juba lahti lasknud, aga vastassoo võlumiseks veel võimetud. Ebaküpsetele tunnetele sai siis asendusobjektiks abitu sookaaslane või kättesaamatu täiskasvanu. Plekilised põsed. Kleepuvad silmad. Särisevad närvid. Piinlik eksimus, mis tavaliselt vaibus iseenesest sugunäärmete küpsemise lõppedes.
  • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 10

• Julgen öelda, et Ida-Virumaa hakkab moodi minema. Aastaid ei huvitanud kedagi peale keeleinspektsiooni, kuidas siin elatakse. Nüüd aga on vaimustus nii suur, et õhutatakse lausa soovmõtlemist, omamata kohalikust tegelikkusest vähimatki pilti. Ma ei oska muud moodi seletada näiteks kriitik Margus Partsi (Postimees 9. VII) hõiset: "Festival täitis oma eesmärgi. Neil kahel päeval sai selgeks, et Ida-Virumaal on küllaga potentsiaali pöörata vastuoluline pärand enda kasuks ja saada Eesti alternatiivkultuuri üheks tõmbekeskuseks."

Nii tore on vaimustuda! Olge mureta, mingisugust tõmbekeskust siia ei tule.

• Mart Niineste, "Ida-Virumaagi väikekodanlikustub", Sirp, 13.07.2018

• Vaimustust peetakse tavaliselt emotsionaalseks seisundiks, ja küllap ta seda ongi, ent päris kindlasti mitte ainult, põhja poolest ja peamiselt usutavasti ikkagi pigem mitte. Seletav sõnaraamat ütleb esimesel kohal, et "vaimustus" on tugev rõõmutunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud tähelepanu koondumine millelegi, keskendumine – ja teatav võlu või nõidus, mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle loomus, keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha. Kütkestavus kuulub nähtuse loomusse, see ise kütkestab, haarab kaasa, keskendab ja koondab. Aga võiks ehk täpsemini kuulda ka sõna "vaimustus": vaimustatud olla tähendab lasta oma vaimul laieneda ja kasvada, lasta (teisel) vaimul end kaasa haarata, ehk ka ühendusseastumist või sideme loomist säärasega, millega enne pole sisimat sidet saavutatud või pole taibatud teda kuulda võtta. Nõnda pole vaimustus enam mõni pelk emotsionaalne seisund, vaid – ikkagi tundega seotud – avardumine. Ent mis olekski intellektuaalne avardumine ilma tundeta.
  • Vilja Kiisler, "Kohtumine tarkuse armastajaga teeb õnnelikuks" Müürileht, 9. detsember 2019. Arvustus filmile "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" (Eesti, 2019).

• Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline.
  • Heili Sepp, "Killustatud kogemuste Narva" Vikerkaar, mai 2020

• ...mõnikord taipab vestluskaaslane, kas loomupärasest headusest või professionaalsest vajadusest, et sisemiselt oled sa samasugune kui kõik teised. Üheainsa hetke jooksul asendub ükskõiksus vaimustusega, vaimustus aga täieliku meeleheitega reaalsuse ees.
  • Rubén David González Gallego, "Valge mustal". Tõlkinud Valdek Kiiver. Tallinn: EKSA, 2020, lk 45

Draama

TÜTARLAPS: Kes nad on?
ABRAHAM: Mingi teaduseveteranide koor, ah, pole seal ühtegi õiget teadlast! Kogunevad aeg-ajalt mu akna alla kokku, et oma vaimustust avaldada. Kui nad teaksid, kui halvasti see kole laul vesikoerte seedimisele mõjub...

• Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), I vaatus, I pilt, lk 17

Luule

Kord lapsepõlves tsirkuses ma käisin isaga
ning tulvil õndsat vaimustust sealt koju tulin ma.
Nii palju andis mõelda kõik - mil kombel laulab saag,
miks karu tantsu lüüa võib, kui tuld küll neelab maag?

• Heldur Karmo, "Tsirkus", tuntud Heli Läätse esituses (viis Arne Oit)