Äri

Äri ehk äritegevus ehk ettevõtlus on majandustegevus, mille eesmärk on saada tulu. Enamasti selleks toodetakse kaupu, osutatakse teenuseid, vahendatakse neid või spekuleeritakse nendega.

Draama

• [Piibeleht:] Äri ei anna häbeneda.
  • Eduard Vilde, "Pisuhänd"

Proosa

• Kliimamuutus on suur äri ja me peame mõtlema, kuidas sellest võimalikult palju kasu saada.
  • Erki Savisaar kliimaneutraalsuse konverentsil, 13. september 2019

• Järgides omaenese huve, toetab inimene sageli ühiskonna huve tõhusamalt kui sellisel juhul, kui ta tõepoolest üritab neid toetada. Ma ei ole kunagi kuulnud, et väga palju head oleks sündinud kellegi käe läbi, kes on võtnud nõuks teha äri ühiskonna hüvanguks. See kalduvus ei ole tõepoolest kaupmeeste hulgas eriti levinud ja ei ole vaja kulutada palju sõnu, et neid sellest loobuma veenda.
  • Adam Smith, "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest", tõlkinud Mart Trummal (2005), II köide, lk 46

• "On olemas selline asi nagu uhkus," seletas ta mulle. "Uhkus selle üle, kuidas sa kaupled. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei ajaks seda äri sel kombel nagu mina. Tänapäeva maailmas pole üldse mingeid kombeid, noormees. Ei ole lahkust. Ega vastutulelikkust. Mitte keegi ei mõtle ligimesest kõige paremat. Ärimaailm on muutunud raamatupidamistehteks, mida sooritavad masinad ja mehed, kes on väga masina moodi, kuna neil pole hinge. Ei ole enam au ega usaldust ja kehtima on hakanud hundikarjaeetika."
  • Clifford D. Simak, "Libainimesed", tõlkinud Krista Kaer (1989), lk 39

• Kahtlemata võib ilmneda varakult näi­teks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks te­gema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea ma­jandusteadlane peaks tajuma elu irratsio­naalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklas­sika lugemine.
  • Marju Lepajõe, Laureaat Marju Lepajõe, LHV ajakiri Investeeri, 1/2018 (veebis 02.03.2018, intervjueeris Tiit Efert)

• ... seejärel läks d'Artagnan heinakaupmehe juurde ja ostis temalt sada viiskümmend kubu õlgi - kõik, mis tal oli -, makstes nende eest kokku kolm pistooli. Siis läks ta kõrtsmiku juurde, kus leidis eest Porthose, kes oli just ostnud kakssada kubu umbes sama hinna eest. Tublist Talupojast said nad lõpuks veel sada kaheksakümmend kubu õlgi. Kokku oli neil seega nelisada kolmkümmend kubu.

Rohkem Saint-Germainis õlgi ei olnud.

Kogu see retk ei nõudnud neilt rohkem kui pool tundi. Mousqueton, kes oli sel alal asjatundja, sai improviseeritud äriettevõtte juhatajaks.

Talle anti korraldus mitte loovutada kõrtki madalama hinnaga kui üks luidoor kubu pealt. - Kaupa usaldati talle neljasaja kolmekümne luidoori eest. (lk 532)

• Kui d'Artagnan suurde saali astus, puhkes üldine naerulagin. Kuid d'Artagnan ei näinud temale osaks langenud üldist tähelepanu märkavatki ja hakkas nii osavasti, kärmelt ja lõbusalt oma õlgset magamisaset korraldama, et kõigile neile vaestele tukkujatele, kes siiski õieti uinuda ei saanud, vesi suhu tuli.

"Õlgi!" hüüti, "õlgi! Kust saab õlgi?"

"Viin teid sinna," ütles Porthos.

Ja ta viis asjasthuvitatud Mousquetoni juurde, kes jagas suuremeelselt õlekubusid, üks luidoor tükk. (lk 533)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• [Raoul ja d'Artagnan:] "Pööning toob sisse viissada liivrit. Kuid see pole ju elamiskõlblik."

"Ega seal elatagi. Aga nagu sa näed, on pööningul kaks akent väljaku poole."

"Jah, härra."

"Noh, iga kord, kui kedagi rattale tõmmatakse, puuakse, tükkideks kistakse või põletatakse, üüritakse need aknad kuni kahekümne pistooli eest välja."

"Oh!" hüüatas Raoul õudusega.

"See on jälestusväärne, eks ole?" sõnas d'Artagnan.

"Oh!" kordas Raoul.

"See on jälestusväärne, aga nii see kord on... Nood Pariisi logelejad on mõnikord päris inimsööjad. Ma ei mõista, kuidas ristiinimesed võivad sellise asjaga äri teha."

"Tõepoolest!"

"Kui mina elaksin siin majas," jätkas d'Artagnan, "siis·topiksin hukkamiste päeval isegi lukuaugud kinni. Aga ma ei ela siin." (lk 371)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• Koorimuusika valdkond, kuhu kuulub põhiosa Veljo Tormise loomingust, toimib teistsuguse loogikaga kui kommertssfäär. Seal on keskmes kontsert ja heliplaadid on tihtipeale kontserdisalvestused või edukate kontserdikavade tulemid. Kontsert on teatavasti midagi niisugust, kus kuulaja tähelepanu üritatakse muusikal hoida ürituse algusest lõpuni ning üritus ise ei välta mitte mõne minuti, vaid pigem tunni.

Selles pole ühe-loo-ideoloogial kohta.

• Salvestuste levik helikandjatel on paljutahuline nähtus, kuid üldistus kõlab igal juhtumil üsna ühtemoodi: helikandjatele talletatud ja sellisel kombel leviv muusika seondub mitmel moel inimeste muusikakirega ning väljendab seda. Ühed, kes tahavad muusikat kuulata ja otsivad sealt elamust, teised, kes tahavad head muusikat luua, esitada ja teistega jagada ning kolmandad, kes vahendavad, ei ole samuti üldjuhul mitte pelgalt turukaupmehed, vaid muusikahuvilised.
  • Immo Mihkelson, "Seitse kümnendit plaatidel - pikk ja lai diskograafia", Postimees, 7. august 2020, lk 17

• Nõukogude müüdi narkoos on sama visa ja seda on sama raske ravida nagu igasugust muud maaniat või ismi. Pärast Raisatud Nädalalõppu Utoopias on kange tahtmine saada veel vähemalt üks piisk, isegi kui jook on lahjendatud ja müügil vale sildi all. Ja Kominterni ideaalide mustal turul leidub alati uusi silte. Komintern teeb loosungitega äri nagu salaviinakaupmees võltsitud alkoholiga, ja mida lihtsameelsem on külastaja, seda kergemini saab temast ideoloogilise puskari ohver, mida müüakse rahu, demokraatia, progressi või mistahes muu kaubamärgi all.
  • Arthur Koestler, "Pühendatud", 1995, tlk Udo Uibo, lk 51

• — Õie! Õie! hõikas Ants aiast. — Õie, tule ruttu siia!

— Mis neil seal peaks olema, imestas Õie ja jooksis aeda.

Ants ja Ott seisid suure rippuvate okstega sõstrapõõsa juures, näod naerul. Vähe eemal kaagutas kõigest jõust Õie valge kana, kellest ema oli rääkinud, et ta juba paar-kolm nädalat oma pesa peidab ja ei-tea-kuhu muneb. Ema oli kogu pesatäie mune sellele lubanud, kes pesa leiab.

— Meie leidsime kanapesa, hüüdis Ott.

— Nüüd saame munad endale, müüme ära ja raha teeme pooleks, lisas Ants uhkelt ja lükkas sõstrapõõsa oksad kõrvale.

Siin see peidetud vara oligi. Suur hunnik helevalgeid mune. Ja nende pärisomanik seisis eemal ja hurjutas leidjaid, et ilm kaikus.

— Mina nägin, kui kana põõsa alt välja hiilis. Näitasin Antsule ja Ants arvas kohe, et küllap siin ta pesa ongi, seletas Ott. (lk 33-34)

• Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944

Luule

Üks aina äri ajab,
võib kõike saada talt
ja päise päeva ajal
sul petab tallad alt.
...
Näe, ahnitseja raha
on kokku ajanud
ja vabriku kui mõisa
on sellest rajanud.

• Janka Kupała "No kuis siis mitte naerda..." (Luulevalimikust "Aga kukulind see kukkus...", tõlkinud Helvi Jürisson ja Muia Veetamm)

Ta asju müütab,
all lonkav järi.
Ah kuidas tüütab
see neetud äri.

On elu sassis
ja vihma kallab.
Pool soru passiks
nüüd hinge alla.

• Heljo Mänd, "Vanakraamikaupmees", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 34-35