Hendrik Adamson

Hendrik Adamson (6. oktoober (vana kalendri järgi 24. septembril) 1891, Kärstna vald – 7. märts 1946, Tuhalaane vald) oli eesti luuletaja ja õpetaja, kes paistis silma ka mulgi murdeluulega.

Luule

Om maid maailman tuhandit
ja rahvit mitmit miljunit
üitsainus Mulgimaa.

Ää kuri kui las olla ta —
ku Pikässillast üle saa,
suud anna mullal ma.

• "Mulgimaale", "Väike luuleraamat", 1965, lk 7

Käe teki veerest pudenive valla,
näi: ame rinna kohald ette paisunu,
ist akne pääle, kura jala talla

püinds vaadet' alt ja küirut' pää ta alla.
Mis enne katekõrdselt varjatu,
jäi süituld nätä ülevest mul alla.

• "* Tekk riibuline ümmer...", "Väike luuleraamat", 1965, lk 13

Mitte kuulda, mitte nätä
pal'last lõhnu engäte:
tunda tuuld ja äitsnit nätä,
rinda kergess sii ei tii.

Äitsnep loidap; mõte roidap
keset nuuri pedäjit;
mõtsa lõhna kopsu kõhna
engät, luhte mesitsit.

• "Äitsnep loidap", "Väike luuleraamat", 1965, lk 14

Ku ma mõtle, kos nii aja
nõnda ruttu lännu;
kos nii lossi, kos nii maja,
kos nii linna jäänu.

Kos om jäänu maa ja mere,
mis ma mõtli võita;
kos om iha noore vere
ilma otsa sõita.

• "Mõtte'", "Väike luuleraamat", 1965, lk 16

Mimoosi äidsen ja lume rätsen,
grimassi' tarreten mu päetsin.
Kes süüp ja kedä süvväs: nädsin
käip nurgast, koskil sängi kädsin
ja mängi lädsin.

• "Mimoosi äidsen", "Väike luuleraamat", 1965, lk 16

Aeg muutub ja kerge on keerda tal
üht ülevalt alla, teist ülesse alt

• "Tempora Mutantur", "Väike luuleraamat", 1965, lk 125

Kas tulep kunagi kah aig,
et süämin jää ja lumi sulap
ja vastikuss saap vere maik?

Viil viivitep, ei taha tulla.
Kui kik üitsainus surnuaid,
om rahu all- ja päälpuul mulla.

• "Ainuke võimalus". "Väike luuleraamat", 1965, lk 133

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Hendrik Adamson