Füüsika on teadus, mis tegeleb asjadega, mis üldiselt peaksid kohtudes tegema "kolks", püüdes mõõta ja välja arvutada, kuidas täpselt nad "kolks" teevad või ei tee. Miks asjad ülepea olemas on, kust nad tulid, mis on armastus ja kuhu kadus uni, füüsikat ei huvita.
Moraalses maailmas levib valgus aeglasemalt kui soojus — erinevalt füüsilisest maailmast.
Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. LR 36/2004, lk 37
Võib-olla vajab omadussõna "vana" täpsemat määratlust. Füüsikas, matemaatikas ja astronautikas tähendab see vanemat kui 30 eluaastat; teistes teadusharudes lükkub seniilsuse avaldumine vahel edasi neljakümnendatesse eluaastatesse. Mõistagi leidub sellest hiilgavaid erandeid; ent nagu iga värskelt kolledži lõpetanud teadur teab, ei ole viiekümnenda eluaasta piiri ületanud teadlastest kasu muuks kui juhatuse koosolekuteks, ning nad tuleks iga hinna eest laborist eemal hoida!
Arthur C. Clarke, "Hazards of Prophecy: The Failure of Imagination", rmt: "Profiles of the Future" (1962; täiendatud trükk 1973)
Füüsikaõpetaja Mutt oli küüniline mees, kes armastas rõhutada, et füüsikast ei saagi tüdrukud midagi taibata, tüdrukute asi olevat rohkem keemia - nii pannil kui näolapil.
Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev, 2021, lk 82
Teadlasena uskusin ma, et füüsika on objektiivselt eksisteerivas reaalsuses tegelikult kehtivate seaduspärasuste kõige täpsem kirjeldusviis, parim, milleks tänapäeva inimene võimeline on. Füüsika tundus mulle olevat üldisim ja sügavaim kõikidest teadustest. Täiesti objektiivne, ehkki paratamatult ebatäpne füüsika pidi olema vaba inimlikest uskumustest, mis kaasnevad füüsiku kui inimese ebatäiuslikkusega. Lühidalt: füüsiku töö toob esile tõe, kusjuures siin tõe käsitluse aluseks olevat vastavusteooriat pidasin ma sama ilmseks ja enesestmõistetavaks nagu reaalsust.
Füsikalismile tuginev teadusideoloogiline fanatism on kandunud kooliharidusse, omistades teadusele ka lunastaja ning päästja rolle. Teaduspropagandistlikud nipid on üle võtnud seesugune religioosne propagandistlik kirjandus, mis on ühtlasi teadusdemagoogiline ja võib esineda kooskõlas teaduslike faktidega. Teadlaste teadvustamata usk võib pöörduda nende endi vastu.
Kui inimese on füüsikasse toonud teadmisjanu, siis kahtlemine oma teadmiste alustes võib talle tekitada sügava pettumustunde, mille üheks põhjuseks on täitmata lubadused, mida teaduse nimel talle koolipõlves jagatud on.
Mina tahtsin lapsest saadik teada, kuidas maailmas asjad on. Ma uskusin, et täppisteadused on tõsine asi ja kõik muu on üks loba. Nii usub suur osa füüsikuid ja Jaak Aaviksoo arvab ilmselt siiamaani nõnda. See kõik on läbitud etapp elus. Aga ma tahtsin teada, kuidas asjad on, ja mind ei rahulda, kui ma saan sellise tulemuse, mis mulle meeldib. Asi hakkas sealt peale, et miks ma saan universumit rehkendades selliseid tulemusi, nagu mul vaja on. Inimesed tahavad teatud eas teada saada, milline maailm on. Aga hilisemas eas tahavad nad saada kinnitust sellele, mida nad juba teavad. Neid isegi hirmutab see, et äkki saab teada, mis tegelikult toimub. Ma sain aru, et füüsika ei anna mulle infot, mismoodi asjad maailmas tegelikult on. Ja ma tahan teada. Katsun seda seletada: oletame, et ma mängin õudselt hästi malet, tunnen reegleid ja puha. Füüsika ongi nagu malemäng. Aga mind huvitab palju rohkem, kes selle mängu tegi ja milleks see tehti ja kes ma tegelikult olen.
[Andrea Fink:] "Füüsikat on alati niimoodi rahastatud. Seda Fermi mõtleski, kui ütles, et ükskõik mis aatomipomm muidu ka on, suur füüsika on see igal juhul." (lk 31)
Eksperimentaalfüüsikuid on teoreetikutest kerge eristada.
Teoreetikud ei taha riietelehapet tilgutada. Neile ei meeldi eriti see, kuidas laborid lõhnavad, neile ei meeldi kitlid ja kummikindad. Nad leiavad, et praktiline füüsika meenutab liialt kehalist tööd. Mille eest nemad on end ülikooli peitnud. (lk 123)
[Kristen Klaussen:] "Inimesed arvavad, et tehnoloogia on rakendusteadus. Et füüsika käib tehnoloogiast eespool. Asi on vastupidi. Füüsika on tekkinud katses leida lahendusi probleemidele, mille oleme formuleerinud meie, tehnikud. Sest meie oleme tegelikkusele lähemal." (lk 259)
Peter Høeg, "Susani efekt". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2016
Füüsika suur õppetund on sajandite vältel olnud see, kui palju jääb tegelikult meie pilgu eest varjule. (lk 23)
Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017
Lugemine on ninanips mitte ainult vaimsele, vaid ka füüsilisele piiratusele. Kirjandus pöörab ümber füüsika paratamatused, sest lugu saab lugeja kanda minevikku viisil, mis on termodünaamika teise seaduse tõttu võimatu. Päikesesüsteemile kõige lähem täht, Proxima Centauri, asub isegi kõige kiiremast kosmoselaevast kümnete tuhandete aastate kaugusel. Ent lugedes võime liikuda sekundiga valgusaastate taha, vaadata distantsilt Laniakead – igal leheküljel võib meid oodata ussiauk. Lugemine on aja ja ruumi ületamise kunst, liikumatu liikumine.
Kliima- ja ökoloogiline kriis on väljaspool parteipoliitikat. Ja praegu pole meie peamine vaenlane meie poliitilised vastased. Meie peamine vaenlane on nüüd füüsika. Ja me ei saa füüsikaga kokkuleppeid sõlmida.
Greta Thunberg, "Mul on unistus", kõne USA Kongressi ees, 18. september 2019 (kliimamuutus.ee)
Kuid kas ei võiks just paiksust veidi kelmikamalt mõeldes õilsamaks pidada? Näiteks Mesopotaamia ja Egiptusetsivilisatsioon hakkasid edenema siis, kui küttide-korilaste või rändkarjakasvatajate kombel enam ringi ei traavitud. Paiksus sundis nutikamalt maad ja muid ressursse kasutama, edenesid matemaatika, füüsika, astronoomia jm teadusvaldkonnad, tekkis sügavam huvi maailma ning iseenda mõtestamise vastu. Sunnitus teeb oiukaks.