Šariaat (araabia keeles شريعة sharī‘ah) on koraanil ja sunnal põhinev islami usu-, õigus- ja moraalinormide kogu.[1]
Sõna sharī‘ah algne tähendus on teekond joogikohta.[2] Šariaadi tänapäevane mõiste pärineb koraanist (s 45:18),[3] kus sharī‘ah tähendab seadust, mille on ilmutanud jumal.
Šariaat kerkis esile Araabias ja islamimaades 7.–12. sajandil.[1][4] See sätestab üksikisiku ja kogu ühiskonna käitumisnormid.[5] Rituaalsed tavad, nagu näiteks igapäevane palvetamine, almuse andmine, paastumine ja palverännak on väga olulised šariaadi osad.[2]. Šariaat on väga erinev Eesti õigussüsteemist, kuna lisaks moraalsetele käitumisnormidele hõlmab see ka spetsiifilist maailmavaadet ja on islamis püha paradigma, mis põhineb ilmutustel.[4][5][6]
Šariaadi tõlgendamise, süstematiseerimise ja rakendamisega tegeleb islami õigusteadus fikh. Šariaadi õpetuste ja usuküsimustega tegelevad vaimulikud juristid ulamad. Tariqat ehk inimese sisemise usklikkuse õpetust järgivad dervišid.
Šariaat koosneb õiguse aluspõhimõtetest ning nende arendustest. Seda eristatakse nn iemdis'test, millel puudub pärimuslik alus. Šariaadi sätted jaotatakse tavaliselt usku puudutavaiks (ibādāt), mis on enamasti kõigis usulahkudes ühised, ja inimestevahelisi suhteid käsitlevaiks (muʿāmalāt). Viimased hõlmavad nt maksustamist, lepingute sõlmimist, abielusuhteid, pärimist, kuritegusid ja karistusi, riigikorraldust, sõjapidamist ja suhteid teiste riikidega, asjaajamist, kohtukorda ning inimeste tegude hindamist. Aja jooksul on välja kujunenud mitmeid tõlgenduslikke tavasid ja koolkondi. Seaduste rakendamisel on olnud määravad kohalikud tavad (šariaati rakendatakse enamasti koos tavaõigusega) ning riiklikud huvid. 19. sajandi teisel poolel hakkasid šariaati mõjutama ka Euroopa õigussüsteemid. Osmanite riigis eemaldus šariaat oluliselt riigi-, kaubandus-, haldus- ja kriminaalõiguse valdkonnast. Tänapäeval on paljudes islamimaades (nt Saudi Araabias, Pakistanis, Iraanis ja Sudaanis) šariaadi ulatust püütud taas laiendada.[2]
Šariaadil on kolm komponenti: usk, iseloom ja teod. Vaid väike osa "teo" alla kuuluvaist reeglitest seostub seadusega. Teod hõlmavad usuga seotud toiminguid nagu palvetamine, paastumine, palverännak ja teiste inimestega seotud tegusid, nagu abielu, kuriteod või äri.
Usu komponent käsib moslemitel uskuda Jumalasse, inglitesse, prohvetisse, ilmutustesse ning teistesse usu metafüüsikalistesse ja -füüsilistesse aspektidesse.
Iseloomu puudutavad reeglid käsivad moslemitel püüelda alandlikkuse ja lahkuse poole ning hoiduda valetamisest ja uhkusest.
Mõningaid teiste inimestega seotud tegusid võib reguleerida riik, samas teod, mis on seotud Jumalaga (kaasaarvatud usk ja iseloom) on indiviidi ja jumala vahelised. Hoolimata sellest on mõned islamiriigid šariaadi usu, iseloomu ja tegude komponentide poolt seatud ettekirjutuste rikkumised kriminaliseerinud.[7]
Algne ühtne islami usk killustus erinevate tõlgenduste ja võimutülide tagajärjel. Esimesena eraldusid haridžiidid, 660. aastatel jagunesid islamiusulised sunniitideks ja šiiitideks. Enamik islamiusulisi kuulub tänapäeval sunniitide hulka ning on suhteliselt ühtsed. Šiiidid seevastu jagunesid omakorda, arenedes mitmeteks erinevateks usulahkudeks. Arvukaimad on imamiidid ja ismailiidid.
Islami õpetuse ja usuliste institutsioonide areng stabiliseerus 11.–12. sajandil. Sellest ajast pärinevad islami jurisprudents (fikh), teoloogia (mõjukaim on al-Azhari koolkond) ning vaimuliku hariduse süsteem (medrese). Sel ajal kinnistusid ka vaimulike võimu piirid ning ühtlustati šariaadi usukäsitlus ühiskonnas.[1]
Šariaat süstematiseeriti umbes 8.–10. sajandil. Umbes 200–300 aastat hiljem sai Muḩammad oma esimese ilmutuse. Usutakse, et 10. sajandi lõpuks olid peamised šariaadi komponendid suuremas osas paika pandud. Muutused islamiühiskondades tingivad ka šariaadi tõlgenduse pideva muutumise, mis on väljendatud fatwades ning õiguslikes arvamustes.[7]
Šariaadi tõlgendamisega tegelevad juristid, keda nimetatakse fuqahaadeks. Nad hindavad seaduse rakendamise praktilisust sõltuvalt ajast ja kohast. Riikides, kus šariaadil on ametlik staatus, tõlgendavad seda kohtunikud, keda nimetatakse gadideks. Fikhi tõlgendused jagavad inimeste käitumise viide kategooriasse:
- kohustuslik;
- soovitatav;
- neutraalne;
- mittesoovitatav;
- keelatud.
Islamimaades olid nii ilmalikud kohtud kui ka šariaadikohtud. Šariaadikohtud tegelesid tihti perekonnaõigusega. Euroopa koloniaalperioodil kodifitseeriti paljud neist õiguslikest seisukohtadest tsiviilõiguse osadena.
Islamiriikide õigussüsteemid jagunevad kolmeks:
- klassikalised šariaadisüsteemid;
- ilmalikud süsteemid;
- segasüsteemid.
Klassikalise šariaadisüsteemiga riikides on šariaadil ametlik staatus või tugev mõju õigussüsteemile ning see hõlmab perekonna- ja kriminaalõigust, mõnikord ka isiklikke uskumusi, kaasaarvatud karistusi usust taganemise, jumalateotuse ning mitte palvetamise eest. Klassikaline šariaadisüsteem kehtib Egiptuses, Mauritaanias, Sudaanis, Afganistan, Iraanis, Iraagis, Maldiividel, Pakistanis, Kataris, Saudi-Araabias, Jeemenis ning teatud piirkondades Indoneesias, Malaisias ja Nigeerias.
Moslemienamusega riikides on kõige tavalisemad segasüsteemid, kus šariaadikohtud otsustavad perekonnaõigusega seotud asjade üle ning muude valdkondadega tegelevad ilmalikud kohtud. Nende riikide hulka kuuluvad Araabia Ühendemiraadid, Malaisia, Alžeeria, Komoorid, Djibouti, Gambia, Liibüa, Maroko, Somaalia, Bahrein, Bangladesh, Brunei, Gaza sektor, Jordaania, Kuveit, Liibanon, Omaan ja Süüria.
Mõnedes islamiriikides on ainult ilmalikud kohtud ning šariaat riigi õigussüsteemi ei mõjuta. Sellised riigid on Burkina Faso, Tšaad, Guinea-Bissau, Mali, Nigeeria, Senegal, Tuneesia, Aserbaidžaan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan, Albaania, Kosovo ja Türgi.
Mõnedes riikides on islami perekonnaõiguse kohtud, kuhu kohalikud islamiusulised saavad soovi korral pöörduda ilmaliku kohtu asemel. Sellised kohtud on olemas Eritreas, Etioopias, Ghanas, Keenias, Tansaanias, Ugandas, Indias, Iisraelis, Singapuris, Sri Lankal, Tais ja Suurbritannias. Mõned islami usu õpetlased leiavad, et tõelist islami usku ei saa riik peale suruda, mistõttu usk šariaati peaks tulenema ainult isikust endast ja riik ei tohiks seda peale suruda.[7]
Halal tähendab araabia keeles 'seaduslik'. Terminit halal kasutatakse tavaliselt kirjeldamaks millegi kohta, mida moslemid tohivad süüa, juua või kasutada. Lubatud toodetel on halal-sertifikaat. Halal'i vastand on haram, mille alla kuuluvad näiteks sealiha ja selle subproduktid; valesti tapetud või enne rituaalset tapmist surnud loomad; loomad, keda pole tapetud Allahi nimel; kiskjad ja väljapoole ulatuvate kõrvadeta maismaaloomad; veri ja verest valmistatud toidud; alkohol ja teised mõnuained.[8]
Karistusseadustik
Šariaat näeb seaduse rikkumise eest ette karmid karistused. Paljud nendest karistustest on kontekstist välja võetud, muudetud või nõuavad peaaegu võimatul tasemel tõendite kogumist.[7] Vana kombe kohaselt on mis tahes kuritegu teise inimese vastu karistatav samaga tasumisega (qiṣāṣ). Mõrvar hukatakse, kallaletungijale vastatakse samaga. Sellised rikkumised kuuluvad tsiviilõiguse alla - mitte riigil, vaid ainult ohvril või tema perel on õigus nõuda kahju tekitanu vastutusele võtmist ja nõuda kohtu kaudu kas kompensatsiooni või vereraha (diyah).[2]
Karistus on paika pandud kuue kindla kuriteo jaoks (hadd):
- usust taganemise (apostaasia) ja maanteeröövi eest on karistuseks surm;
- varguse eest on karistuseks käe amputeerimine;
- abielurikkumise eest on karistuseks kividega surnuks loopimine;
- seksuaalvahekord inimeste vahel, kes pole abielus, on karistatav 100 piitsahoobiga;
- tõestamata voorusetuse süüdistuse ja ükskõik millise joovastava joogi tarbimise eest on karistuseks 80 piitsahoopi.
Väljaspool neid kuritegusid on nii rikkumiste kindlaks tegemine kui ka karistuse määramine kohtu otsustada.[2] Abielurikkumises süüdi mõistmiseks peab sellel teol olema neli tunnistajat, mis on üsna haruldane. Tihti jäetakse mainimata, et koraan näeb ette varga käe amputeerimise, kuid mitte siis, kui varas on oma tegu kahetsenud.
Teised šariaadi õpetlased ütlevad, et taolist karistuste süsteemi saab rakendada vaid kõrgete moraalistandarditega ühiskonnas, kus kõigi vajadused on rahuldatud ning seega ei teki kodanikel kihku kuritegusid sooritada. Usutakse, et sellises ühiskonnas oleks kehalised karistused harva vajalikud. Islamiäärmuslased on kehalisi karistusi rakendanud Afganistanis, Somaalias ja Süürias. Ametlikult on kehalisi karistusi määratud Iraanis, Saudi Araabias ja Indoneesias Acehi autonoomses provintsis.[7]
Lepinguõigus
Igal kaalutletud otsustusvõimega (rāshid) inimesel on õigus teha tehinguid. Inimene loetakse otsustusvõimeliseks pärast puberteeti. Arvatakse, et alla 12-aastased poisid ja alla 9-aastased tüdrukud pole veel puberteediikka jõudnud. Puberteet saab läbi 15. eluaastaks. Otsustusvõimetuks peetakse ka täisealist inimest, kes on vaimse puudega, lihtsameelne või pillava elustiiliga. Otsustusvõimetule isikule määratakse eestkostja ning isik ei saa tehinguid teha ilma eestkostja nõusolekuta. Eristatakse nelja tüüpi tehinguid:
- müük ehk omandi üleminek
- rent, omandi kasutusõiguse üleminek
- kingi üleminek
- laen.[2]
Perekonnaõigus
Islami õiguses on perekonnasuhted patriarhaalsed. Isadel on õigus sõlmida nii oma alaealiste kui ka täisealiste tütarde eest abieluleping, välja arvatud juhul, kui tütar on varem juba abielus olnud. Sellisel juhul on vajalik tütre enda nõusolek, kuid isegi siis peab isa või teine meessoost nn abieluvalvur tema eest lepingu sõlmima. Šiiitide ja Hanafi harude kohaselt võib meessoost eestkostja tütarlapse eest abielulepingu sõlmida vaid juhul kui ta on alaealine. Täiskasvanud naised sõlmivad abielulepingu ise, kuid abieluvalvur võib lasta abielu tühistada, kui naine on abiellunud mehega, kes on madalama sotsiaalse staatusega.
Meestel on õigus abielluda kuni nelja naisega. Mees on abielludes kohustatud naisele maksma mõrsjaluna. Ta on kohustatud oma naist toetama eeldusel, et naine on talle kuulelik mitte ainult majapidamises, vaid ka sotsiaalsetes tegevustes ning käitumises. Naine, kes mehele ei kuuletu ja kodust lahkub, loobub oma õigusest ülalpidamisele. Lahutus võib toimuda poolte kokkuleppel, kui naine maksab abikaasale enda vabastamise eest rahalist tasu. Peaaegu kõigis islamikoolkondades leitakse, et naisel on lahutuse soovimiseks õiguslik alus, kui mees on rikkunud abielu tingimusi, näiteks olnud naise vastu julm, ta hüljanud, või ei suuda teda ülal pidada. Ainult mehel on õigus ühepoolselt abielu lõpetada naisest lahti ütlemisega (ṭalāq). Ṭalāq on kohtuväline protsess ja mehe põhjusi lahutamiseks ei kontrollita. Kui mees ütleb naisest lahti kolm korda, loetakse abielu lahutatuks. Kui lahti öeldud on ainult üks kord, siis võib mees kolme kuu jooksul oma ütluse tagasi võtta. Juhul, kui naine on rase, on mehel õigus ṭalāq tagasi võtta kuni lapse sünnini.[2]
Laste eestkoste, ülalpidamine ja pärimisõiguse sõltub nende seaduspärasusest. Seaduslikud on ainult abielusiseselt eostatud lapsed. Sunni õiguses ei ole isa ja tema vallaslapse vahel mingisugust õiguslikku suhet, kuid laps ja tema ema on õiguslikult seotud. Eestkosteõigus (kontroll hariduse ja abielu üle) ning alaealiste laste vara kuulub peres isale või meessoost sugulasele. Kui vanemad on lahutatud, kuulub laste eestkosteõigus emale või emapoolsetele sugulastele.[2]
Pärimisõigus
Isikul on kontroll ainult kolmandiku matusekuludest ja võlgade tasumisest üle jäänud vara pärandamise üle ning kaks kolmandikku varast pärandatakse õigusjärsetele pärijatele. Sunniitide ja šiiitide pärimisõigus on erinev. Sunni õigus on eelkõige suunatud agnaatide ehk rohkem kui suguluseastme võrra surnust eemaldunud meessoost või meesliinist sugulastele. Pärimisõigus tehakse nende seas kindlaks vastavalt klassile, suguluseastmele ja veresideme tugevusele. Mitteagnaatidel – tütardel, pojatütardel, emal, vanaemadel, nõbudel, ühise emaga õdedel ja vendadel – on õigus pärida vara ainult agnaadi puudumisel. Lesel on õigus osale varast, kuid naised saavad samast klassist, pärimisastmest ja sama veresidemega meessoost pärijaga võrreldes ainult pool osa. Kui lahkunust jäävad maha näiteks tema naine, tütrepoeg ja otsene agnaadist nõbu, piiratakse naise pärimisosa ühele neljandikule, tütrepoeg ei päri midagi ning nõbu pärib kolm viiendikku varast.
Šiiidid ei tunnista agnaatilise sideme kriteeriumeid. Naiste positsioon on sunni õiguses parem ning nii ema- kui ka isapoolne sugulus on võrdsed pärimisalused. Lahkunu lesk pärib kindla osa varast, kõik teised sugulased jaotatakse kolme klassi:
- vanemad ja otsesed pärijad;
- vanavanemad, õed-vennad, nende järeltulijad;
- onud-tädid ja nende järeltulijad.
Ükskõik milline esimese astme sugulane välistab teise astme pärija õiguse pärandusele, ning teise astme pärijate olemasolu omakorda välistab kolmanda astme sugulaste pärimisõiguse. Igas astmes on eesõigus puhtaverelistel sugulastel. Meessoost pärija saab tavaliselt kaks korda suurema osa pärandusest kui vastava astme naissoost pärija.[2]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
