Voluntarism (lad voluntas – tahe) on filosoofiline arusaam, mille kohaselt on inimese tahe vaba ning sellest tulenevalt kujunevad väärtused vastavalt moraalsetele tõekspidamistele. Voluntarismis asetatakse suur rõhk tahtejõule ja aktiivsele tegutsemisele. Seejuures on mõistus ja loogika tegutsemisel pigem takistuseks kui abiks. Voluntarismile vastandub determinism.
Termini "voluntarism" võttis esmalt kasutusele 19. sajandi lõpus saksa sotsioloog Ferdinand Tönnies. Voluntarism on iseloomulik Augustinuse, Johannes Duns Scotus´ile jt filosoofiale. Voluntarism kui iseseisev suund oli esmaselt esitatud Arthur Schopenhaueri filosoofias.[1]
Voluntarismi on defineeritud mitmeti. Alljärgnevalt on välja toodud kõike sagedasemad definitsioonid[2]:
1. Seisukoht, mille kohaselt see, mis on moraalselt hea, halb ning ebaõige, sõltub inimese tahtest ning inimene kehtestab väärtuseid. Nii on näiteks väitnud prantsuse filosoof Jean-Paul Sartre, et puuduvad absoluutsed ja üldkehtivad väärtused, mistõttu tuleb need inimesel ise luua[3].
2. Arusaam, et inimtahte abil kujuneb ajaloo sündmustik ning areng. Sellist inimtahet kehastavad suurkujud: üheks selliseks oli näiteks Stalin, kes kujundas oma nägemuse järgi NSV Liidu tulevikku[2].
3. Seisukoht, mille kohaselt on maailma olemus tahe ning inimesed on arvamusel, et nad on ise oma elu kujundajad ja selle eest vastutavad.
4. Arusaam, et inimese tahe on määratud olema vaba.
Vaba tahe on üheks oluliseks nähtuseks voluntarismi defineerimisel. Vabaks tahteks ehk tahtevabaduseks nimetatakse filosoofias võimalust sooritada valikuid ja otsuseid vabalt. Ühe arusaama kohaselt leitakse, et vaba tahe on vajalik eeldus näiteks loovuse, väärikuse ja koostöövalmiduse esinemiseks. Tahtevabadus on tugevalt seotud teovabaduse ja moraalse kohustusega. Asjaolu, kas inimesel saab eksisteerida teovabadus ilma vaba tahteta, sõltub suuresti sellest, kuidas vaba tahet enda jaoks nähakse ja defineeritakse. Kehtib seisukoht, mille kohaselt ei ole isik tegude eest moraalselt vastutav, kui tal puudub vaba tahe (ehk kui ta on teo sooritamiseks sunnitud). Sellele seisukohale vastandub ameerika filosoofi John Martin Fischeri arusaam, mille kohaselt on inimene oma tegude eest vastutav sõltumata vabast tahtest.[4]
Arusaam vabast tahtest tuleneb eeskätt inimese subjektiivsest muljest, et teod lähtuvad isikute endi otsustest, tundest, et inimestel on moraalne vastutus oma tegude ees, nii et pälvitakse kiitust või laitust, ning arusaamast, et ükski tehtud otsus ei olnud paratamatu ning iga kord esines võimalus otsustada alternatiivi kasuks.[4]
Sellele lisaks on prantsuse filosoof Jean-Paul Sartre väitnud, et kuigi inimese tahe ei mängi tema sündimisel rolli, määrab tema edasise elu võimalus vabaks tahteks ja iseseisvateks valikuteks[3].
Arthur Schopenhauer (22. veebruar 1788 – 21. september 1860) oli saksa filosoof, kes pooldas Kanti transtsendentaalset ehk kriitilist idealismi. Schopenhauer oli vaadetelt ateist, tunnustades siiski kristlike filosoofide töid. Schopenhaueri filosoofiat peetakse sageli pessimistlikuks.
Shopenhauer kasutas mõistet "tahe" tähistamaks igasugust inimlikku iha, soovi, tungi, himu, kirge jne. Tema filosoofia kohaselt on kogu loodus (sealhulgas inimene) rahuldamatu elutahte väljendus. Kogu inimkonna kannatuse põhjuseks on alaline tahe millegi enama järele.
Oma peateoses "Maailm kui tahe ja kujutlus" kirjeldab Schopenhauer tahet kui maailma tagantkihutavat jõudu, mis otsib alaliselt rahuldust, seda aga kunagi leidmata. Teose mõistmiseks ning tõlgendamiseks on vajalikud eelteadmised saksa filosoofi Immanuel Kanti teooriatest. Schopenhaueri arvates oli Kant tähelepanuta jätnud sisekogemuse, mis avaldub tahte kujul ning mis oli Schopenhaueri jaoks üks olulisemaid kogemuse vorme. Schopenhaueri jaoks kujutab tahe endast inimese ainsat pääseteed maailma, mida Kant on käsitlenud kui asja iseeneses. Shopenhauer käsitles maailma kui illusiooni ning lisas, et ei ole võimalik kindlaks teha, kas maailm reaalselt eksisteerib. Seejuures on ta väitnud, et meeled ei anna aimu sellest, milline on asi iseeneses ning et maailm, mida tajutakse meelte abil, ei ole tõeline. Kui Kanti arvates oli tunnetus asjast iseeneses inimkogemusele kättesaamatu, siis Schopenhauer leidis, et seda on võimalik tunnetada kas meelte kaudu või sisemiselt: "Ma leidsin, et maailma tunnetamine ei piirdu ainult nähtumusega, me võime tunnetada ka maailma olemust". Sellest tulenevalt on kujunenud Schopenhaueri arusaam tahtest kui asjast iseeneses, mis on ühtne ning millel puudub algus ja lõpp.[3]
Friedrich Nietzsche (15. oktoober 1844 – 25. august 1900) oli saksa filosoof. Tema õpetuste kohaselt kujutab võimutahe endast ühest küljest seisundit, mille kohaselt soovib inimene vabaneda teda ümbritsevast viletsusest ning saavutada progressi, hoolimata seejuures massi arvamusest ja võimalikust vastukajast. Sellest tulenevalt kujuneb nii-öelda kõrgem inimtüüp, kes ei kohku raskuste ees ning suudab püstitatud eesmärgid saavutada. Seejuures ei ole sellised isikud väljas oma huvide eest. Teisest küljest kirjeldab Nietzsche võimutahet kui mehhanismi, millest tulenevalt kujuneb igavene võitlus oma valitsusala nimel. Selliseid isikuid käsitleb filosoof pööblina, kelle tegutsemise tulemuseks oli ühiskonna allakäik. Nietzsche on esile tõstnud võimutahte olulisuse vaatepunktist, et tänu sellele on võimalik jõuda arusaamale elu mõttest ning hüljata harilikud tõekspidamised heast ja halvast.[5]
Nietzsche on öelnud: "Kõigepealt tahab kõik elav väljendada oma jõudu – elu ise ongi võimutahe: enese alalhoidmine on vaid üks selle paljudest tagajärgedest." [2]
Voluntarismi vastand on determinism, mille kohaselt esineb igal sündmusel seaduspärane põhjus, st sündmused on paratamatud ning ette määratud. Determinismi puhul esineb kolm arusaama: jäik determinism, indeterminism ning nõrk determinism.[6]
Pikemalt artiklis Determinism
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
