Vesipapp

Vesipapp (Cinclus cinclus, tuntud ka kui papiisand)^[2] on linnuliik vesipaplaste sugukonnast vesipapi perekonnast.

See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Vesipapp (perekond); Vesipapp oli ka Mart Mägra pseudonüüm.

---

Vesipapp
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Vesipaplased Cinclidae
Perekond	Vesipapp Cinclus
Liik	Vesipapp
Binaarne nimetus
Cinclus cinclus (Linnaeus, 1758)

Cinclus cinclus

Levila

Vesipapp on levinud suuremas osas Euroopast ja Loode-Aasiast. Eestis harv läbirändaja, Põhja-Eestis haruldane haudelind. Eestis kohtab vesipappi kõige sagedamini talviti.^[2]

Vesipapi pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1–10 paarile, talvist arvukust 100–300 isendile^[3]. Islandilt ja Loode-Euroopast peab ta sageli jõgede külmumise tõttu lõuna poole rändama.

Välimus

Tumeda sulestikuga ja valge kurgualusega lind. Pikkus 17–20 cm, kaal 60–75 g. Linnul on iseloomulikult ümar kehakuju. Linnu nimi on tuletatud tema köstri kuube meenutavast välimusest.^[2]

Pesitsemine ja elupaigad

Vesipapp teeb pesa vee äärde kiviprakku või kaljuõõnusesse. Kurnas on 3–6 muna, mida emaslind haub 14–17 päeva. Vanemad toidavad poegi 20–24 päeva. Elab vooluveekogude, näiteks kärestikuliste, hapnikurikka vee ja talviti mitte külmuvate jõelõikude läheduses.^[2] Vaid haruharva võib vesipappi silmata veest eemal toimetamas. Enamasti istub vesipapp keset vett kivirahnul ning nõksutab oma keha üles ja alla.

Toitumine

Vesipapp on ainuke värvuline, kes hangib toitu sukeldudes. Ta võib toitu otsides kõndida vee all oja põhjas vastuvoolu. Toitub veeputukatest, tigudest ja kalamaimudest.

Sümboolika

Vesipapp on aastast 1963 Norra rahvuslind.^[4]

Viited

1. BirdLife International (2008). Cinclus cinclus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
2. "Eesti Looduse tarkusekuu number tutvustab vesipappi". Eesti Loodus. Loodusajakiri. 13. september 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2017.
3. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
4. Veedla, Peep (2021). Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal. Mõedaka: Pesapaik. Lk 143–145.

Välislingid

• Vesipapp andmebaasis eElurikkus