Velda Otsus (24. august 1913 Tartu – 16. august 2006 Tallinn) oli eesti näitleja ja baleriin.
Velda Otsus lõpetas 1932. aastal Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi. Olles kooli kõrvalt õppinud Tiina Kapperi tantsustuudios, sai temast juba 1932. aastal vanemuislane. Ta oli 1950. aastateni Vanemuise teatri esibaleriin. Tema partner oli Udo Väljaots ja lavastaja Ida Urbel.
Üleminek draamarollidele läks tantsimisega paralleelselt 1940. ja 1950. aastatel. Aastatel 1961–1982 töötas ta Eesti Draamateatris. Mängis külalisnäitlejana ka teistes teatrites (nt Edith Piafi ja Sarah Bernhardti hiilgavad rollid Vanemuises).[1]
Filmirollidest Velda Otsus järjekindlalt loobus, erandiks jäid kõrvalosad mängufilmis "Ukuaru" (1973, Minna ema) ja muusikalises telemängufilmis "Colas Breugnon" (1974, Jacqueline, Colas' naine).
Otsus osales Eesti Raadio arvukates kuuldemängudes ja järjejuttudes. Tuntud on lastesaate "Õhtujutt" eel kuuldav tema sisse lauldud unelaul "Mina ei taha veel magama jääda".[1]
- Azuri, Sigmund Romberg "Kõrbelaul" (1934)
- Zingra, Robert Stolz "Veenus siidis" (1935)
- Anitra, Henrik Ibsen "Peer Gynt" (1940 ja 1962)
- Esmeralda, R. Drigo – C. Pugni – R.Glier "Esmeralda" (1941)
- Lolitta, Ferenc Lehár "Giuditta" (1941)
- Koltse Ebe, August Mälk "Kadunud päike" (1943)
- Julia, Sergei Prokofjev "Romeo ja Julia" (1946)
- Giselle, Adolphe Adam "Giselle" (1949)
- Lilli Ellert, Eduard Vilde "Tabamata ime" (1952 ja 1965)
- Kuslap, Oskar Luts / Hans Luik "Kevade" (1953)
- Nora, Henrik Ibsen "Nukukodu" (1953)
- Iige, Evald Tammlaan "Raudne kodu" (1954)
- Miralda (Ramilda), A. H. Tammsaare / Eeva Vahur "Mauruse kool" (1955)
- Ljubov, Konstantin Trenjov "Ljubov Jarovaja" (1957)
- Olga Jeletskaja, Ivan Turgenev "Armuleivasööja" (1958)
- Julia, Jevgeni Švarts "Vari" (1959)
- Yvette, Bertolt Brecht "Ema Courage ja tema lapsed" (1962)
- Jüri, Boris Kabur "Rops" (1964)
- Lydia, Saul O`Hara "Abielu on ikka risk" (1968)
- preili Furnival, Peter Shaffer "Must komöödia" (1970)
- Šarlotta, Anton Tšehhov "Kirsiaed" (1971 Noorsooteatris)
- Ida, A.H.Tammsaare/Voldemar Panso/Mari-Liis Küla "Inimene ja inimene" (1972)
- Rutsa-tädi, Ion Drutse "Meie nooruse linnud" (1973)
- proua Orban, István Örkény "Kassimäng" (1973)
- Anne-Mai, Enn Vetemaa "Püha Susanna" (1974)
- Margaret, William Shakespeare "Richard III" (1975)
- Irene, Henrik Ibsen "Kui me, surnud, ärkame" (1976)
- Melusiine, Enn Vetemaa "Roosiaed" (1976)
- Maude, Colin Higgins "Harold ja Maude" (1978)
- Piaf, Simone Berteaut / Ülo Vilimaa "Edith Piaf" (1977 Vanemuises)
- Mironihha, Valentin Rasputin "Viimne tärmin" (1979)
- Else Lasker-Schüler, Lilli Promet "Else, Teeba prints" (1982)[2]
Velda Otsus on öelnud:"[---] Ei saa rolli luua nii, et kas ainult mõistus või ainult tunne. Mõlemad peavad olema. Muidugi, mõte on ikka kõige tähtsam. Aga ka tunded on olemas ja peita neid kuhugi ei saa. Ma ei taha h ä s t i mängida, vaid tahan õ i g e s t i mängida. Sest mõiste h ä s t i alla mahutab mõnigi ilutulestiku. Nii et lõppude-lõpuks jõuame ikkagi mõtte juurde tagasi. Kriteerium meie töö hindamiseks on maitse, piiritunnetus. Kui näitlejal või lavastajal see puudub, on asi hull."[3]
Velda Otsuse vanemad olid Mihkel Otsus ja Hanna Otsus, õed olid Marta Otsus ja Elsa Karist. Ta on olnud abielus Harry Teffeli ja Arnold Arbiga, hiljem oli ta abikaasa Gunnar Kilgas.[5] Nende poeg on kulturist Indrek Otsus. Velda Otsus on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Pikemalt artiklis Velda Otsuse hõbepeeker
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
