From Wikipedia, the free encyclopedia
Valgevene Rahvavabariik (valgevene keeles Беларуская Народная Рэспубліка (БНР)) oli 25. märtsil 1918 Minskis välja kuulutatud vabariik, mis taotles rahvusriigi loomist valgevenelastega asustatud aladel. Tegemist oli Valgevene ajaloos esimese katsega luua omariiklust rahvuslikul baasil.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
|
Valgevene Rahvavabariik Беларуская Народная Рэспубліка 25. märts 1918 – 28. november 1920 alates 1920 eksiilis | |||||||||||||
.svg)  Valgevene Rahvavabariigi lipp
Valgevene Rahvavabariigi vapp
| |||||||||||||
 Valgevene Rahvavabariigi umbkaudsed territoriaalsed nõudmised iseseisvuse väljakuulutamise järel | |||||||||||||
| Valitsusvorm | vabariik | ||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa |
 Venemaa | ||||||||||||
| President (Raada esimees) | Ivonka Surviłła | ||||||||||||
| Pealinn | Minsk | ||||||||||||
| |||||||||||||
| Riigikeeled | valgevene | ||||||||||||
| Hümn | "Vajarski marš" | ||||||||||||
| |||||||||||||
Valgevene Rahvavabariik loodi Saksa okupatsiooni tingimustes, mistõttu ei saanud riik luua oma relvajõudusid ning mistõttu vabariik lagunes pärast sakslaste Valgevenest lahkumist. Viimane katse Valgevene riiki luua kukkus läbi 1920. aasta sügisel. Seetõttu moodustas Valgevene Rahvavabariigi Raada välismaal eksiilvalitsuse. Tänaseks on rahvavabariigi Raada maailma vanim eksiilvalitsus, mis ei pretendeeri küll otseselt võimule Valgevene Vabariigis, kuid on asunud esindama Valgevene demokraatliku opositsiooni, nõudes Valgevenes demokraatia taastamist.
Valgevene Rahvavabariigi pärand Valgevene ajaloos on mitmekesine. Valgevene Rahvavabariik oli 1918. aastal väikese rahvuseliidi katse luua riiki, mis ei suutnud haarata kaasa valgevenelasi ja püsis Valgevenes võimul peamiselt vaid võõrvõimude toel. Kuid Valgevene Rahvavabariik on ka esimene rahvuslik katse luua valgevenelaste riiki, mistõttu tähistab Valgevene opositsioon 25. märtsi Valgevene iseseisvuspäevana. Jätkuvalt on rahvavabariigi sümboolika kasutuses Valgevenes demokraatliku opositsiooni sümbolina. Samuti usuvad mitmed ajaloolased, et Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamine veenis ka enamlasi rajama valgevenelastele oma liiduvabariiki ning et ilma selleta oleks Valgevene alad liidetud uuesti Venemaaga, mistõttu võib rahvavabariiki lugeda ka Valgevene NSV loomise üheks põhjuseks.[1]
Valgevene Rahvavabariigil puudusid mitmed riigile omased tunnused nagu põhiseadus (ja üleüldse kodifitseeritud seaduste kogumik), parlament, armee, politsei, selgelt määratletud riigipiirid, riiklik pangasüsteem, oma valuuta. Täidesaatvat võimu pidi kuni seadusandliku parlamendi kokkukutsumiseni teostama Valgevene Rahvavabariigi Raada koos rahvasekretariaadiga, kuid parlamendini ei jõutudki. Riigil puudus ka sisuline eelarve, selle asemel rahastati riiki peamiselt vabatahtlikest toetustest.[1][2] Peamine Valgevene Rahvavabariigi fookus ei läinud aga mitte nende institutsioonide rajamisele, vaid peamiselt Valgevene rahvussümboolika, riigilipu ja vapi loomisele ning passide ja postmarkide väljaandmisele, mis ei aidanud küll kaasa Rahvavabariigi võimu kinnistumisele, kuid andis rahvusmeelsele valgevene diasporaale sümbolid, mille taha koonduda. Eksiilis olles tunnistas Lutskevitš, et BNR Raada oli peamiselt "deklaratiivse iseloomuga", aga selles on näidatud ära Valgevene soov iseseisvusele.[1][2]
Valgevene Rahvavabariiki tunnustasid Ukraina Rahvavabariik,[2] Eesti, Läti, Leedu, Soome, Tšehhoslovakkia, Türgi, Gruusia, Abhaasia, Saksamaa ja Bulgaaria.[viide?] 1920–1925 tegutses Tallinnas kindralleitnant Ałeh Vasilkoŭski juhtimisel Valgevene Rahvavabariigi Sõjalis-Diplomaatiline Missioon.
Tänapäeval on Valgevene Rahvavabariik paguluses ning Raada on moodustanud eksiilvalitsuse. Valgevene RV-l on oma president, kelleks 1997. aastast on Ivonka Surviłła. Surviłła asub hetkel Kanadas, mis eksiilvalitsusust oma pinnal lubab. Praegu ei korralda eksiilvalitsus regulaarseid konsulaarkohtumisi ning kõrgemat järku diplomaatilised suhted eksiilriigil puuduvad, kuid tema tegevus on peamiselt esindatud internetis, kus valitsus koondab valgevenelaste diasporaad ja demokraatlikku opositsiooni.[3][4]
Pikemalt artiklis Valgevene ajaluguValgevenelastega asustatud alad sattusid Venemaa Keisririigi kontrolli alla 18. sajandi lõpus, mil Poola jagamiste ajal vallutas Venemaa Poola-Leedult kogu tänapäevase Valgevene alad. Valgevenelaste identiteet oli selleks hetkeks juba aastaid tugevalt seotud Leedu ajalooga ning kogenud tugevat poolastamist.[2] Kui esimestel aastatel hindasid vene võimud Kresy keele olevat poola keele murre, siis pärast 1830. aasta ülestõusu järel otsustasid Keisririigi võimud käsitleda valgevene keelt kui läänepoolset vene keelt, mis oli poola keele mõjude tõttu "ebapuhtaks muutunud". Seetõttu hakkasid Vene võimud 19. sajandil Valgevene aladel läbi viima venestamist sihiga regioon eraldada Poolast ja oma lähiajaloost. 1839. aastal lõpetas Valgevenes tegevuse uniaadikirik (75% valgevenelastest olid selle hetkeni olnud uniaadikirikus) ja see liideti Vene õigeusu kirikuga, 1840. aastal keelati regioonis ära sõna "Valgevene" kasutamine. 1863. aastal keelas Venemaa siseminister Pjotr Valujev valgevene ja ukrainakeelsete tekstide avaldamise. Venestamispoliitika ei suutnud oma kohalt tõrjuda valdavalt talupoegade poolt räägitud valgevene keelt, kuid edukam oli valgevenelaste eraldamine Poola ajaloost – 1863. aasta ülestõusul valgevenelased hoolimata üleskutsetest enam poolakatele appi ei tulnud.[1]
Ka Valgevenes tekkis 19. sajandi teises pooles rahvuslik ärkamisaeg, kuid võrreldes naabrite leedulaste, ukrainlaste ja lätlaste ärkamisaegadega oli see mitmel põhjusel ebaeelises. Valgevene linnad olid enamuses asustatud poolakate ning juutidega ning talupoegadest valgevenelased elasid peamiselt maal. Valgevene oli üks vaesemaid piirkondi Venemaa Keisririigis ning ka valgevenelaste ärkamisaeg piirdus 19. sajandil peamiselt väike haritlaskonnaga Vilniuse linnas ning valgevene diasporaaga Moskvas ning Peterburis. Venestamispoliitika, madala ja peamiselt venekeelse haridustaseme ning aeglaselt levivate rahvuslike ideede tõttu arenes valgevene kirjalik kultuur aeglaselt. Valgevenekeelne kirjandus lubati alles pärast 1905. aasta revolutsiooni. Esimene valgevenekeelne ajaleht avaldati 1906. aastal, esimene romaan 1922. aastal ning piibel tõlgiti täielikult valgevene keelde alles 1973. aastal. Kirikus võis jutluse pidamiseks valgevene keelt kasutama hakata alles pärast veebruarirevolutsiooni 1917. aastal.[1]
Esimene Valgevene poliitiline liikumine sai alguse 1902. aastal, kui rajati Valgevene Sotsialistlik Hramada (VSH). Partei oli tugevalt mõjutatud juutide rahvuslikust Bundi liikumisest ning kuna enamus Valgevenes elavaid aadlike olid poolakeelsed, võttis valgevene rahvuslik liikumine omaks ka pahempoolse klassivõitluse idee. Erakonda koondusid väga erinevate sihtidega valgevene rahvuslased marksistidest kui ka rahvuslasteni. Peamiseks partei sihiks oli saavutada Valgevene autonoomia ja rajada valgevenelaste Seim, iseseisvust partei ei taotlenud. Keisririigi duumavalimisi partei boikoteeris ning lõpuks piirkonnast Duumasse valitud valgevenelased kuulusid teistesse Venemaa parteidesse ning ei võidelnud valgevene rahva eest. Kuna valgevenelased olid peamiselt talupojad, oli ka erakonna peamiseks sihiks sotsiaalset kihistust Valgevenes vähendada, talupoegade elustandardit parandada ja neid harida. 1906. aastal rajasid VSH liikmed esimese valgevenekeelse ajalehe Naša Dolja, kuid see suleti juba 1907. aastal. Teine 1906. aastal avaldama hakatud ajaleht Naša Niva ilmus kuni 1915. aastani ja oli valgevene rahvusliku kultuuri üks eestvedajaid. Naša Niva levitas Krajowcy ideoloogiat, mis rõhutas Leedu suurvürstiriigi ühist ajalugu ja nägi leedulasi vennasrahvana, kellega ühist riiki luua. Poola ja Vene rahvuslust pidas aga valgevenelastele ohtlikuks.[1]
Esimese maailmasõja puhkemise järel 1914. aastal tungis Lääne-Valgevene territooriumile Saksamaa. Nähes arenguid rindel, sundisid ja utsitasid Venemaa võimud kokku ligi kaks miljonit valgevenelast Lääne-Valgevenest pagema, hirmutades valgevenelasi juttudega Saksa kuritegudest. Saksamaa okupatsioon Valgevenes oli aga suhteliselt pehme ning sakslased suhtusid soosivalt valgevene rahvuslikku liikumisse. Üritades nõrgestada Poola mõju piirkonnas, käskis Ludendorff toetada kohalikku valgevene rahvuslikku liikumist. Saksa võimud nägid valgevenelastes aga vähearenenud rahvast või hõimu, kellel tuleb veel kultuur välja arendada. Okupatsioonivõimud toetasid Valgevenes koolide ehitamist (kokku rajati 1300 kooli, neist 89 esmakordselt valgevenekeelsed), sihiga kohalikke valgevene ja jidži keeles õpetama hakata, aitasid rajada Valgevene teatrit ja toetasid juhtivate valgevene ärkamisaja tegeleaste vendade Antoni ja Ivan Lutskevitši soovi uut valgevene rahvuslikku ajalehte välja anda.[1]
Kuni veebruarirevolutsioonini oli Venemaa võimu all olevas Valgevenes keelatud valgevenelaste organisatsioonid, kuid pärast revolutsiooni kujunes Minsk uueks valgevene rahvusliikumise keskuseks. 1917. aasta kevadel rajas Raman Skirmunt Valgevene Rahvuskomitee, mis koondas kõiki valgevene rahvusliikumisi. Komitee ei suutnud aga leida laialdast toetust ning korraldada soovitud maareformi, mistõttu ta juulis organisatsiooni eesotsast eemaldati ning organisatsioon korraldati ümber.[3] Valgevene rahvuslaste asemel muutus regioon hoopis üheks enamlaste tugipunktideks, kuigi seda peamiselt vene sõdurite ning venelaste ning juutidega asustatud linnade tõttu, valgevenelastest talupoegadel kokkupuudet enamlastega väga ei olnud. Pärast oktoobrirevolutsiooni kehtestasid enamlased Valgevene aladel, mida Saksamaa okupeerinud ei olnud, nädalaga oma ülemvõimu ning Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said bolševikud 63,1% kõikidest häältest.[6]
Nikolai Vakari väitel olevat sakslased vihjanud Lutskevitšidele, et Saksamaa toetus iseseisvale Valgevene riigile võiks tekkida, kui on kindel, et tegemist oleks Saksamaa liitlasriigiga. Lutskevitšid rajasid Valgevene Rahvuskomitee, mis võttis sihiks Leedu-Valgevene liitriigi rajamise. 19. detsembril 1915 kogunesid Vilniuses valgevene, poola, leedu ja juudi rahvuslased, kes ühisavalduses esitasid plaani taasluua Leedu suurvürstiriik konföderatsioon, kus Leedu ja Valgevene oleksid omaette liikmesriigid.[6] Valgevene haritlaste seas (eesotsas Vaclaŭ Lastoŭskiga) levis ka idee luua valgevenelaste rahvusriik, mis ühendaks enda alla nii Saksa kui ka Venemaa võimu all olevad valgevenelastega asustatud alad. 1917. aastal toimunud Valgevene konverentsil saavutasid valgevene haritlased kompromissi – sihiks saab luua Leedu-Valgevene konföderatsioon, kuhu tuleks liita kõik valgevenelastega asustatud alad. Liitriigi plaanid põrusid 1918. aasta alguses, kui kuulutati välja Leedu Kuningriik, mis lähtus rahvusriigi põhimõttest.[1][2]
Enamlaste võimu all toimus Valgevenes 18. detsembril esimene ülevalgeveneline kongress, kus osales umbes 500–2000 valgevene haritlast, kellest enamus kuulusid Hramadasse või esseeride hulka. Arutleti Valgevene poliitilisi sihte ning kuigi enamlaste võimu suhtes oli kongress kriitiline, siis kõik kongressil välja käidud mõtted säilitasid lähedase liidu Venemaaga.[2][6] Kongressi lõpuks valiti 36 esindajat kesktäitevkomiteesse, mis otsustas mitte tunnustada enamlaste võimu Valgevene üle, kuulutades selle asemel endid Valgevene valitud esindajateks ning võttis ametlikuks sihiks saavutada Valgevene iseseisvus ja luua oma relvajõud. Selle peale otsustasid enamlased 30. detsembril kongressi ära keelata, mis nõrgestas Venemaaga koostööle kutsunud kongressi liikmete mõju. Raada jätkas tööd põrandaaluselt.[1]
Kui Nõukogude Venemaa ei teinud Saksamaaga rahu, nagu oli lubanud, asus Saksamaa 1918. aastal peale läbirääkimiste katkemist 18. veebruaril uuesti pealetungile. Enamlaste taandumisel haaras Minskis 19. veebruaril võimu Valgevene rahvasekretariaat, eesotsas Jazep Varonkaga, mis kuulutas end valgevene rahva esindajaks. 21. veebruaril avaldas sekretariaat esimese konstitutsioonilise hramata (kus küll autonoomiat Valgevenele ei nõutud). 25. veebruaril langes Minsk sakslaste kätte ning 3. märtsil Brest-Litovski rahulepinguga jagati Valgevene Venemaa ning Saksamaa vahel ära. Saksamaa lubas ka mitte tunnustada Nõukogude Venemaa poolt loovutatud aladel iseseisvust kuulutavaid riike. Sakslased tõstsid rahvasekretariaadi nende ruumidest välja, rebisid Valgevene lipu tükkideks ning keelasid neil moodustada oma relvajõudusid.[1][2]
9. märtsil kuulutas ülevalgevenelise kongressi kesktäitevkomitee end Valgevene Rahvavabariigi Raadaks, mille presiidiumi etteotsa asus Jan Sierada. Raada oli domineerivalt vasakpoolne, kuid väga kirju ning erinevaid sihte omavaid parteid. Raada koostas teise konstitutsioonilise hramata, mis seadis sihiks iseseisva Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamise. 23. märtsil saabusid Minski Vilniuse rahvusliikumise esindajad Lutskevitšiga ning 24. märtsil arutati Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamist. Kümnetunnise arutelu tulemusena jõudsid Raada liikmed üksmeelele ja 25. märtsi varahommikul kuulutati kolmanda konstitutsioonilise hramataga Valgevene Rahvavabariik iseseisvaks. Hääletus polnud üksmeelne – vähemlased, esseerid ja mitmed kohalikud assambleed hääletasid iseseisvuse vastu ning valgevene esseerid, bundistid ja Poalei Zioni liikmed ei osalenud hääletusel. Raada kuulutas õigustühiseks ka Brest-Litovski rahulepingu, sest seda ei olnud kinnitanud Raada. Saksa okupatsioonid saatsid iseseisvuse väljakuulutamise peale Raada ja rahvasekretariaadi laiali.[1][2][6]
_building_(1918).jpg)
Pärast mitmepäevaseid läbirääkimisi lubasid sakslased siiski Raadal ja Rahvasekretariaadil uuesti toimida asuda, kuid ei tunnustanud Bresti rahulepingule truuks jäädes Valgevenet iseseisva riigina ning lubasid neil asutustel toimida kultuurilise rahvaesindusena, mitte poliitilise institutsioonina. Samuti keelasid sakslased, kelle meelest oli Raada liialt vasakpoolne usaldusväärne olemiseks, jätkuvalt rajada valgevenelastel relvajõudusid.[3][küsitav] Kokkuvõttes kujunes Raada vaid Saksa okupatsioonivõimude ning valgevenelaste vahendajaks ning olukordades, kus Raada oli okupatsioonivõimuga teist meelt, jäi sisuliselt alati peale sakslaste soov.[1] Enamiku valgevenelaste jaoks ei tähendanud iseseisva Valgevene kuulutamine palju, vaid neil jätkus igapäevane elu taludes.[6]
Lisaks keerulisele olukorras välispoliitikale oli Jazep Varonka valitsus hädas ka sisepoliitikaga. Kui iseseisvuse väljakuulutamiseni oli Valgevene autonoomiat soovinud enamik kohalikust eliidist, siis otsus end Venemaast lahti lõigata võõrandas osa Valgevene juhtkonnast, kes oli taotlenud Valgevene ja Venemaa liitu jäämist. Samas nõudis poolakeelne vähemus Valgevenes liitu Poolaga, millest Varonka rahvasekretariaat ei olnud huvitatud. Kuigi Varonka valitsus kuulutas märtsis, et võtab üle kõik Valgevenes asuvad valitsusorganid, allusid rahvasekretariaadile peamiselt kultuuri- ja haridusasutused, millest suur osa oli valitsusliikmete endi loodud. Suur osa valitsuse tegevusest läks omavalitsustega võitlemisele, mille liikmed olid tihti venemeelsed ning ei soovinud oma varasid valitsusega jagada (kuigi mitmed munitsipaalvalitsused edastasid kenasti oma maksud keskvalitsusele).[2]
Välispoliitiliselt asus Varonka valitsus otsima tunnustust ning liitlasi. Rahvavabariik printis kokku umbes 2000 diplomaatilist passi ning saatis diplomaate välismaale tutvustama uut riiki. Siiski tunnustust välismaalt ei saadud – nii Saksamaa, Šveits kui ka Ameerika Ühendriigid keeldusid Valgevenet tunnustamast. Suureks probleemiks oli, et Valgevene nõudis oluliselt suuremat maa-ala, kui ta kontrollis. Liitlasriiki otsiti Saksamaast, kellelt loodeti ametlikku tunnustust ja kaitset saada ning sarnase mineviku ja kultuuriga Ukraina Rahvavabariigilt. Ukraina tunnustas Valgevene Rahvavabariiki, saatis riiki saadiku ning toetas Valgevenet majanduslikult makstes näiteks tellitud puidu eest 300 000 rubla ette. Lisaks Ukrainale sai Valgevene Soomelt de facto tunnustuse. Saksamaa toetuse võitmiseks kutsus Varonka valitsusse parempoolsema Skirmunti juhitud Minski Valgevene Esinduse liikmed, Saksamaa kantslerile von Hertlingile saadeti memorandum, mis tutvustas Valgevenet ja selle ajalugu ning Rahvavabariigi juhtkond saatis 25. aprillil Saksa keisrile Wilhelm II-le telegrammi, kus tänas teda Valgevene vabastamise eest ning paluti liitu Saksamaaga ja rahvavabariigi tunnustamist.[1][2]
Telegrammi lekkimine avalikkusele sai viimaseks liistuks Varonka valitsusele. Ida-Valgevene eliit, mis oli aastaid Venemaa Keisririigi propagandas elanud, ei aktsepteerinud valitsust, mis tänas Saksamaad okupatsiooni eest. Vasakpoolsed Valgevene poliitikud, venemeelsed ja saksavastased jõud Valgevenes avaldasid umbusaldust Varonka valitsusele, süüdistades eriti palju Skirmunti. Kriisi järel astus tagasi Varonka valitsus ning siiani ühtne valitsuspartei Valgevene Sotsialistlik Hramada lagunes ühtsust vajaval ajal kolmeks: Valgevene Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, Valgevene Sotsiaaldemokraatide Partei ja Valgevene Sotsialistide-Föderalistide Partei. Valgevene esseerid soovisid liitu Nõukogude Venemaaga, sotsiaaldemokraadid (kuhu kuulusid vennad Lutskevitš) rõhusid maareformile ning Sotsialistide-Föderalistide Partei (kuhu kuulusid Varonka, Sierada) laveeris kahe vahel, kuigi oli enamlaste ning Venemaaga liitumise vastu.[1][2]
Varonka järel juhtisid Valgevene valitsust oktoobrini Raman Skirmunt ja Jan Sierada, kes jätkasid laias plaanis Varonka poliitikat. Mõlemad valitsused otsisid Saksamaalt tunnustust ja liitlast, hoolimata aprillis toimunud kriisist. Samuti jätkus Ukraina liitlassuhete moodustamine, kus edu oli veidi rohkem. Sarnaselt Varonka valitsusega olid mõlemad valitsused hädas Valgevene erinevate huvigruppide ühendamisel Raada võimu alla, sest lähtudes usust, rahvusest, geograafiast ja poliitilisest suunast erinesid huvigruppide soovid ja sihid drastiliselt. Suures osas katoliiklik Lääne-Valgevene, kus poola keel oli levinum, soovis liitu Poolaga, samas aastaid õigeusklik Ida-Valgevene tundis end tugevamalt seotud Venemaaga. Mõlemad valitsused olid suhteliselt väheedukad ja ei suutnud suuri muutusi teha.[2]
Suhete parandamisel Saksamaaga saavutati piiratud edu. Suvest peale oli igal Saksa okupatsioonivõimu esindajal valgevenelasest abiline, kes andis juhtivatele isikutele nõu. Saksamaa toetas mõningal määral ka Valgevene eelarvet. Avati esimene valgevenekeelne keskkool ning Valgevene õpetajate seminar Minskis. Samuti tühistati Venemaa antisemiitlikud seadused ja edendati kohalike juutide õigusi, ehitades ka neile jidišikeelseid koole (kuigi heebreakeelsed koolid olid keelatud).[1]
1918. aasta oktoobris valiti rahvasekretariaati juhtima Anton Lutskevitš. Tegemist oli esimese autoriteetse valitsusjuhiga, kuid välispoliitiliste arengute tõttu jäid tema plaanid poolikuks. Idapoolsetest aladest jäi Rahvavabariik ilma 27. augustil, kui Nõukogude-Saksa leppe järgi sisenesid enamlased Ida-Valgevenesse, võttes üle Mahiloŭ, Połacki, Lepieli ja Orša. Läänes korraldas Lutskevitši valitsus läbirääkimised Leeduga, kellele Saksamaa oli üle andnud ka Ober Osti alla kuulunud Lääne-Valgevene alad.
1. novembril esitas Valgevene nõude valgevenelastega asustatud Leedu territooriumile ning nõudis ametlikku tunnustust. Leedu ei vastanud kummagile Rahvavabariigi nõudmisele, kuid soostus läbirääkima kohaliku Vilniuse Valgevene Nõukoguga. Nõukogu oli Leedu iseseisvuse väljakuulutamisest peale esindanud valgevenelasi Leedus ning varasematel läbirääkimistel nõudnud Leedult Krajowcy ideoloogia järgi Leedu-Valgevene liitriigi loomist. Eeldades, et Saksa kaotuse järel muutuvad Ida-Euroopa piirid võitjate soovil niikuinii, ei asunud Lutskevitši valitsus taotlema Leedu alasid, vaid toetas nõukogu positsiooni. Novembris 1918 jõudsid nõukogu ja Leedu kokkuleppele, milles jäeti täpselt defineerimata, kas Leedust saab liitriik või rahvusriik ning nõukogu loobus nõudest ühendada kogu Valgevene Leeduga. Leedu ise nägi lepet valgevenelaste esinduse aktsepteerimisena, et nad on osa Leedust.[2]
1918. aasta novembri alguses toimus Saksamaal revolutsioon, mille tõttu keisririik lagunes ja uus Saksa sotsiaaldemokraatlik kantsler Friedrich Ebert oli valmis Antandiga rahu tegema. 11. novembril kirjutati alla relvarahule, millega lõppes esimene maailmasõda ja Saksamaa nõustus Ida-Euroopast välja tõmbuma.[1] Kaks päeva pärast relvarahu sõlmimist tühistas Nõukogude Venemaa Bresti rahuleppe ja 1918. aasta novembri lõpus tungisid enamlased Valgevenesse. Raada ja Rahvavabariigi valitsus põgenesid Minskist 16. detsembril nädal enne Saksa vägede taandumist.[2][6]
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
,_Stamp_of_Belarusian_People's_Republic.jpg)
,_Stamp_of_Belarusian_People's_Republic.svg)
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
