From Wikipedia, the free encyclopedia
Tukumsi ordulinnus (läti keeles ka Tukumā, eesti Tukkumi, saksa Tuckum, liivi Tukā mō)[1] oli Liivi ordu kivilinnus Lätis Kuramaal (Kurzeme kultuuriajaloolises piirkonnas) Tukumsi (Tukuma) linnas, Slocene jõe (saksa Schlock-Flusse, "Luku" jõgi) põhjakalda künkal.[2]
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) |
Linnusekastelli asukoht jääb Tukumsi vanalinna Avotu ja Vārtu tänava ning Tukumsi Püha Kolmainu luteri kiriku lähedale ja Vabaduse väljaku (Brīvības laukums) äärde, enamjaolt praeguse politseimaja kohale.[3]
Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Kuramaa kubermangu Tukumsi ülemhauptmannschafti (Oberhauptmannschaft Tuckum) Tukumsi hauptmannschaftkonnas.[4]
Aadress: Brīvības laukums 19a, Tukums.[5]
Tukumsit on nimetatud ka "Kuramaa väravateks" ("Kurzemes vārti"). Riia poolt tulles ta seda oligi. Läti linnuseuurijad arvavad, et liivi keeles võis tal olla kaks nimetust – kas "Tukkumaegi" ("künklik mägi") või "Tutkammaa" ("maa lõpuots").[6]
Linnuse asukoht jäi XIII sajandil liivlaste, kuralaste ja semgalite asuala piirimaadele Põhja-Kurzeme kõrgustiku kaguservas. Sinna ulatusid kuralaste/liivlaste ühe pealiku Vanema maad.[14] Pikliku oosi moodustasid kolm küngast, millest läänepoolsele ehitati linnus. Linnus asus tähtsa maantee ja sõjatee ääres ja see oli oluline teetõkkelinnus ja peatuspunkt Kandava ja Riia vahelisel teelõigul.[15] Riia poolt tulles oli tegemist esimese suurema ordu tugipunktiga ja tee hargnes seal kaheks: põhjapoolne haru läks Vindavisse (Ventspilsi) ja lõunapoolne Kuldiga ja Meemeli (Klaipeda) kaudu Preisimaale.
Peale vana Riia–Preisimaa maantee läbis Tukumsit ka teine tähtis ja esimesega osaliselt paralleelne ühendustee[16] – Ventspilsi (Vindavi) – Lapmežciemsi veetee, mis kulges ida-läänesuunaliselt läbi terve Kuramaa. Laevatatav oli ta küll ainult umbes poolest saadik, kuid paatidega läbitav pea täielikult ning samuti kindlasti oluline taliteena. Selle veetee moodustasid Venta, Abava (saksa Abau)[17] ja Slocene jõed, millest kaks viimast voolasid katkematus ürgorus. Seesama ürgorg jätkus ka 2–3 km laiuses veelahkmealas Abava ja Slocene jõe vahel, kus asus raba, mida läbis samuti veesoon. Selle veetee äärde jäi 5 ordulinnust ja 1 piiskopilinnus – Piltene Kuramaa piiskopkonna keskuse näol. Veeteest 17 km Venta jõge pidi ülesvoolu jäi teine Kuramaa keskus – sealsete ordualade pealinnus Kuldiga. Tukumsi ordulinnus koos abilinnuse Šlokenbekaga olid selle ühendustee idapoolseimad kindlustatud punktid.
Riiga tuli keskajal mööda maanteed üle 80 km, põhja poole mere äärde 18, läänes Kandavani ligi 30, kagus asuvasse Jelgavasse 55, ida poole Šlokenbekasse 4,5 ja lõunasse Jaunpilsi u 30 km.
X–XII sajandini oli liivlaste või kuralaste poolt kasutusel ka Tukuma linnamägi, mis jäi hilisemast ordulinnusest 1,5 km lääneloodesse Slocene jõkke suubuva oja kahe haru vahel olevale Vilkaju künkale. Arvatakse, et see tugipunkt valvas samuti maantee ja veetee järele, samuti oli Tukuma tiheda asustusega piirkonna keskus. Linnamäe kaitserajatised ei olnud lõpuni välja ehitatud, ilmselt katkesid need sakslase saabumisel Liivimaale. Läti ajaloolaste arvates kaitses linnamägi XIII sajandil Riia–Preisimaa maanteed.[18]
Hilisemate arheoloogiliste leidude järgi otsustades oli keskajal ordulinnusest põhja pool paiknenud turuplatsi kohal varem olnud liivlaste ja kuralaste asula.[19]
1230. aasta 28. detsembril on lepingus[20] Mõõgavendade ordu ja kuralaste vahel mainitud Tukumsi piirkonna Matkule (Matichule) ja Pure (Pyrre) külasid. Kuralaste ühe vanema Lamekini (Cum... Lammekinus rex) ja Rooma paavsti asesaadiku (viitselegaat) Baldwini vahelise lepinguga allusid kuralased ordu ülemvõimule, kuid sailitasid oma senise ühiskonnakorralduse ja linnused.[14]
1242 toimus vaatamata kehtivale lepingule kuralaste rünnak ordu sõjajõudude vastu Valguma järve ääres, mis asetseb kümmekond km Tukumsist idas.[6]
1245 võtsid Tukumsi piirkonna mehed osa lahingust Embute (Amboten) all.[6] Samal aastal määrati kindlaks ka piir Liivi ordu ja Kuramaa piiskopkonna valduste vahel, see hakkab jooksma 23 km Tukumsist põhja pool mööda Engure (saksa Angern) jõge.
1253. aasta 4. aprillil on esmamainitud Tukumsi nime, kui toimus maadejagamine kuralastele kuuluva Fredecuronia üle Liivi ordu ja kuralaste vahel. Tukums, Vecmoka, Pure, Sati ja Ozoli piirkonnad ning Valguma ja Kanierise järved läksid ordule.[7] Ordurüütlid võtsid piirkonnas poliitilise võimu oma kätte.[16]
1254 hakkas ordumeister Eberhard von Sayn orduvõimu paremaks kindlustamiseks Kuramaal ja administreerimise hõlbustamiseks ehitama Kandava foogtilinnust, mille linnusepiirkonda läksid ka Kandava, Zabile, Talsi ja Tukumsi maad ning mets Kandava ja Zemgale vahel.
XIII sajandi lõpuni olevat liivlaste linnuses vanemaks olnud Varise (Vara) nimeline mees.[6]
1277. aastal alustati läti ajaloolaste hinnangul Tukumsi ordulinnuse ehitust.[21]
1278–1279 aasta talvisest sõjakäigust leedulaste vastu võtsid vastavalt 1254. aastal sõlmitud lepingule osa ka Tukumsi piirkonna elanikud. Samasugune retk toimus 1323. aastal.
1299. aastat on linnuseehituse daatumina märkinud ajaloouurija A. Richter oma 1857. aastal välja antud Baltikumi idapoolsete provintside ajaloos.
Kuni umbes aastani 1300 oli veel kasutuses ka vana liivlaste muinaslinnus-linnamägi, kus elas orduametnik-maksukoguja, kes siis hiljem kolis üle valmivasse uude linnusesse. Viimast aastat on ka linnuseehituse ajana märgitud.[22]
Baltisaksa ajaloolased peavad linnuse rajajaks meister Gottfried von Rogget (tõenäoliselt sama suguvõsa von der Recke ministeriaalidega Vestfaalist), kes juhatas Liivi ordut aastatel 1298–1307.[23]
1330. aasta on linnuserajamise aastana üles tähendanud J. Arndt. Ilmselt on ta aastaarvuga eksinud, kuid arvatakse ka, et siis ehitati Slocene jõele veski ja tamm, mis paisutas üles tiigi linnuse lõunakülje kaitseks. Linnust ei valitsenud mitte komtuur ega foogt, vaid kastellaan, kes enamjaolt viibis Riias. Tukumsit valitseti otse Riia ordulinnusest[15], kohapeal teostas võimu lossipealik – sõjasulane (Landsknecht).[22]
1338 on mainitud Tukumsit dokumentides, kus määratakse kindlaks Kuramaa piiskopi ja ordu valduste vahelist piiri.
1381 peatus linnuses ordumeister Wilhelm von Friemersheim, kes allkirjastas seal mingi üriku. Siis ongi konkreetselt linnust esimest korda kirjalikult mainitud.[24]
1411. aastal on linnus olemas Liivimaa linnuste nimekirjas. XV sajandil on mainitud linnust tihti kirjalikes allikates.
1416. aasta 23. augustil on ürikutes juttu juba Tukumsi foogtist, kuna samal aastal eraldati Tukumsi piirkond iseseisvaks Kandava foogti alluvusest. Sama aasta ürik räägib, et Tukumast lõuna pool asuv Jaunpilsi (Neuenburg) linnus kuulub Tukuma kohtu piirkonda ("Nuweborg, gelegen in gerichte zu Tockam").[25] See võis küll ka tähendada, et Kandava foogt käis lihtsalt Tukumas kohut mõistmas ja Jaunpils kuulus ikka Kandava alla.[26]
1422. aasta 25. oktoobril kirjutas ordumeister Siegfried Lander von Spanheim Tukumsis kirja, milles iseloomustas linnust kui meie varustuslossi (ladu-mõisat) 12 miili (u 85 km) kaugusel Riiast – unszem Legher hof XII meyle von Righe.
1438. aasta 22. juulil on Kuldiga komtuuri kirjas Saksa ordu meistrile Tukumsi linnust kirjeldatud kui tugevat kindlust, mis Liivi ordumeistri otsuse kohaselt on kasutuses eelkõige majanduslinnusena.
1445 on esimest korda kirjutatud asulast (Hakelwerk) linnuse külje all, 1450. aasta paiku ehitati turuplatsi äärde puidust Tukumsi Püha Markuse kabel ja 1459 on olemas olnud ka kirikukogudus.[27] Teine kabel asus linnuses.
1459 on ühes lääniürikus mainitud Tukumsi kihelkonda: "...im Gebiet Kandau im Kirchspiel Tuckum...".[28] Tukuma kuulus ühena kuuest kihelkonnast Kandava foogtkonda.[26]
1463. aasta aprillis ja 1481. aasta juunis peeti linnuses Liivimaa maapäeva.
1467 oli linnusepealik Klaus Karff. Ordu kujundas sellal oma majanduslinnusest tugeva "ärikeskuse", mis tegeles jõuliselt Liivimaal ka otse kaupade ekspordi ja impordiga, minnes nii tugevasse vastuollu lähedalasuva Riia linna huvidega.
1482 viibis linnuses koos kaaskonnaga palgasõdur (landesknecht) ja orduvasall Werner von Butlar, kellel oli ordumeistri soosing ja usaldus. Tänutäheks hea teenistuse eest läänistati Butlarile hiljem maid Tukumsi, Kandava ja Sigulda ametkondades. Samuti kinnitati talle linnusekomandandi tulud.[6]
1484, kui algas taas vaenutegevus Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahel, ründasid riialased Tukumsit, vallutasid linnuse, põletasid maha alevi ja viisid vangi ordufoogti.
Linnus ehitati uuesti üles. Samuti püstitati XV sajandi II poolel Tukumsist 4–5 km ida poole Riiga kulgeva maantee äärde ilmselt orduvasall Werner von Butlari eestvedamisel abilinnuseks Šlokenbeka vasallilinnus.
Tukumsis viibis pidevalt ka ordumeister Wolter von Plettenberg (1494–1522), kellele meeldis sealsetes metsades sügiseti jahil käia. Ka andis ta linnuses välja üle 20 dokumendi. Linnuse lõunapoolse seina äärde olevat Plettenberg istutanud pärna, mis on näha ka 300 aastat hiljem J. C. Brotze akvarellil. 1506. aastal võttis Plettenberg linnuses vastu Saksa ordu kõrgmeistri saadikud.
1536 algas Eestis Saare-Lääne vaenus, millest võttis luterliku piiskopi Wilhelmi poolel osa ka Werneri poeg Dietrich von Butlar. Dietrich võitles tulihingeliselt reformatsiooni poolel ja läänide pärusvalduseks saamise eest. Hiljem, kui mäss maha suruti, üritas Dietrich sõjaga tagasi vallutada Tukumsi abilinnust Šlokenbekat, kuid sai kaotuse osaliseks. Seepeale võttis ordumeister Hermann von Brüggeney Dietrichilt isa läänid ära ja määras talle karmi karistuse, mida ainult tänu Preisi hertsogi ja Taani kroonprintsi vahelesegamisele täide ei viidud.
1561, orduriigi lõpus ja Liivi sõja algul panditi Tukumsi linnus koos paljude teiste linnustega Poola kuningale Zygmunt II Augustile, kes moodustas Vana-Liivimaale Poola-Leedule alluva Kuramaa hertsogkonna, mille läänistas viimasele ordumeistrile Gotthard Kettlerile.
1564 on linnust kirjeldatud kui rüüstatu ja halvas seisukorras olevana.[22] Kuramaa Maapäev (Landtag) vaidles pikalt selle üle, kas seda linnust on üldse mõtet taastada. Kuid kuna see oli ainuke suurem Kuramaa linnus Liivi (Riia) lahe ääres, siis hertsogi käsul linnust siiski remonditi ja tugevdati. Ehitustöid viis läbi nii Tukumsis kui ka Šlokenbekas Dietrich Schenking.
1567 andis hertsog Kettler käsu ehitada Kuramaale 70 uut kirikut. Ka poolvaremetes Tukumsi puukiriku asemele hakati ehitama kivikirikut.
1605. aastal, alanud Poola-Rootsi sõja käigus ja veidi enne suurt Salaspilsi lahingut maandasid rootslased mererannal Plienciemsi juures 4000-mehelise dessandi. Sealt kulges 18 km pikkune maantee põhja poolt otse Tukumsisse. Rootslased ründasid Tukumsit, kaitseta linnus hõivati ja pandi põlema, linnuseülem, Dietrichi poeg Mathias Schenking võeti vangi. Rootsi väed rüüstasid linnakese paljaks, röövisid kirikukassa ja kirikukellad ning suundusid edasi Kandava peale. See oli aeg, kui rootslased peaaegu igal aastal käisid Tukumsit röövimas.
1613 tahtis Kuramaa hertsog Friedrich linnuses läbi viia maapäeva, kuid saadikuid ei saanud sinna majutada, sest linnust polnud veel hävitustööst täielikult taastada jõutud.
1617 või teistel andmetel 1618 määras hertsog Tukumsi ülemhauptmanni residentsiks ja määras sellele ametikohale kunagise kuulsa ordumeister Plettenbergi lapselapse Heinrich von Plettenbergi, kes aga kartis linnuses elada, kuna see oli nõrk, väikese garnisoniga ja ei suutnud rootslaste tulejõule vastu seista. Alles 10 aastat hiljem, Poola-Rootsi sõja lõpupoole ta siiski saabus Tukumsisse ja kohtunikuna hakkas lahendama Tukumsi, Kandava, Zabile ja Autze kihelkonna tsiviil- ja kriminaalasju.
1622 tulid Riiast 40 rootsi sõdurit kolonel Aserseni juhtimisel öösel mereäärt mööda vargsi Tukumsisse, tungisid linnusesse ja võtsid hertsogi õuemarssali ja linnuse komandandi Mathias Schenkingi järjekordselt vangi. Edasi hõivasid nad Šlokenbeka vasallilinnuse, kuhu kohalik aadelkond oli sõja eest oma varad varjule toonud. Sealt said nad hea saagi ja suundusid rahulolevalt tagasi Riiga.[6]
1625 ründasid Riiast tulnud rootslased jälle linnust ja hõivasid selle.
1629 lõppes Altmarki vaherahuga Poola-Rootsi sõda ja elavnes majandustegevus. Kuramaa oli jaotatud 4 Oberhauptmannschaftiks ehk ülempeameeskonnaks (midagi maakondade taolist). 1633. aasta paiku elas linnuses mingil ajajärgul ka ülemhauptmann, kelle alluvuses oli ilmselt linnuses paiknevas kasarmus 100 meest ja relvastuses ka 2 suurtükki. Linnuses sai samuti alati öömaja hertsogi postiametniku juures.
1642–1682, hertsog Jacobi valitsemisajal puhkes majandustegevus Tukumsis uue hooga õitsele. Rajati uus tamm Slocene jõele ja tõsteti Tukumsi paisjärve veetaset, ehitati manufaktuure ja metallivalukodasid, paatidega veeti rauamaaki Kanierise järvelt Tukumsisse, taheti ehitada kanal Slocene ja Abava jõe vahele, vesiveski jõul töödeldi vaske. Tukumsist käis läbi uus kaubamaantee pealinna Jelgava (Miitavi) ja Riia lahe ääres paikneva Engure sadama vahel.
1653 organiseeris hertsog linnuse remontimise ja varustamise ülemhauptmanni alalise residentsi tarbeks.
1656 loodi Tukumsi linnuse juurde hertsogkonna kaitseks talupoegadest ja linnakodanikest roodu suurune maakaitsevägi ja vasallidest ratsarood.
1658–1660 okupeerisid Kuramaad rootslased. Tukumsi juures toimus suur lahing, milles rootslased polkovnik Aderkasi juhtimisel piirasid sisse hertsog Jacobi väed, vallutasid linnuse ja viisid linnusest mõlemad kahurid minema. Tukumsit rööviti ja rüüstati põhjalikult. Lühiajaliselt elasid tollal linnuses poola ja rootsi komandandid. 1658. aastal oli linnuses pealik üsna jõhker ja kindla käega rootslane, kes nõudis elanikelt truudusevannet Rootsi kroonile ja nekruteid sõjaväele ning pühameestelt salakuulamist Rootsi kuninga kasuks.
1667. aasta 26. detsembril tapeti duellil Višlist pärit Wilhelm Tidewitziga mingil ajal 1660. aastatel linnuse komandant olnud "musketär" Otto Berthold Schenking, kes oli Matias Schenkingi poeg. Tukumsi pealikuks (hauptmann) sai ka Otto poeg Eberhard Philipp Schenking. Linnus oli sellal tugevalt purustatud seisundis.
1670 sai Tukums Kuramaa hertsogi domeeniks. Linnuse juures tehti hädapäraseid parandustöid, kuid põhjalikumaks remondiks nappis riigikassas vahendeid.[6]
1706, Põhjasõja ajal lahkusid vene väed Kuramaalt ja asemele tulid jälle rootslased. Sõja tulemusel muutus ka kaubatee suund Riiast Preisimaale, mis läks nüüd lõuna poolt Tukumsist mööda – läbi Jelgava, Dobele ja Skrunda.
XVIII sajandi algusest on olemas ka linnuse inventariseerimisprotokoll ehk ehitise kirjeldus ja esemete loetelu.
1730. aastani asus linnuses Tukumsi ülemhauptmannschafti kohtumaja. Sellel aastal kukkusid sisse linnuse katus ja osa seintest ning kohturuumid viidi üle veel terveksjäänud läänetiiva põhjaossa ja mõne aja pärast sealt edasi ühte linnamajja. Lagunev linnus, kui ebapraktiline ja suurt hooldusressurssi nõudev rajatis jäeti saatuse hooleks. Relvade tulejõud ületas ammu linnuseseinte kaitsevõime ja vana kindlus kaotas oma sõjalise tähtsuse. Linnusemüürid hakkasid järjest varisema.
1740. aastal teatas hertsogkonna peaarhitekt Barnickel hertsog Bironile, et vana linnus on täielikult purustatud seisundis ja et säilinud on ainult lossi läänetiiva müürid, millised oleks mõttekas taastada vanglaks.[6]
1748 ehitati linnuse loodenurka kahekorruseline kelpkatusega hoone, milleks kasutati ära kolme säilinud müüriseina ja laoti lõuna poole neljas sein. Sealjuures säilitati enamik vanu akna- ja ukseavasid. Hoonest sai piirkonnavangla.
1788–1794 oli üks viimaseid Tukumsi ülemhauptmanne hertsogi õukondlane Dietrich Ernst von Scheppingk, Bornismünde ja Lambertshofi mõisate omanik.
1792 joonistas ajaloolane ja muinsusteuurija Johann Christoph Brotze üles linnusevaate, mis on vanim säilinud realistlik linnusekujutis. Siis olid alles veel suured varemed.
XVIII sajandil oli linnuse kasutuskõlbulikes ruumides (põhiliselt praeguses tornis) vaheldumisi vangla ja kroonu magasiait.
1795 maalis linnusevaremetest akvarelli Hermann Friedrich Wäber. Linnusemüürid seisavad, allesoleva läänepoolse hoonetiiva siseseina on suur ava varisenud. Loodenurga tornehitisse seati sisse kroonumagasin. Sama aasta 27. novembril välja antud Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga sai Tukums maakonnalinnaks. Samast aastast võis igaüks, kes tahtis omale linna maja ehitada, murda linnusemüüridest selletarbeks ehituskive või ära vedada varingurusu. Tuli ainult võtta linna komandandilt või politseivalitsusest lubakiri.
1826 anti Vene impeeriumis välja mälestiste säilitamise seadus, milles nähti ette ehitiste inventariseerimine ja säilinud varemete ülesjoonistamine. Nüüd enam ehitiste tarbeks linnusemüürist kive võtta ei tohtinud, kuid kuna mingeid kaitsemeetmeid ei rakendatud lagunesid müürid edasi.[6]
1827–1829 anti välja Liivimaa kindralkuberneri markiis Filippo Paulucci linnustevaadetega album. Seal on näha, et Tukumsi linnusevaremetest on jäänud järele vaid üks pikem läänemüüri lõik. See ei olnud lihtsalt joonistus, vaid kuna tegemist oli riikliku tellimusega, siis koostati ka linnuse plaan ja asendiplaan linnatänavate suhtes. Tollel ajal koostati ka dokument, milles piirkonnarevisjon annab lühikese linnusevaremete kirjelduse: "Mitte midagi seal enam säilinud pole, alles on vaid lühike fragment läänemüürist. Tukumsi linnuse varemeid pole võimalik ei kasutada ega taastada." Võimalik, et lihtsalt ei tahetud kulutada vahendeid säilinud müürilõigu remondiks. Lisaks said soovijad sealt omale tahtmisel uuesti ehituskive murda. Vastava loa andis Kuramaa kindralkuberner juba 1827. aastal. Järgnenud aastakümnetel ei joonistanud säilinud linnusemüüri ega fikseerinud selle olukorda mitte keegi.
1837, kui kujundati linna vappi, joonistati sinna Milzukalnsi kujutav küngas koos kolme kuusega. Linnuseehitist lihtsalt linnapildis näha enam ei olnud ja seda vapile ei kantud.
1839. aastaks oli endise linnusevaremete kirdenurga alale ehitatud juba kohalik politseihoone, täpne ehitusaeg ei ole teada. Selle hoone sisehoovis või keldrites olid vangikongid, kus teise maailmasõja eel ja ajal hoidsid kinnipeetavaid nii venelased kui ka sakslased.[29] Linnuseala lõunaküljele püstitati Baeri villa.
1857 müüriti kinni sissepääsuavad torni all olevatesse keldrikäikudesse, pärast seda, kui mõned lapsed seal ära eksisid.
1904 mõõdistas linnusevaremeid ja uuris ajalooürikuid linnuse kohta ajaloolane Karl von Löwis of Menar. Läänetiivast järelejäänud müüri pikkus oli tollal veel 10,5 meetrit.
1919 oli linnusetornis jälle piirkonnavangla ja ladu. Ilmselt hoidsid Läti kommunistid seal ka 17 kohalikku parunit, kes 14. märtsil sõjatribunali otsusega Kalmistumäel maha lasti. Tukumsisse toodi vangid Talsist, nende hulgas oli ka Dundaga mõisa viimane omanik Christian von der Osten-Sacken.
.jpg)
1922 uuris ja mõõdistas Tukumsi vana muinasaegset linnamäge läti keeleteadlane ja ajaloouurija August Bilenštein.
1920–1939 asus linnusetornis arsenal ehk sõjamoonaladu. 1939–1940 ehitati torni esimesele korrusele hobusetall.
1937, kui ehitati ümber kunagise linnuse põhjaküljel olnud turuplatsi, leiti sealt muinasaegseid matuseid ja muud esemelist leiuainest.[6]
1941. aasta novembris plaanisid linnavõimud sisustada linnusetorni muuseumi ja raamatukogu.
1950. aastani oli linnusetornis hobusetall ja ladu. Hiljem hoiti seal miilitsa poolt konfiskeeritud mootorrattaid ja jalgrattaid.
1958 võttis Tukumsi rajooni Täitevkomitee vastu otsuse rajada linnusetorni kohalik ajaloomuuseum.
1970. aastatel hakati linnusetorni restaureerima. Linnuse kohta otsis ja uuris materjale Vabariikliku Restaureerimise-projekteerimise Töökoja ajaloolane Zigurds Bēts. 1978 valmis katuseremondi projekt, kuid remondiga jõuti lõpule alles 10 aastat hiljem. Linnusetorni restaureerimise projekti tegi arhitekt A. Delninš.[6]
1984 anti linnusetorn üle Tukumsi muuseumile, kuid kuna katuseremont lõppes alles 1991. aastal, siis ei saadud seal varem ekspositsiooni avada.
2000–2001, kui Läti arheoloogid korraldasid ekspeditsioonid Kuramaa linnustesse, vaadati üle ka Tukumsis säilinu ja konstateeriti, et 3 m pikkune säilinud läänemüürilõik on konserveerimata ja laguneb.
2003. aastal toimusid linnusetorni lähedal esimesed arheoloogilised väljakaevamised Martinš Ruši juhtimisel. Kaevati mõned surfid, avastati XVII–XIX sajandist pärit kultuurikiht ja saadi veidi leiuainest, millega tõestati, et linnus oli XVII sajandil kasutuses. Avaldati trükis ka lühike ülevaade kaevamistest.
2013. aasta 4.–18. septembrini toimusid linnusetornist põhja pool uued arheoloogilised väljakaevamised seoses väljaku ümberkujunduse ja elektrikaablikraavi kaevamisega. Loodeti leida oletatava linnuse vallikraavi asukoht, kuid seda ei avastatud. 2–2,7 meetri sügavuselt leiti XIX sajandist pärit hoone keldri vundament.
Tänapäeval on linnuse tornis Tukumsi linnaajaloomuuseum.[21]
Põhiplaanilt ja stiililt on tegemist 52*40-meetrise (pindalaga 2080 m²) ristkülikukujulise maantee-laagerkastelliga, milliseid Kuramaal oli ridamisi.[6] Otstarbe järgi oli tegemist teetõkke-aitlinnusega, mis pakkus Liivimaalt Preisimaale reisivale teelisele ulualust ja kaitset. Linnus tegutses nii majandushoovi kui võõrastemajana. Tänapäevases mõistes oleks see nagu Autohof Saksa kiirtee ääres. Kuramaa maanteekastellid olid iseäralikud selle poolest, et elu- ja majandushooned ei toetunud mitte igast küljest vastu kaitsemüüri sisekülge, vaid kahest vastasküljest, moodustades eraldiseisvad hoonetiivad ja pikliku õue nende vahele.
Linnuse ringkaitsemüür oli 7,5 m kõrgune ja 1,6 m paksune ja selle ümber oli kolmest küljest vallikraav, lõuna poolt kaitses linnust Slocene jõeoru nõlv[21] ja jõele 800 m linnusest allavoolu ehitatud veski paisjärv.[17] Põhjasuunda, teisele poole vallikraavi kujunes pärast linnuse rajamist turuplats[30] ja selle äärde tekkis asula (Hakelwerk) ning ehitati kirik. Idapoolses vallikraavis nirises ka allikas Slocene jõe poole. Linnuse värav asetses ilmselt põhjaküljel asula ja turu poole.
Nelinurkse linnuse küljed on peaaegu suunatud põhiilmakaarte poole, väikese nihkega vastupäeva. Kastelli ringmüür oli laotud suurtest töötlemata põllukividest, mis asetsesid müüri väliskülgedel, sisemine osa oli täidetud juhusliku materjali ja väiksemate kividega. Vuugivahed täideti lubimördi ja purustatud kiviklibuga. Linnuse lääneküljel asetses kogu ulatuses pikk hoonetiib laiusega 10 m. Ilmselt oli samalai hoonetiib ka idaküljel.
Läänetiiva põhjaotsast ümberehitatud torni küljepikkused on 11,5*11,5 m. Välismüüride paksused on põhja- ja lääneküljel 1,6 m, idapoolsel küljel 1,3 m ja lõunaküljel 1 m. Idapoolsel küljel asub ka sissepääs torni. Torni esimene korrus on 3,35 m kõrgune, puidust talalagedega ja jaotatud üheks suureks ja kolmeks väikeseks toaks. Teine korrus on 4,2 m kõrge ja jaotatud üheks suureks ja kaheks väikeseks toaks. Korruste vahel on puittrepp, mis asetseb välisukse kõrval ja viib ka teiselt korruselt pööningule. Torni üldkõrgus on ligi 15 m. Torni katus on kaetud oranžide katusekividega. Tornile on jäänud ida- ja lääneküljele ilmselt ka algupärased linnuseaegsed aknaavad.
Baltisaksa linnusteuurija Armin Tuulse arvates oli linnusel ainult üks suurem kivist väljaehitatud läänepoolne hoonetiib ja hilisem torniosa oli ka algselt madal torn.[15] Wäberi joonistusel võib veel märgata, et läänepoolne kaitsemüür on kõrgemgi, kui säilinud torniosa müürid ja samamoodi, kui tornil, olid ka enamjaolt kogu läänepoolses hoonetiivas mõlemal korrusel talalaed, mida on talasüvenditena joonistusel samuti näha ning milline asjaolu viitab ühele pikale tornita hoonetiivale. Samuti on hiljem torniks ümberehitatud hooneosal olnud lõunapoolne sein (lõuna poole kulgeva hoonetiiva suunas) kõige õhem ja osaliselt maha varisenud, mis näitab et tõenäoliselt oli tegemist hoonetiiva sisese vaheseinaga. Tornidel on tavaliselt teistest müüridest paksemad vundamendid ja seinad. Kuigi Jürgen Helmsi joonistusel on nurgatornid, ei ole nende olemasolu kuidagi tõendatud. Muidugi võisid kastelli nurkades olla näiteks puidust ripptornid. Tuulse arvates oli hoonetiib keskajal kasutuses peaasjalikult aidana ja ülejäänud avaras linnusehoovis paiknes sõja- ja kaubavankrite laoplats.[15]
Liivimaa ja Kuramaa kaitseehitiste ketis see linnus sõjaajaloos siiski suuremat tähtsust ei omanud ning pärast orduriigi lõppu kaotas "kindlustatud laagriplats" kiiresti oma sõjalise tähtsuse.[31]
Linnusest on alles ühe läänepoolse hoonetiiva põhjaotsast "tekitatud" ja ümberehitatud kolmekorruseline kivitorn, milles asub kohalik ajaloomuuseum[32] ja väike 1,6 m paksune, 3 meetri pikkune ning 3 m kõrgune jupp kastelli läänemüüri lõunaotsa. Piki Avoti tänavat on veel näha kunagise läänepoolse vallikraavi kulgemine. Ka politseimajast ida pool paiknevad hooned, mis jäävad Vartu põiktänava äärde, on ehitatud idapoolsesse vallikraavi. Linnuse kunagine põhjakülg jääb sõidukitele osaliselt liikluseks suletud Vabaduse väljaku äärde. Platoo, millel asus kastelli lõunakülg lõpeb järsu künkanõlvaga vastu Slocene jõe orgu, mida praegu läbib jõe ja linnuse vahel ka Riia–Ventspilsi raudtee.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
