Ameerika Ühendriikide filosoof From Wikipedia, the free encyclopedia
Thomas Nagel [n'eidžel] (sündinud 4. mail 1937 Belgradis) on juudi päritolu USA filosoof, Balzani auhinna laureaat.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2023) |
 |
See artikkel räägib USA filosoofist; taani jalgpalluri kohta vaata artiklit Thomas Nagel (jalgpallur); saksa graafikadisaineri kohta vaata artiklit Thomas Nagel (graafikadisainer) |
.jpg)
Ta on New Yorgi Ülikooli emeriitprofessor. Nagel on tegelnud põhiliselt vaimufilosoofia, poliitikafilosoofia ja eetikaga.
Tema tuntumad teosed on artikkel "Mis tunne on olla nahkhiir?" (What Is It Like to Be a Bat, 1974), milles ta kritiseerib reduktsionistlikke vaimuteooriaid, ning raamat "The Possibility of Altruism" oma deontoloogia ja liberaalse poliitikafilosoofiaga.
Thomas Nagel sündis Belgradis juudi perekonnas.
Ta lõpetas 1958. aastal bakalaureusekraadiga Cornelli Ülikooli, sai 1960. aastal Oxfordi Ülikoolist magistrikraadi (BPhil) ja 1963. aastal Harvardi Ülikoolist John Rawlsi juhendamisel doktorikraadi.
Ta õpetas aastatel 1963–1966 California Ülikoolis Berkeleys ja 1966–1980 Princetoni Ülikoolis.
1980. aastast on ta New Yorgi Ülikooli professor. Ta on filosoofia ja õigusteaduse professor ning ülikooliprofessor.
Nagel on Encyclopædia Britannica toimetuskomitee liige, samuti New Yorgi Filosoofiaseltsi liige.
Epistemoloogias esindab Nagel tugevat ("metafüüsilist") realismi, vaieldes mitte üksnes relativismi ja radikaalse konstruktivismiga (Richard Rorty ja Nelson Goodman), vaid ka sisemise realismiga (Hilary Putnam). Erinevalt Putnami mõisterelatiivsusest, mille kohaselt ei ole ainuõiget maailmakirjeldust, peab Nagel võimalikuks "vaadet eikusagilt" – absoluutset, tõest vaatekohta maailmale.
Raamatus "Viimane sõna" ("The Last Word") ütleb Nagel, et mõned propositsioonid, näiteks matemaatika ja loogika propositsioonid nagu 2 + 2 = 4 ja P → Q & P :. Q ei ole rünnatavad. Kui nad oleksid rünnatavad, ei saaks me mõtelda. Sellepärast on relativism väär.
Pikemalt artiklis Mis tunne on olla nahkhiir?Vaimufilosoofias on Nagel kaitsnud seisukohta, et teadvust ja subjektiivset kogemust ei saa redutseerida ajutegevusele. Sellest kirjutas ta esimest korda oma tuntud artiklis "Mis tunne on olla nahkhiir?" (1974; küsimus ise pärineb Timothy Sprigge'ilt).
Ükskõik kui palju me ka teame mõne olendi, näiteks nahkhiire ajust, ei ava see meile tema elamusvaatekohta. Näiteks kui me täpselt teame, mis toimub nahkhiire ajus, kui tal on valus, (teame tema valude teadvuse neuronaalset korrelaati), siis ei tea me ikka veel, mis tunne nahkhiirel on, kui ta on valus. Ja me ei saagi seda teada. Et objektiivsus tähendab just sõltumatust vaatekohtadest, ei saa ta kirjeldada subjektiivsust, mida Nagel peab teadvuse kõige olemuslikumaks tunnuseks. Sellega on loodusteadusele pandud põhimõtteline tunnetuse piir.
Nagel väidab, et teadvusel on "subjektiivne iseloom", "mis-tunne-on"-aspekt, mis on talle omane. Ta väidab, et "organismil on teadlikud (conscious) vaimuseisundid siis ja ainult siis, kui on olemas miski, mis on olla see organism – miski, kuidas organismile tundub."[1] Nagel leiab ka, et reduktsionistliku teaduse objektiivsete meetodite abil ei pruugi kunagi olla võimalik leida piisavat seletust vaimu subjektiivsele aspektile. Ta väidab, et "kui me mööname, et füüsikaline vaimuteooria peab seletama kogemuse subjektiivset iseloomu, siis me peame tunnistama, et ükski praegu olemasolev kontseptsioon ei anna meile võtit, kuidas seda saaks teha."[2] Edasi väidab ta, et "tundub ebatõenäoline, et saaks kaaluda mõnd füüsikalist vaimuteooriat, enne kui ei mõelda rohkem järele subjektiivse ja objektiivse probleemi üle."[3]
Artikli põhiteesi ütles välja neurofüsioloog Emil Heinrich Du Bois-Reymond juba 19. sajandil. Ometi vallandas Nageli artikkel vaidluse kvaalide üle, milles praegu osalevad teiste seas David Chalmers, Paul Churchland, Daniel Dennett, Joseph Levine ja Michael Tye.
Kuigi Nagelit on peetud dualistiks ja ta mõnikord on avaldanud omadusdualistlikke vaateid, on ta pigem ainult antireduktsionist. Ta kirjutab artiklis "Conceiving the Impossible and the Mind-Body Problem": "Ma usun, et füüsilise ja vaimse vahel on mõlemas suunas paratamatu seos, kuid seda pole võimalik aprioorselt avastada. Mingit laadi funktsionalistliku reduktsionismi suhtes lähevad arvamused tugevasti lahku, ja ma ei hakka üksipulgi esitama põhjendeid, mille pärast ma olen selles vaidluses antireduktsionistide poolel. Kuigi filosoofid on teinud olulisi (inglise significant) katseid kirjeldada vaimuseisundite funktsionaalseid ilminguid, usun ma endiselt, et mitte ühestki mõne süsteemi funktsionalistlikust iseloomustusest ei järeldu – puhtalt meie mõistete alusel vaimse kohta –, et see süsteem on teadvusega."[4]
Nagel kaldub arvama, et keha ja vaimu probleem lahendatakse tulevikus põhimõtteliselt uue teooriaga, mis lubab näha nii füüsilisi nähtusi kui ka subjektiivseid vaimunähtusi ühe ja sama protsessi objektiivsete aspektidena, mis selle protsessi juurde paratamatult kuuluvad. See tähendaks dualismi vääraks osutumist. Seost füüsilise ja vaimse vahel peab ta olemasolevatele tõenditele tuginedes paratamatuks, mitte kontingentseks.
Eetikas on Nagel tuntud oma panuse järgi deontoloogilisse (mittekonventsionalistlikku eetikasse ja liberaalsesse poliitikateooriasse.
Raamatus "The Possibility of Altruism" (Altruismi võimalikkus; 1970) kaitseb ta altruismi. Ta väidab uuskantiaanluse vaimus, et inimestel võivad olla piisavad põhjendid teha teistele kasulikke tegusid, ootamata kasu iseendale ja olemata ajendatud kaastundest jms teguritest.
Koos Bernard Williamsiga on ta andnud suure panuse moraalse vedamise (moral luck) probleemi varajasse arutellu, täpsustades selle mitmeid külgi ning analüüsides selle mõju eetikale ja moraalihinnangutele.
Nageli arvates on katsed seletada moraali inimese bioloogilise evolutsiooni kaudu kahemõttelised. Väärtuse ning hea ja kurja küsimused on universaalsed, sobides ka võimalikesse maailmadesse, kus evolutsiooniteooria on väär.
Artiklis "The Absurd" näeb Nagel absurdi kontrastis meie tähtsuse vahel subjektiivsest vaatekohast ning objektiivse tõsiasja vahel, et meie enese olemasolu ei ole tähtsam kui kellegi teise oma ega isegi elutu asja oma. Nagel võrdleb erinevaid väljapääse absurdist (trots, religioon, armastus, enesetapp jne) ning leiab, et kõige adekvaatsem on vist iroonia.
Ta on koos John Rawlsi, Ronald Dworkini ja Robert Nozickiga kirjutanud USA Ülemkohtule suunatud märgukirja, milles pooldatakse eutanaasia lubatavust.
Tuntud on ka tema artikkel "Concealment and Exposure" ("Varjamine ja avalikustamine"), milles ta rõhutab, et selleks, et indiviidi vabadus oleks küllaldaselt tagatud, peab indiviidile jääma piisav teiste eest varjatud sfäär.
Nagel on ameerikalikus mõttes liberaal, st ta toetab riiklikku haridust, tervishoidu ja sotsiaalhooldust, vastustab piiranguteta turumajandust ning pooldab indiviidi eluviisi vaba valikut, niivõrd kui see ei kahjusta teisi.
Ta on skeptiline võimalikkuse suhtes, et kunagi seatakse jalule õiglased suhted rahvusriikide vahel.
Nagel jumalasse ei usu. Ta on ateistlike vaadetega. 1997. aastal ilmunud raamatu "Viimane sõna" ("Last Word") viimases peatükis räägib ta religioonihirmust ja ütleb ateismi ja jumala kohta järgmist: "Ma tahan, et ateism oleks tõene ja mind teeb rahutuks asjaolu, et mõned minu tutvusringkonna kõige intelligentsemad ja suuremate teadmistega inimesed on usklikud... Asi pole ainult selles, et ma ei usu jumalasse... Ma loodan, et jumalat ei ole olemas! Ma ei taha, et jumal oleks olemas, ma ei taha seesugust universumit."[5][6][7]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
