From Wikipedia, the free encyclopedia
Teine Rootsi ristiretk oli 13. sajandil Birger jarli juhtimisel aset leidnud Rootsi sõjaretk tänapäeva Soome aladele. Ristiretke tulemusena laienes Rootsi kuningriigi mõju Soome lääneosale.
 | Artiklis puuduvad viited. |
Ligikaudu vahemikus 1320–1340 kirja pandud Eriku kroonika järgi toimus ristiretk pärast seda, kui Birger jarl oli aastal 1248 jarliks saanud, kuid enne kuningas Erik XI surma aastal 1250.[1] Aasta 1340 paiku kirja pandud Lübecki niinimetatud Detmari kroonika kinnitab retke toimumist koos lühikese märkusega selle kohta, et Birger jarl allutas Soome Rootsi valitsemise alla.[2] Teistest allikatest on teada, et Birger jarl ei viibinud Rootsis talvel 1249–1250. Rootsi legendid on Soome vallutamise hiljem paigutanud ka 1150. aastatesse, omistades selle kuningas Erik Pühale. Rünnaku toimumise aja üle on mõnevõrra vaieldud, variantidena on pakutud 1239. ja 1256. aastat. Ent kumbki aasta ei ole leidnud piisavat tõendamist.[3]
Rootsi äkilist kindlat otsust Soome vallutada ei osata seletada, kuid mingil põhjusel oli Soomel Birger jarli jaoks oluline roll.[viide?] Piirkondade omavahelise suure kaubavahetuse, mis toimus eriti Ahvenamaa saarestiku kaudu, tõttu muutus Soome Rootsi lahutamatuks osaks. Paistab, et Birger jarl suundus Soome vahetult pärast seda, kui oli surunud maha Folkungite ülestõusu aastatel 1247–1248 ja vormistanud 1249. aasta suvel Norraga Lödöse lepingu.[4]
Aastal 1220 lõpetas Rootsi püüdluse Eestisse tugipunkt saada ja see võis sundida Rootsit leppima sellega, mis veel saadaval oli: püüdlema Soome alade vallutamise poole.[viide?] Eriku kroonika osutab ka venelastest tulenevale ohule, mainides, et "Vene kuningas" oli nüüd kaotanud vallutatud maa.
Kõik ristiretke üksikasjad pärinevad suuresti propagandistliku loomuga Eriku kroonikast, mis pandi kirja kesk sisemisi rahutusi ja Novgorodi vastu suunatud sõda. Kroonika on põhjustanud pikaajalise vaidluse sõjaretke tegeliku sihtmärgi üle, kuna see kujutab rootslaste vastastena hämelasi (taffwesta). Sellele põhinevalt oletatakse tavaliselt, et üks ristiretke sihtmärke oli Häme, kuigi kroonika seda selgesõnaliselt ei maini. Teada on, et hämelased mässasid 1230. aastal kiriku vastu ja et sellest tulevalt esitas paavst Gregorius IX 1237. aastal kirjutatud ja Uppsala peapiiskopile saadetud kirjas nõudmise viia läbi nende vastu suunatud ristiretk.[5]
Eriku kroonika järgi valmistati sõjakäiku ette Rootsis ja seejärel liiguti üle mere Soome rannikul olevasse kohta, kus vaenlane juba ootas. Kuna Häme asus sisemaal, seletati seda vastuolu hiljem asjaoluga, et kusagil rannikul asus hämelaste sadam, mis oli ühtlasi ka rünnaku peamine sihtmärk.
Kroonika mainib sedagi, et pärast sõda rajati kindlus taffwesta borg. Seda kindlust on korduvalt püütud samastada kas Häme kindluse või Hakoise kindlusega Häme keskosas, kuid neist kumbki ei ole kindlalt nii varajasse aega dateeritud. On võimalik, et Rootsi esimesed garnisonid Soomes asusid Turu lähedal linnamäel, mida tunti hiljem Lieto vana kindlusena. Tegemist oli Häme keskossa viiva muistse tee ääres asunud varaste piiskoppide kindlustatud kiriku- ja elukohaga.[viide?]
Tõenäoliselt selleks, et hoida ära teiste osapoolte sekkumine konflikti, võttis paavst Innocentius IV Soome 1249. aasta augustis oma erikaitse alla, kuid seda ilma Rootsit mingil viisil mainimata.[6] Soome piiskop Tuomas, kes ilmselt oli dominikaani munk, oli juba aastal 1245 oma ameti maha pannud ja suri kolm aastat hiljem Ojamaal asunud dominiiklaste kloostris. Kuna tema tool oli vaba, oli piiskopkond hiljem tõenäoliselt paavsti legaadi Modena Wilhelmi otsese juhtimise all ja oma viimased korraldused Soome preestritele andis viimane välja juunis 1248.[7]
Rootsi piiskop Bero määrati seejärel vahemikus 1248/1249 uueks piiskopiks: oletatavasti varsti pärast seda, kui Wilhelm olulise 1248. aasta 1. märtsil Skänninges lõppenud kirikukoosoleku puhul Rootsit külastas. 1448. aastast pärinev niinimetatud Palmsköldi buklet märgib, et just Bero oli see, kes andis soomlaste maksu üle Rootsi kuningale.[8] Sarnaselt oma kahe eelkäijaga tuli Bero otse Rootsi õukonnast. Tundub, et kuni 1280. aastateni, mil pandi alus Soome hertsogi tiitlile, oli Rootsi piiskoppidel Soomes ka ilmalik võim.[viide?]
Aastal 1249 peeti olukorda piisavalt selgeks, et rajada Soome esimene dominiiklaste klooster (enne seda ei olnud Soomes ühtegi kloostrit olnud).[9] Vastrajatud klooster asus kuni sajandi lõpuni piiskopi kindlustuste kõrval Koroinenis.
Ühe ootamatu tagajärjena läks sõjaretk Birgerile tõenäoliselt maksma Rootsi krooni. Kui kuningas Erik aastal 1250 suri ja Birger viibis jätkuvalt Rootsist eemal, valisid mässumeelsed Rootsi isandad võimsa jarli enda asemel uueks kuningas tema alaealise poja Valdemari.
Alates aastast 1249 peavad allikad üldiselt Soomet Rootsi osaks. Soome piiskopkond on Rootsi piiskopkondade hulgas esimest korda üles loetud aastal 1253.[10] Esimene Vene kroonikates leiduv usaldusväärne märkus soomlaste kuulumise kohta Rootsi vägede koosseisu pärineb aastast 1256.[11]
Järgnenud aastakümnete olukorra kohta Soomes on väga vähe teada. Selle põhjus peitub osaliselt selles, et Soomet valitseti nüüd Turust ja suurem osa dokumente jäi sinna, mitte ei saadetud Rootsi. Kuna Novgorodi väed põletasid linna aastal 1318 Rootsi-Novgorodi sõja käigus, on eelneval sajandil toimunu kohta väga vähe säilinud.[viide?]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
