Tapamaja, korpus viis

"Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda" (inglise keeles Slaughterhouse-Five, or The Children's Crusade: A Duty-Dance with Death) on Kurt Vonneguti romaan, mis ilmus esimest korda 1969. aastal.

Romaan on autobiograafiline. Vonnegut viibis Teise maailmasõja ajal vangina tapamaja laos, millest on ajendatud romaani pealkirja esimene osa. Pealkirja teine osa viitab ajaloolise Laste ristisõja kaudu sellele, et läbi aegade on saadetud lahingutesse noori mehi, kes pole veel lapseeast väljas.

Vonneguti romaanist võib leida postmodernismi. Tähtsaks tunnuseks on ajaline korrastamatus. „Tapamajas“ avaldub see tunnus väga selgelt. Läbi terve teose võime jälgida peategelase Billy rännakuid ajas. Billy on kaotanud seose jooksva ajaga, mistõttu hüppab ta ühest elumomendist teise. Tema ajaränded toimuvad läbi aastate, vaheldumisi, enne sõda, pärast sõda, ühel hetkel ühes paigas, järgmisel hoopis teises. Ajaränded toimuvad segaminipaisatult aastal 1955., 1945. ning ka 1963. ja veel mõningad aastad ei jää Billy rännakutes puutumata.

Sellele kirjanikule ja just sellele teosele on iseloomulik ajaloo ja fantaasia läbipõimimine. See on ilmselt kõige silmatorkavam asjaolu, mis läbib tervet teost.

Raamat räägib Dresdeni pommitamisest Saksamaal, kust nii peategelane Billy kui ka raamatu autor omal ajal eluga pääses. Romaan kirjeldab Billy elulugu, kuid ületab nii mõningaidki reaalsuse piire.

Teoses räägitakse pidevalt Tralfamadoorlaste planeedist ja selle elanikest, tralfamadoorlastest, kes eksisteerivad neljamõõtmelises reaalsuses, kui kirjanik puudutab oma loos kellegi surma, lisab ta alati selle lõppu "eks ta ole" mis väljendab tulnukate võimet näha surnut elusana tema minevikus ja võtavad surma kui üht hetke kogu eksistentsis mis ei ole lihtsalt kõige parem hetk koolnu olemuses. Esmalt rööviti ta tulnukate poolt oma tütre pulmaööl, kuid keegi ei märganud seda kuna tulnukate ajaliin ei jookse sarnaselt inimeste omaga sirgjooneliselt, see tähendab, kuna ta veetis pikemat aega teisel planeedil, oli see maal vaid üks silmapilk. Ta sattus Traflamadore loomaaeda, kus teda kohalikele näidati, Planeedi põliselanikud huvitusid tema kehast üksikasjalikult. Inimene ja tema elu näis neile hoopis omanäolisena ning nad tahtsid sellega tutvust teha, sest inimesed elavad ju kolmemõõtmelises reaalsuses.

Vonneguti romaani on suhteliselt keeruline jälgida, kuna see on üsna fragmentaarne, katkendlik. See pole kirjutatud tavalises vormis nagu muinasjutu raamatud või midagi sellist. Raamatut lugedes leiame tegelase ühel hetkel Teisest maailmasõjast, järgmisel hetkel perepuhkuselt lapsepõlves ning nagu eelnevalt mainitud, külastab ta ka Tralfamadore planeeti. Kogu tegevus on üsna segipaisatud ning sisu mõistmiseks tuleb seda üsna pingeliselt jälgida.

Kurt Vonneguti romaan „Tapamaja, korpus viis“ on üks paremaid sõjavastaseid postmodernistlikke romaane, mis kirjutatud^[viide?]. Põhilised tunnused, mis on omased postmodernistlikule romaanile, esinesid ka Vonneguti teoses. Nendeks on ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu ning fragmentaarsus. Kõik see muudabki teose niivõrd eripäraseks ja kaasahaaravaks võrreldes traditsioonilise romaaniga.