Talurahvas on maapiirkonnas, tavaliselt talus elavate ja peamiselt põllumajandusest elatuvate inimeste sotsiaalne klass.
 | See artikkel vajab toimetamist. |
_Baltic_letters,_p1.220_ESTONIAN_PEASANT.jpg)
_Baltic_letters,_p1.175_ESTONIAN_PEASANT_GIRL.jpg)
Talurahvas Eestis
Talurahvas tekkis enne klassiühiskonda, juba siis, kui tekkisid paikne asustus ja algeline põlluharimine (Eestis toimus see II ja I aastatuhandel eKr).
13. sajandi alguses olid talupojad maapiirkonnas ainus klass. Ühiskond koosnes valdavalt vabadest talupoegadest, kes elasid üksikperedena ja harisid nende pärilikus valduses olevaid põlispõlde. Ühiskonna heaks kandsid nad mitmesuguseid kohustusi, mida arvestati adramaa järgi.[1]
Pärast muistse iseseisvuse kaotamist piirati järk-järgult Eesti talurahva õigusi ja vabadusi ning suurendati nende kohustusi maa- ja läänihärrade kasuks. 1424 kinnistati Valga maapäeva otsusega esimest korda adratalupojad mõisa külge. Liikumisvabaduse säilitasid üksnes maatud talupojad ja vabadikud, kes ostsid end feodaalsetest kohustistest vabaks raha või teenuste pakkumisega. Vabaduse säilitasid üksnes rannarootslased.[1]
1727. aastal kirjeldas Hallest pärit pietist Christoph Heinrich Helmershausen[2] eesti talurahvast ja olustikku: ""räägitakse saksa ja eesti keelt, muidu kuuldub ka vene keelt ja soome keelt. Eesti talupoeg laseb habet kasvada ja kannab pikka saksa talupojamoe järele tehtud kuube vööga ümber keha, kingi, mis varbaid, kanda ja jalatalla katavad. Mehed kannavad ümmargusi kübaraid. Naised kannavad juukseid lahtiselt ja panevad pähe mütsi, kannavad ka lühikesi ja pikke riideid ilma vööta. Talupoegade rahvus on harilikult väga metsik, aga kari tarvitusel töökas; sellepärast piitsutatakse neid sagedasti kuni veriseks, kuna arvatakse, et nad muidu kuidagi midagi head ei teeks". Niisugune oli nähtavasti informatsioon, mis väljamaalt tulijale talupoegade orjastamise kohta anti, mis teda näis võõrastavat. Kui pietistid aga siin kauemini elasid ja rahvaga ise ligemalt kokka puutusid, muutus nende vaade selles suhtes teistsuguseks, nagu meie seda Hinrich Gutslaffi, Hövel'i ja teiste juures näeme."[3]
Sunnismaisus süvenes veelgi Balti erikorra kindlustumisega ja 18. sajandil suurenesid talurahva koormised.[1]
19. sajandi alguses kaotati pärisorjus ja algas talude päriseksostmine. 1917. aastaks kuulus talurahvale juba 42% põllumajandusmaast. Iseseisva Eesti Vabariigi Asutav Kogu võõrandas peamiselt baltisaksa aadlile kuulunud suuremad maavaldused ja jagas need maareformi käigus talurahvale, tekitades tugeva väikeomanike kihi.[1]
Nõukogude okupatsioonivõimud sundisid 1949. aastal terrori ja küüditamistega ärahirmutatud talupojad kollektiviseerimise käigus riigimajanditesse (kolhoosidesse ja sovhoosidesse) ning Eesti talurahvas muutus seejärel nn kolhoositalurahvaks.
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal riigimajandid kas saadeti laiali või reorganiseeriti ja tekkinud on palju iseseisvaid talusid.
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
