From Wikipedia, the free encyclopedia
Supelvanker oli seadeldis, mida kasutati 18. sajandist 20. sajandi alguseni mere- ja ookeanirandades ujumas käimisel.
Vankris oli võimalik vahetada riideid ja see viis oma reisijad rannast vette. Supelvankrid olid puust, kinnise pealisehitisega vankrid, mille seinad olid kas puidust või siis puitraamile tõmmatud kangast. Vankritel olid ka väikesed aknad valguse jaoks.
Supelvankrite kasutamise põhjuseks oli tolleaegne kümblusetikett, mille järgi ei olnud enda näitamine supelkostüümis sünnis, seda eriti vastassoost isikutele.[1] Eriti karmid reeglid naiste ja meeste eraldamise kohta kehtisid Inglismaal.[viide?]
Seoses kümblusetiketi liberaalsemaks muutumisega kadus vajadus supelvankrite järele ja nende kasutamine lõpetati 1920. aastatel.[viide?]
.jpg)
Inimesed sisenesid rannas väikesesse ruumi vankri peal tavariietes. Riided vahetati vankris supelkostüümi vastu (meestel oli kuni 1860. aastateni lubatud alasti ujuda[2]).[3] Kõigil supelvankritel olid ilmselt aknad,[2] kuid üks ajakirjanik kaebas 1906. aasta 26. mai Manchester Guardianis, et ruum on halvasti valgustatud ja imestas, miks ei kasutata katuseaknaid.[4]
Supelvankreid, mida kasutati Margates Kentis, kirjeldati 1805. aastal järgmiselt: "neljarattalised kangaga kaetud vankrid, mille ühes otsas on riidest vari. Vari lastakse veeni alla, nii et vankrist mõned astmed alla poole laskuv supleja on avalikkuse silmade eest täielikult varjatud ja nii saab ka kõige kombekam naine nautida meremõnusid täiesti delikaatselt."[5]
Supelvankrid veeti merre ja tagasi tavaliselt hobuse või hobuste paarisrakendiga, vahel ka inimjõul. Üksikutes kohtades veeti supelvankreid ka trossi abil aurumootoriga. Mõnes kuurordis olid puust rööpad rannast vette, et vankri vedamist lihtsustada.[viide?]
Paljudel vankritel olid uksed mõlemas otsas, et neid ei peaks vees ringi pöörama. Kord vette jõudnud, laskusid seesviibijad merepoolses otsas olevat treppi pidi vette. Peeti oluliseks, et vanker varjaks ujujad võõraste pilkude eest. Mõningatel vankrite küljes oli lausa telk, mille sai merepoolse ukse ette vette lasta, varjates ujujat täielikult. Mõnes kuurordis käis koos supelvankriga kaasas "kastja" (inglise keeles "dipper"), suplejaga samast soost tugev abiline, kes kliendi vette ja veest välja aitas. Kohati olevat tavaks olnud, et kastja lükkas supleja vankrist vette ja rabas veest uuesti välja ning seda loeti osaks suplemiskogemusest.[6] Paljud supelvankrid olid varustatud väikese lipukesega, mille tõstmine oli kutsarile märguandeks, et reisija on valmis randa naasma.[viide?]
On väidetud, et supelvankri leiutas Benjamin Beale umbes 1750. aastatel Margates. Teiste allikate andmetel võeti supelvanker kasutusele hoopis kümnendi võrra hiljem. Scarborough avalikus raamatukogus on John Setteringtoni graveering, mis on dateeritud 1736. aastasse ja kujutab inimesi kümblemas. Seda loetakse esimeseks tõendiks supelvankrite kasutamise kohta.[viide?]
Supelvankrid olid levinud eeskätt Suurbritannias ja Briti impeeriumi aladel, kus elas Suurbritanniast pärit inimesi, kuid neid kasutati ka Mehhikos, Prantsusmaal, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides ja mujal.[7] Näiteks on supelvankrid kasutusel olnud ka Narva-Jõesuu ja Haabersti rannas.[viide?]
Sugude eraldamine randades seadusega lõpetati Inglismaal 1901. aastal ja kümblusvankrite kasutamine vähenes pärast seda kiiresti: enamik supelvankreid oli Suurbritanniast kadunud 1914. aastaks[2] ja 1920. aastateks olid supelvankrid peaaegu välja surnud, seda isegi vanemale klientuurile mõeldud randades.[7] Kui supelvankreid algse eesmärgi täitmiseks enam ei vajatud, siis hakati neid randadesse parkima ja kasutati statsionaarsete riietusruumidena. Rannahütte võib pidada supelvankrite järeltulijateks.[viide?]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
