Skisofreenia

Skisofreenia on psüühikahäire, mida iseloomustab ebatavaline sotsiaalne käitumine ja raskused reaalsuse mõistmisega.^[1] Tüüpilised sümptomid on luulud, ebaselged või segadusseajavad mõtted, nende häälte kuulmine, mida teised ei kuule, vähenenud sotsiaalne kaasatus ja emotsionaalne väljendus ja motivatsiooni puudus.^[1][2] Inimestel, kel on skisofreenia, esineb sageli ka muid vaimse tervise probleeme, nagu ärevus, depressioon või sõltuvusainete kuritarvitamine.^[3] Sümptomid avalduvad tavaliselt järk-järgult, algavad noorukieas ja kestavad pikemat aega.^[2]

Skisofreenia
Skisofreeniku tikand riidetükil, millel on kujutatud ta sisemõtteid. Hoiul Glore'i psühhiaatriamuuseumis Ameerika Ühendriikides
Valdkond	psühhiaatria, psühholoogia
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10	FF.20
RHK-9	295
OMIM	181500
DiseasesDB	11890
MedlinePlus	000928okkkk
eMedicine	med/2072 emerg/520
MeSH	F03.700.750

Skisofreeniale on omased taju-, mõtlemis-, tundeelu ja tahteelu häired. Halvenenud on ka mälu.^[4]

Enesetapp on sagedasim skisofreeniahaigete surma põhjus. Skisofreenianiahaigel tekib varakult nõutus ja arusaamine, et igapäevased olukorrad omavad eranditult isikule suunatud erilist, sageli pahaendelist tähendust. Sageli esineb tagakiusamisluulu ja teisi paranoilisi luulumõtteid, mis osadel haigetest täienevad või asenduvad suurusluuluga haiguse hilisemas järgus. Luulumõtete esinemine ei ole tüüpiline kõigile haigetele, nagu ka nende intensiivsus võib haiguse erinevatel arenguetappidel olla vahelduv. Sagedased on mõttelevi elamused (mõtted, tunded ja teod tunduvad olevat teistele teada) ja tunne nagu mõtlemist juhitakse väliste jõudude poolt. Võib kujuneda seletusluul, et isiku mõtteid ja tegusid mõjustavad loomulikud või üleloomulikud jõud, sageli väga veidral viisil. Haiged võivad end pidada kõige toimuva keskpunktiks.^[5]

Ajalugu

Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne seda olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin käsitles neid ühtse nosoloogilise ühikuna ja nimetas selle dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo (killustumine, lõhestumine), phren (hing) ja ia (liide), et tähistada haigust, patoloogilist seisundit.

Etiopatogenees

Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärad ei ole hoolimata intensiivsest teaduslikust uurimisest veel teada.

Skisofreenia puhul on oluline geneetiline tegur, mida on veenvalt näidanud kaksikute uuringud. Paraku pole selge, millistes geenides peitub skisofreenne defekt. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mitme skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub see psüühikahäire. Lisaks psüühilistele häiretele on esinenud ka somaatilised. Tänapäeval on laiemat toetust leidnud järgmised skisofreenia patogeneesi hüpoteesid:

1. Immuunsüsteemi häire hüpotees – selle hüpoteesi järgi on muutunud organismi kaitserakud ehk immuunrakud agressiivseks organismi enda rakkude vastu, mille tagajärjel need rakud hävitatakse; autoagressioon toimub kas 1) ajukoe või 2) tüümusekoe vastu.
2. Dopamiinergilise süsteemi hüperaktiivsuse hüpotees – suurenenud on aktiivsus aju dopamiinergilises postsünaptilises retseptoris, mistõttu avalduvad enam selle süsteemi talitlusnähud.

Epidemioloogia

• Skisofreenia on levinud geograafilisest asupaigast sõltumatult enam-vähem sarnase sagedusega – 1 juhtum 100 inimese kohta.
• Haigestumus skisofreeniasse on meestel ja naistel sarnane (kuigi esineb mõningaid kliinilisi erinevusi).
• Pole täheldatud olulist seost skisofreeniasse haigestumise ja selliste parameetrite vahel, nagu temperamendi tüüp, haridus ja kehalised karakteristikud.

Sümptomid

Skisofreeniale spetsiifilisi sümptomeid ei ole (st samad sümptomid võivad esineda ka muude psüühikahäirete korral), samuti ei esine otseseid spetsiifilisi somaatilisi või füsioloogilisi tunnuseid. Põhilised sümptomid ilmnevad tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus.

Peamised sümptomid:

1. Tajumine – hallutsinatsioonid ja senestopaatiad
2. Mõtlemine – luulumõtted, mõtlemise sisulised ja vormilised häired
3. Tundeelu – tundeelu tuimenemine ja emotsionaalne inadekvaatsus
4. Tahteelu – tahteaktiivsuse alanemine ja psüühilised automatismid

Skisofreenia diagnoosimisel kontrollitakse esmalt seisundi vastavust üldkriteeriumide suhtes ning seejärel määratakse sobiv vorm ja kulutüüp. Skisofreenia diagnoos eeldab, et kuuajalise või pikema perioodi vältel peab enamiku aja jooksul esinema: vähemalt üks väga selgelt väljendunud esimese järgu sümptom (või nõrgemalt väljendunult kaks või rohkem sümptomit). Või vähemalt kaks teise järgu sümptomit kahest rühmast. Skisofreenia korral pole ühtegi sümptomit, mis esineks kõigil haigetel.^[5]

Skisofreenia esimese järgu sümptomid

• mõtete kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine;
• luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete liigutusi, teatud mõtteid, tegevusi või aistinguid; luululine tajumine;
• kuulmishallutsinatsioonid mis kommenteerivad pidevalt haige käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid;
• muud püsivad veidrad luulumõtted (antud kultuurile ebakohased ja täiesti ebareaalsed)

Skisofreenia teise järgu sümptomid

• igasuguse modaalsusega püsivad (kauem kui kuu aega) hallutsinatsioonid, millega kaasnevad kindla afektiivse sisuta luulumõtted (kiiresti mööduvad või osaliselt väljakujunenud) või püsivad ülekaalukad mõtted;
• neologismid, tõkestused või seosetus mõttekäigus, mis avaldub inkoherentse või arusaamatu kõnena;
• katatoonne käitumine nagu rahutus, tardumine teatud asendisse või vahajas paindlikkus, negativism, mutism ja stuupor;
• negatiivsed sümptomid: selgelt väljendunud apaatia, kõnevaegus, emotsionaalsete reaktsioonide nõrgenemine või inadekvaatsus, millest sugeneb tavaliselt sotsiaalne isoleerumine ja sotsiaalse aktiivsuse alanemine (peab olema selge, et need nähud pole tingitud depressioonist või neuroleptikumide kasutamisest).
• käitumise mõningate aspektide kvaliteedi olulised ja püsivad muutused, mis manifesteeruvad huvide kadumise, sihituse, tegevusetuse, enesesse sulgumise ja sotsiaalse isoleerumisena.

Diagnostika

Kliiniline

Skisofreeniale spetsiifilisi ehk ainuomaseid sümptomeid ei ole. Kuuajalise või pikema perioodi jooksul peab avalduma kas üks sümptom väga selgelt või nõrgemalt kaks või rohkem, et diagnoosida skisofreeniat. Näiteks juhul, kui inimesel on alanenud tahteaktiivsus ja tuimenenud tundeelu, siis võib tegemist olla skisofreeniaga.

Laboratoorne

Seni ei ole ühtegi laboratoorse diagnoosimise meetodit, mis toetaks või välistaks skisofreenia diagnoosi.

Alavormid

Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste põhjal järgmiselt:

• Paranoidne skisofreenia

Põhilised on paranoilised luulumõtted tagakiusamisest, jälitamisest ja erilisest suhtumisest. Võivad esineda kuulmishallutsinatsioonid, mis jagavad käske, keelde või ähvardavad. Sageli esineb kehamuutusluul.

• Hebefreenne skisofreenia

Esineb palju emotsionaalseid häireid, näiteks impulsiivne, maneerne, veiderdav käitumine. Mõttekäik on tihti laialivalguv ja seosetu. Muu hulgas on pealiskaudset ja sisutut tegelemist filosoofiliste, religioossete või teaduslike ideede ning teooriatega.

• Katatoonne skisofreenia

Esiplaanil on psühhomotoorika häired. Sageli esineb rahutus, stuupor (alanenud reaktsioon välisärritustele, spontaanseid liigutusi väga vähe või need puuduvad, mõnel Jüri Saarma kirjeldatud patsiendil ei reageerinud isegi silmalaug kärbsele), sundasendid ja -poosid. Silmatorkav tunnus on katatoonse rahutuse episoodid (välistest stiimulitest sõltumatu rahutu käitumine), negativism, vahajas paindlikkus või rigiidsus.

• Lihtne skisofreenia

Esinevad sügavad häired tahte- ja tundeelus, st tahteaktiivsuse alanemine, tundeelu tuimenemine. Patsient on ükskõikne nii ümbruse kui ka enda suhtes, omaalgatus on minimaalne.

Ravi

Kuna skisofreenia tekkemehhanism pole selge, siis põhjuslikku ravi ei ole.

Skisofreenia raviks kasutatakse tänapäeval peamiselt neuroleptikume. Nüüdisajal osatakse üsna tõhusalt ravida psühhoosi nähte, nagu hallutsinatsiooni ja luulu. Tunde- ja tahteelu häirete puhul kasutatavatel vahenditel on pigem tagasihoidlik mõju.

Prognoos

Prognoos ellu jääda on hea, st skisofreenia ei lõpe surmaga. Skisofreeniahaiged surevad reeglina samadel põhjustel nagu üldpopulatsiooni liikmed.

Prognoos terveks saada on halb, sest skisofreenia on püsivalt süvenev haigus, mis põhjustab jääva psüühikahäire ja väljendunud puude tekkimise. Lisaks kujuneb üpris kiiresti välja töövõimetus.

Vaata ka

• Skisotüüpne isiksushäire

Viited

1. "Schizophrenia Fact sheet N°397". WHO. {{cite web}}: |archiveurl= nõuab parameetrit |archive-date= (juhend)
2. "Schizophrenia". National Institute of Mental Health. {{cite web}}: |archiveurl= nõuab parameetrit |archive-date= (juhend)
3. Buckley PF, Miller BJ, Lehrer DS, Castle DJ. "Psychiatric comorbidities and schizophrenia". Schizophrenia Bulletin. 35 (2): 383–402. DOI:10.1093/schbul/sbn135. ISSN 0586-7614. PMC 2659306. PMID 19011234.
4. "Aleman, A. et al. (1999). Memory Impairment in Schizophrenia: A Meta-Analysis. American Journal of Psychiatry 156, 1358–1366". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. oktoober 2007. Vaadatud 12. oktoobril 2007.
5. Tartu Ülikooli kliinikum

Välislingid

• Veiko Vasar: mis on skisofreenia? Postimees, 3. oktoober 2010
• Alan Brown, Paul Patterson, The Origins of Schizophrenia, Columbia University Press, 2011