From Wikipedia, the free encyclopedia
Siisike (Spinus spinus) on linnuliik vintlaste sugukonnast siisikese perekonnast. Siisikese rahvapärased nimetused on pajulind, kadakalind ja pilvelind.[2]
| Siisike | |
|---|---|
 Isaslind | |
 Emaslind | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Vintlased Fringillidae |
| Perekond |
Siisike Spinud |
| Liik |
Siisike |
| Binaarne nimetus | |
|
Spinus spinus Linnaeus, 1758 | |
 Siisikese levila ██ Suvel ██ Aasta ringi ██ Talvel | |
Siisike on levinud Palearktise riikkonna idaosas Aasia idarannikul ja lääneosas Euroopas.[3]
Siisike on Ida-Aasias ja Põhja-Euroopas rändlind, Kesk- ja Lõuna-Euroopas hulgulind. Ta talvitub levila lõunaosas ja sellest lõuna pool, näiteks Põhja-Aafrikas ja Iraagis. Siisikeste ränne sõltub toitumisoludest ja võib aastati erineda.[3]
Eestis on siisike üldlevinud rohkearvuline haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 100 000–150 000 paarile, talvist arvukust 10 000–300 000 isendile[4].
Siisikese tüvepikkus on 11–12,5 cm. Ta on ohakalinnust märksa väiksem ja kaalub 11–14 g[3]. Keha külgedel on tumedad triibud, tiibadel kaks kollast vööti. Külgmistel tüürsulgedel on laialt kollast, muu osa sabast on must. Isaslinnu pealagi on must, rind kollane ja päranipuala rohekaskollane[3]. Emaslinnu pealagi on rohekas, muu sulestik on tähniline hallikaspruun[3], kollased sulepartiid päranipualal, tiibadel ja sabal on kahvatumad kui isasel. Nokk on lühike ja kooniline, nagu tavaline teratoiduliste lindude puhul[3].
Pesitsusajal elab siisike okas- ja segametsades, eriti mägimetsades[3], mõnikord väikestes metsatukkades ja okaspuudega parkides ning kalmistutel. Hulguliikumiste ja rände ajal on ta tavaline igasugustes puistutes. Suve lõpul meelitavad neid lehtmetsadesse kase- ja lepaseemned[3].
Väljaspool pesitsusaega on siisike väga seltsiv ja moodustab suuri parvi, sageli koos urvalindudega, kellega kuulub samasse sugukonda, kuid eri perekondadesse.[2]
Siisikese kevadränne algab vara, veebruaris, ja kestab aprillini, põhja pool isegi maini. Siisikeste salgad on väikesed, kuid väga liikuvad ja häälekad, mistõttu jäävad nad kergesti silma.[3]
Juuni lõpul ja juulis hakkavad noorlinnud kuusikutes ringi uitama. Augustis ühinevad perekonnad salkadeks, mille suurus võib ulatuda mitmesaja isendini. Rännet täheldatakse alates septembri lõpust kuni novembrini.[3]
Siisikese kutsehüüd on kareda sädistamisega vahelduv selge tülii või tlüii. Laul on kiire sädin, millesse on põimitud kutsehüüde ja mitmesuguseid kiiksuvaid, vuristavaid jms häälitsusi. Laul lõpeb peaaegu alati laialt venitatud kääksuva tooniga.
Mõni siisike jäljendab oma laulus ka muude lindude, eriti tihaste laulukatkeid. Siisike laulab puuvõras ja lennul. Mõnikord võib tema laulu kuulda juba jaanuaris, pidevalt aga märtsist alates.
Siisikesepaarid moodustuvad juba talvel. Pesitsema hakkab paar varsti pärast saabumist. Pesa ehitab emaslind üksi, aga isaslind toob tihti ehitusmaterjali kohale.[3]
Pesa asub enamasti kõrgel okaspuu külgoksal ja on väga raskesti leitav, sest sulandub ümbritsevate okstega hästi ühte[3]. Pesa on paksude seintega ja koosneb väljastpoolt samblikust, seestpoolt on vooderdatud taimevillaga.
Siisike pesitseb suve jooksul kaks korda. Täiskurna nelja või viie munaga on leitud aprilli lõpust juuni keskpaigani, vahel ka hiljem. Munad on valkjad, pruunika kirjaga. Poegi toidavad mõlemad vanemad.[5]
Pojad haub välja emaslind üksi 12–14 päevaga. Sama kauaks jäävad pojad pessa. Mõlemad vanemad toidavad neid väikeste putukatega: pisiliblikate röövikute ja lehetäidega. Lisaks loomsele toidule annavad vanemad poegadele vees leotatud taimetoitu: võrseid, idandeid ja pungi. Pojad lendavad pesast välja mai lõpul või juunis. Esialgu viibivad vanalinnud nende juures, kuid varsti jätavad nad omapead, sest hakkavad looma teist kurna.[3]
Siisike sööb peamiselt puude seemneid – pesitsusajal eeskätt okaspuude, muul ajal lepa ja kase seemneid. Võilille ja teiste korvõieliste seemnete valmimise ajal tuleb ta paaridena ja pesakonniti avamaastikule neid nokkima. Ta sööb ka putukaid, eriti lehetäisid[3].
Toitumisel ripub ta, selg allapoole, tihti kase- või lepaurbade ja peente oksakeste küljes.
Siisike on üks tavalisemaid puurilinde[3]. Teda peetakse meeldiva laulu pärast. Siisike koduneb kergesti, harjub nii inimese kui ka vangistusega ja vahel annab puuris isegi järglasi.[6] Siisikest on suhteliselt kerge dresseerida.
Siisikesed on uudishimulikud ja seetõttu on neid üsna lihtne püüda mitmesuguste lõksudega.
Vangistuses toidetakse siisikesi seemneseguga, samuti salatkressiga.
1836 asutati Peterburis imperaatorlik õigusteaduse õppeasutus, mille üliõpilased pidid kandma rohelise-kollasekirjut mundrit. Seetõttu hakati neid üliõpilasi õige pea siisikesteks kutsuma.
1994 rajati õppeasutuse lähedale Fontanka kaldakindlustuse külge siisikese skulptuur, mis on 11 cm kõrge ja kaalub 5 kg. See on üks Peterburi väiksemaid skulptuure. Ehkki skulptuurile on raske ligi pääseda, on see Peterburi üks sagedamini varastatud skulptuure. Siiani on skulptuur alati kätte saadud ja oma kohale tagasi pandud.
Lev Tolstoi on kirjutanud lastejutu "Varja ja siisike", kus siisike elab puuris ega laula. Ta ütleb, et kui Varja ta puurist välja laseks, laulaks ta heameelest kogu aeg.
Aleksei Fedortšenko on lavastanud mängufilmi "Siisikesed".
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
