From Wikipedia, the free encyclopedia
Serafiimlaste kirik (inglise keeles Seraphimite Church) oli esimene ukrainlaste kirik Põhja-Ameerikas. Kirikuhoone nimi Plekkpurgi katedraal tuli sellest, et rahapuudusel kasutati ehitamiseks pruugitud metalli ja puitu. Plekkpurgi katedraal oli serafiimlaste kiriku keskus (serafiimlaste kirik asutati Kanadas Winnipegis ja see polnud kanooniliselt seotud ühegi kirikuga Euroopas). Kirikuhoone asub Winnipegis King Streeti ja Stella Avenue nurgal. Aastal 1904 valminud hoone sattus hiljem vandaalide rünnaku ohvriks.[1]
| Serafiimlaste kirik | |
|---|---|
 Serafiimlaste kirik ehk Plekkpurgi katedraal | |
| Riik | Kanada |
| Asukoht | Winnipeg |
| Ehituse algus | 1904 |
| Ehituse lõpp | 1904 |
| Koordinaadid | 49° 54′ 44,3″ N, 97° 8′ 2,8″ W |
Ukraina emigrandid hakkasid Kanadasse saabuma 1891. aastal peamiselt tollal Austria-Ungarile kuulunud Lääne-Ukraina aladelt Bukoviinast ja Galiitsiast. Uustulnukad Bukoviinast olid õigeusklikud, aga Galiitsiast tulnud olid kreekakatoliiklased. Mõlemad kasutasid bütsantsi riitust.
1903. aastaks oli Kanadas küllalt ukrainlasi, sealhulgas vaimulikke, poliitikuid ja haritlasi, et see kogukond teistele kirikutele huvi pakkuma hakkaks.
Kiriku ehitamise põhjuseks oli teiste kirikute aktiivne misjonitegevus serafiimlaste seas. Nende kogudusel oli olnud väike kabel, kui aga koguduse preestrid aastal 1903 serafiimlaste kirikust lahkusid, võtsid nad üle ka kabeli. Serafim asus seejärel kogudusele uut kirikut ehitama, kasutades selleks kohalikult prügimäelt leitud plekist tubakapurke, vanu aknaid, telliseid, puitu, torusid, raudteerööpaid ja voodeid. Serafiimlaste kirikus käiv rahvahulk aga järjest vähenes. Nii üritas Serafim mais 1907 oma kirikuhoonet maha müüa, aga edutult. Aastal 1908 lahkus ta Kanadast ja Plekkpurgi katedraal jäi tühjana seisma.[2]
Keskne kuju Winnipegi ukraina kogukonnas oli Cyril Genik (1857–1925). Ta tuli Galiitsiast pärast gümnaasiumi lõpetamist Lvivis ja lühiajalisi õigusteaduste õpinguid Tšernivtsi Ülikoolis.[3] Genik oli sõber Ivan Frankoga, kes kirjutas värssmuinasjutu "Лис Микита" ('Mõkõta Rebane', Euroopas ja Eestiski populaarsete Reinuvader Rebase lugude versioon ukraina keeles), mille kirjutamise eest nimetati ta Nobeli kirjandusauhinna nominendiks. Franko ühiskonnasatiirilist hoiakut jagas võib-olla ka Genik; ta oli isamees Franko tütre pulmas. Rahva vabastamine vaimulikest ja maareform võimaldasid vabaneda kaugel asuvatest mõisnikest, kes kontrollisid talunikke kiriku abiga. Genik oli esimene Kanada valitsuse palgatud ukrainlasest immigratsiooniametnik, kes viis uusi immigrante nende maalappidele. Geniki onupoeg Ivan Bodrug (1874–1952) ja tema sõber Ivan Negrich (1875–1946) tulid Berezivi külast Kolomõja rajoonist ja olid Galiitsias tunnustatud algkooliõpetajad.[3] Need kolm meest moodustasid ukraina kogukonna tuumiku ja olid tuntud kui Berezivi triumviraat. Genik kui kõige vanem oli ainsana neist juba abielus. Tema naine Pauline (neiuna Tsurkowsky) oli preestri tütar ja väga haritud. Neil oli kolm poega ja kolm tütart.[4]
Teine keskne kuju oli piiskop Serafim, kodanikunimega Stefan Ustvolsky. Ta ekskommunikeeriti Pühima Valitseva Sinodi poolt Peterburis. Tema lugu algas, kui ta rändas Kreekasse Áthose mäele, kus end piiskopiks pidav püha Anfim pühitses ta piiskopiks (selle loo tõi Serafim endaga Põhja-Ameerikasse kaasa).[5] Saanud piiskopiks, tuli Serafim Põhja-Ameerikasse ja elas lühikest aega ukraina preestritega Philadelphias. Kui ta jõudis Winnipegi, ei olnud tal osadust Venemaa õigeusu kirikuga ega ka ühegi teise kirikuga. Ukrainlased preerias võtsid ta omaks kui palverändurist pühaku, kellesarnaseid on leidunud ristiusu algusaegadest saadik.[6]
Veel üks inimene, kes võttis osa sündmustest, mis kulmineerusid Plekkpurgi katedraali rajamisega, oli Serafimi abiline Makari Marchenko. Ta tegutses diakoni ja lugejana, abistades Serafimi jumalateenistustel, mida ta hästi tundis. Ta tuli koos Serafimiga USA-st Kanadasse. Peapiiskop Langevin, kes elas St. Boniface'is, oli roomakatoliku kiriku pea Lääne-Kanadas ja otseses ühenduses Rooma paavstiga. Tema arvates leidus piisavalt katoliku preestreid, et teenida kohalikke ukrainlasi.[7] Olulised olid veel Manitoba College'i (presbüterlaste õppeasutus Winnipegis) juhataja William Patrick, Manitoba liberaalide partei ja õigeusu misjonärid Venemaalt.
Järgnevad sündmused said alguse, kui Manitoba parlamendi liige Joseph Bernier esitas 1902. aastal seaduseelnõu, mille järgi kreekakatoliiklike ruteenlaste (ukrainlaste) kinnisvara antakse roomakatoliku kiriku valitsuse alla.[8] Peapiiskop Langevin teatas, et ruteenlased peavad tunnistama end tõelisteks katoliiklasteks oma kinnisvara kirikule üle andmisega, mitte nii nagu protestandid, kes tegid seda varade üle andmisega ilmalikest koosnevale komiteele, sõltumatult preestrist ja piiskopist.[9] Ukraina rahvusgrupi suurus äratas huvi ka õigeusu misjonäride hulgas Venemaal, mistõttu Venemaa õigeusu kirik kulutas aastas 100 000 dollarit misjonitööks Põhja-Ameerikas.[5] Ka Kanada presbüterlik kirik oli huvitatud ja kutsus ukrainlasi Manitoba College'isse (praegune Winnipegi Ülikool), kuhu olid nende jaoks asutatud eriklassid kooliõpetajate (hiljem ka kreeka õigeusu vaimulike) ettevalmistamiseks.[10] Kolledži juhataja King vestles Bodrugi ja Negrichiga saksa keeles. Genik tõlkis nende koolidokumendid poola keelest inglise keelde. Seega said neist esimesed ukraina üliõpilased Põhja-Ameerikas.
Genik, Bodrug ja Negrich kiirustasid, et kindlustada oma kogukonda,[11] ja tõid kohale Serafimi. Viimane saabus 1903. aastal,[12] et üles ehitada kirikut, mis oli täiesti iseseisev ja sõltumatu kõigist teistest kirikutest, kes püüdsid Ukraina immigrantide hingi preerias. Serafim asutas õigeusu kiriku, mida ta ise ka juhtis. Et rahustada ukrainlasi, kutsuti kirikut ka serafiimlaste kirikuks. Ta pakkus kogudustele õigeusku, mis oli immigrantidele tuttav, ja hakkas ordineerima lugejaid ja diakoneid. 13. detsembril 1903 avati väike kirik McGregori tänaval Winnipegis, arvatavasti Püha Vaimu kiriku nime all. 1904. aasta novembris[13] alustas Serafim oma kurikuulsa Plekkpurgi katedraali ehitamist.[14] Serafim ordineeris viiskümmend preestrit ja palju diakoneid, kellest mõned ei osanud isegi lugeda. Nad täitsid preestri ülesandeid asundustes, kuulutades iseseisvat õigeusku ja nõudes kiriku varade haldamist usaldusmeeste poolt. Kahe aastaga sai kirik ligi 60 000 liiget.[15]
Mitme ebakorrektsuse ja alkoholismi[11] tõttu kaotas Serafim Winnipegi haritlaste (kes teda omal ajal Winnipegi olid kutsunud) poolehoiu ja usalduse. Nad tahtsid teda kogudust kaotamata kõrvaldada. Serafim läks Peterburisse, et saada oma õitsvale serafiimlaste kirikule tunnustust ja raha Pühimalt Valitsevalt Sinodilt. Tema äraolekul said Ivan Bodrug ja Ivan Negrich (kes nüüd olid juba Manitoba College'i üliõpilased) koos mõne serafiimlaste kiriku preestriga rahastamise garantii presbüterlaste kirikult, lubades serafiimlaste kiriku aja jooksul muuta presbüterlaste kiriku sarnaseks. 1904. aasta hilissügisel tuli Serafim tühjade kätega Venemaalt tagasi.[16] Kui ta nägi, et teda on reedetud, ekskommunikeeris ta kõik asjaga seotud preestrid, avaldades kohalikes ajalehtedes nende pildid koos nimedega.[17] Kättemaks ei kestnud kaua, sest ta kuulis, et teda ennast ja tema preestreid ekskommunikeeris Venemaa Pühim Valitsev Sinod. Ta lahkus 1908. aastal ega tulnud enam Winnipegi tagasi.[15]
Sellest sotsiaalsest ja usulisest palangust, mis käis üle kogu preeria, sündis uus Kanada ukraina kogukond.
Ühest serafiimlaste kiriku mässajast Ivan Bodrugist sai uue iseseisva kiriku pea. Ta oli üsna karismaatiline preester, kes jutlustas evangeelset ristiusku presbüterlaste kiriku eeskujul. Ta elas 1950. aastateni. Iseseisva kiriku kaks hoonet paiknesid Pritchard Avenue ja McGregor Streeti nurgal. Serafimi esimene kirik on nüüdseks lammutatud, aga presbüterlaste rahaga ehitatud teine kirik on tänapäevani alles.[18]
Peapiiskop Langevin püüdis aina rohkem assimileerida ukraina kogukonda roomakatoliku kiriku alla. Ta püstitas püha Nikolause basiilika ja tõi Belgiast preestrid, isa Achille Delaere'i ja teised, pannes nad kirikuslaavi keeles ja bütsantsi riituse järgi liturgiat korraldama ja poola keeles jutlustama. See kirik asus üle tee ukrainlaste püha Vladimiri ja püha Olga katoliku katedraalist McGregor Streetil Põhja-Winnipegis. Selline konkurents võimaldas enamatel Kanada ukraina lastel õppida ukraina keelt.[17]
Kui liberaalide partei nägi, et ukrainlased ei olnud enam seotud peapiiskop Langeviniga ja konservatiivsete roomakatoliiklastega, asusid nad kohe finantseerima esimest ukrainakeelset ajalehte Kanadas. Selle nimi oli Kanadiskõi Farmer ja esimene toimetaja tuntud Ivan Negrich.
Serafim kadus 1908. aastal. Teda on mainitud ajalehes Ukrainskõi Golos, mis ilmub ikka veel Winnipegis. Ta olevat müünud piibleid raudteetöölistele 1913. aastani. Teise versiooni järgi läks ta Venemaale tagasi.
Cyril Genik kolis koos oma vanema tütre ja ühe pojaga USA-sse, tuli hiljem Kanadasse tagasi ja suri 1925. aastal.
Makari Marchenko kuulutas end Serafimi lahkumise järel serafiimlaste kiriku piiskopiks, ülempatriarhiks, ülempaavstiks ja ülemvürstiks. Püüdes olla õiglane kõigi vastu, ekskommunikeeris ta isegi Rooma paavsti ja Venemaa Pühima Valitseva Sinodi.[15] Ta rändas ringi maakohtades ja teda võtsid vastu ukrainlased, kes hindasid idast pärinevaid vanu tavasid.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
