Püha Katariina klooster
From Wikipedia, the free encyclopedia
Püha Katariina klooster (ka Katariina klooster ja Dominiiklaste klooster) oli Aleksandria Katariinale pühitsetud klooster praeguse Tallinna vanalinna all-linnas. Selle asutas ja ehitas 1246. aastal dominiiklaste ordu.
 |
See artikkel on Tallinna kloostrist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Püha Katariina klooster (täpsustus). |
Tallinna dominiiklaste kloostri ametlik ja ühtlasi vanim nimetus oli Tallinna jutlustajate ordu klooster. Ametlikes dokumentides kohtab ka nimetusi jutlustajate vendade klooster, must klooster, mustade munkade klooster ja Püha Katariina mustade munkade klooster, kuid kõige sagedasem nimetus on lihtsalt munkade klooster, sest dominiiklaste klooster oli Tallinna ainus mungaklooster. Kloostrihoonestikku on nimetatud ka Mungahooviks.
Kloostri munki nimetati vahel Püha Katariina mustadeks munkadeks ja jutlustajateks vendadeks, kuid ka lihtsalt munkadeks. Levinuim nimetus on mustad mungad, täiendi must said nii mungad kui ka klooster munkade musta rõivastuse järgi.
Püha Katariina kloostri ehitised koos katoliku Tallinna Peeter-Pauli katedraaliga on tunnistatud kultuurimälestisteks[1].
Dominiiklased saabusid Tallinna 1229. aastal pärast seda, kui Mõõgavendade ordu oli 1219. aastal vallutanud viimase eestlaste linnuse. Tallinna kloostri rajamist kinnitavat ürikut pole säilinud, kuid usaldusväärseid andmeid saab Taani krooniku Isacus Pontuse (tuntud ka kui Pontanus) kroonikast, milles ta märgib, et Taani kuningas Waldemar II saatis paavsti legaadi Modena Wilhelmi soovitusel dominiiklaste ordu munki (kes tegutsesid Taanis 1221. aastast alates) ka Tallinna. Tõenäoliselt oli tegu taanlastest munkadega, kelle kaudu Taani kuningas lootis oma võimu kaitsta ja kindlustada. Olulist rolli mängis ka endine Ribe piiskop Tuve, kes määrati Tallinna Taani kuninga asehalduriks – riigihoidjaks (1222–1233). Tema oligi see, kes Tallinna linnuses asudes juhtis Eestis misjonitegevust.
Esimene dominiiklaste puukirik ehitati arvatavasti praeguse Tallinna toomkiriku kohale (Toomkiriku kooriruumi külgmised müürid sisaldavad praegugi selle vanima kiriku jäänuseid) ja ka teised vajalikud kloostrihooned ehitati Toompeale, Väikesest linnusest põhja poole ja Suure linnuse kaitsekraavist ida poole, s.o piiskopile kuulunud maa-alale ehk Suurde linnusesse. Algses puukirikus toimus ka vaimuliku ja ilmaliku võimu vahelise võimuvõitluse kulminatsioon Toompeal. Paavsti legaat Alna Balduin tahtis peale Põhja-Eesti allutada paavstivõimule ka Toompead, mis oligi peamine põhjus, miks 1233. aastal puhkes orduvendade ja Taani kuninga ja paavsti vasallide vahel verine lahing. Krooniku andmeil tapeti kirikusse põgenenud vasallid otse altari ees ning ka piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Toompeale sisse seatud dominiiklaste elupaik hävis taanlaste ja Mõõgavendade ordu konflikti käigus[2].
1246. aastal saabus Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel Taani ja Rootsi kloostreist Tallinna 11 munka. Neid juhtis prior Daniel (Visbyst), kes oli 1233. aasta lahingu üle elanud. Kuna Toompeal asuv kirik oli 1240. aastal muudetudtoomkirikuks[küsitav], valiti kloostri uueks asukohaks suhteliselt kõrge ja korraliku aluspinnaga paik linna idakülje all, linnavahi ja mere vahelisel alal, praeguse Vene tänava ja linnamüüri vahealal. Tallinna linnamüür kulges tollal praeguse Pühavaimu tänava kõrgemalt kohalt risti üle praeguse Apteegi tänava ja sealt edasi Vanaturu kaelani.
Tallinna lahe rannajoon oli 13. sajandil praeguseni säilinud linnamüürist vaid sadakond meetrit ida pool. Kloostri uus asukoht teel, mis ühendas elava liiklusega sadamat ja tollal Vanaturu kaela ees asetsevat Vana turgu, oli soodne misjonitegevuseks ja ühtis ka ordu majandushuvidega. Kloostri kõrvalkrundil asus tsistertslaste ordu Roma kloostri Kolga majanduskeskuse Tallinna kaubahoov, kus realiseeriti majanduskeskuse saadusi,[3] ning Vene 8 ja Pühavaimu 15 nurgahoones asus tsistertslaste ordu Kärkna kloostri krunt[4].
Uus dominiiklaste klooster koosnes Püha Katariina kirikust ja klausuurihoonetest (praegu Vene 16 kinnistul), mis asetsesid nelinurkse siseõue ümber, ning kloostri abihoonetest: kloostri aidast, õllepruulikojast, tallidest jms.
Vaimulik ja haridustegevus
Samal ajal kloostriga rajati Tallinna ka kool. Kool oli jagatud nn väliseks ja sisemiseks kooliks. Esimene[küsitav] oli mõeldud vaimulikele, teises[küsitav] anti haridust ilmikutele, sealhulgas said ladinakeelset haridust ka maarahva soost poisid. Esimesed andmed nn välise kooli olemasolu kohta pärinevad 1319. aastast[5]. Uus klooster asutati 1246. aastal.
Kloostri tegevuse ajal (1246–1525) ilmikutest elanikud Püha Katariina kloostri hoonestikku ei pääsenud. Erand oli vaid kloostri kirik, kuhu võisid jutlusi kuulama tulla kõik.
Dominiiklased püüdsid kogukonnaga vahetult suhelda. Et selgitada rahvale usutõdesid, õppisid mitmed mungad selgeks eesti keele ning olid tänu sellele nii maarahva kui ka linnaeestlaste seas populaarsed[5][6].
Majandustegevus
Peamine tulu tuli kloostrile kinnisvara intressidest, harvemini tegeleti ka toiduainete, koduloomade ja jalanõude müügiga. Olulised olid sidemed Tallinna Mustpeade vennaskonnaga: vennaskond tegi kloostrile ainelisi annetusi, vastutasuks aga palvetasid mungad vennaskonna liikmete eest[5]. Peale selle ostsid kloostrielanikud kaluritelt kokku kala ning müüsid seda edasi kohalikele feodaalidele. Saadud tulu eest osteti põllumajandussaadusi. Klooster sai sissetuleku ka kloostris pruulitava õlle müügist.
1523. aastal võttis Tallinna raad omaks reformatsiooniliikumise ideed, mille tagajärjel katkes all-linnas katoliku missade pidamine. Tallinna magistraat tegi kloostrile ettepaneku, et klooster võtaks vastu rõuge- ja teisi raskemaid haigeid põetamiseks, et mungad seega usus nõustavaid heategusid saaks taha. Mungad loobusid ettepaneku vastuvõtmisest. Peagi algas üldine kloostrite laostumine ja mungad püüdsid nende käes olevaid varandusi päästa, neid kloostri ligidal asuvast väikesest väravast linnast välja, usaldusmeeste kätte toimetades. Seda kuuldes sulges magistraat värava. Mustapeade gild nõudis kloostrilt tagasi tema liikmete poolt 150 aasta jooksul tehtud annetused[7]. Järgmisel aastal toimus linnas pildirüüste, ja mungad sunniti linnast lahkuma. 14. septembril 1524 tungis 400—500-pealine sakslastest ja eestlastest koosnev jõuk Katarina mungakloostri kirikusse, kuna oli teada, et mungad olid agaramad pealekaebajad olnud. Purustati pildid, kujud, altarid ja neis leiduvad reliikviad. Viidi kaasa kallihinnalisi kirikuriistu, samuti Lahtimurtud rahakirstude sisu[8]. Mungakirikust siirduti Oleviste ja Pühavaimu kirikutesse, kus sama kordus.
Dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu tegevus lõpetati Tallinna rae otsusega 12. jaanuaril 1525 ning ordu ja Püha Katariina kloostri vara kuulutati linna omandiks. Kuna kloostri juhtkond ei andnud vara vabatahtlikult üle, võeti kiriku juhtkond koosseisus prior Augustinus Emsinckhoff, lektor ja subprior Thomas de Reken ning prokuraator David Sliper vahi alla.
Pärast reformatsiooni Tallinnas jäid kloostri hooned linna kasutusse.
1531. aastal Tallinnas toimunud tulekahjus hävis kloostri kirik ning osa ida- ja põhjatiiva hooneid, kuid Kloostri Ait nii palju kannatada ei saanud. Pärast tulekahju asusid kloostri varemetesse elama linna sandid ja vaesed[6].
18. sajandil tegutses vanas dormitooriumis kool, mis anti hiljem roomakatoliku kiriku käsutusse. Seoses Tallinna Peeter-Pauli kiriku ehitamisega aastail 1841–1844 vana tiibhoone lammutati[9].
Pikemalt artiklis Tallinna Püha Katariina kirik
Kloostrikompleksi võimsaim ehitis oli selle lõunaosas (praegu Vene 12/14 krundil) paiknev kolmelööviline Püha Katariina kirik, mis valmis arvatavasti oma lõplikul kujul 14. sajandi teisel poolel ning oli pindalalt suurim kirikuhoone keskaegse Tallinna all-linnas. Kiriku pikkus oli 67,7 ja laius 18,5 meetrit, pindala aga 1219 ruutmeetrit.
Kloostri kirik oli ainulaadne veel selle poolest, et seal asus ka krüpt.
1544. aastal tehti kunagisest kloostri viljaaidast linna relvaladu. Sel otstarbel kasutati hoonet kaks ja pool sajandit ning tehti ka ümberehitusi: teise korruse lõunaseina ehitati relvakoja paremaks valgustamiseks esinduslike raidpiitadega aknad ning kahte läänefassaadi peaportaali paigaldati tammepuust väravad. Viimased on ühed vanimad nii Tallinnas kui ka terves Eestis ning paistavad silma ka unikaalsete sepiste poolest[10].
1804. aastal loovutas Tallinna raad arsenalina kasutatud ruumid Vene keisririigi ametivõimudele, kuid 19. sajandi keskel arvati Tallinna kindlus Vene maakindluste nimekirjast välja ja relvaait müüdi eraisikutele.
Algul omandasid hooned Girard de Soucantonid ja 1869. aastast kuni Teise maailmasõjani kuulusid need Kochidele, kelle omanduses olid kõik hooned Vene tänav 12–14.
Kloostri aidahoones tehti 1938. aastal arhitekt Erich Jacoby projekti järgi ümberehitusi, millega tugevdati hoone konstruktsioone ja parandati üldmuljet. Aidahoone esimesel korrusel asusid töökojad ja garaaž, teisel korrusel kontor ja ladu, kolmandal korrusel ladu, hiljem ka kontor.
- Pikemalt artiklis Dominiiklaste Kloostri Muuseum
Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna Peeter-Pauli kirikule kuuluvates endistes kloostriruumides ja kloostri idatiivas tegutses Dominiiklaste Kloostri Muuseum[11][12].
Tänapäeval on muuseumina kasutuses vaid idatiiva ehk klausuuri hoone, mida haldab Mauritiuse Instituut (www.1246.eu).
Selle kaks ruumi (dormitoorium ja kapiitlisaal) on tavaliselt näitusesaalid, ristikäigus ja kabelis saab vaadelda keskaegseid raidkive, mille on sinna hoiule andnud Tallinna Linnamuuseum.
Katariina käik, 2021
Dominiiklaste kloostri hoov, 2022
Kloostri käärkamber või kabel, 2022
Kloostri ülemine idaristikäik, 2022
Enel Lepiku näituse avamine kloostri galeriis, 2022
Detail kiriku lääneportaalil
- Dominiiklaste kloostri klausuur
- Katariina käik
- Katariina Gild
- Püha Anna klooster (Narva)
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
