Paide Muusika- ja Teatrimaja
From Wikipedia, the free encyclopedia
Paide Muusika- ja Teatrimaja (lühidalt PAMT) on Järvamaa ja Kesk-Eesti suurim kultuuriasutus aadressil Pärnu tänav 18, Paide linn.[1] Asutus kandis 2018. aastani nime Paide Kultuurikeskus.[2] Maja haldab Paide linn.[3]
| Paide Muusika- ja Teatrimaja | |
|---|---|
 | |
| Üldandmed | |
| Stiil | postmodernism |
| Ehituse lõpp | 1987 |
| Maksumus | 2,350 miljonit rubla |
| Aadress | Pärnu 18, Paide, 72712 Järva maakond |
| Koordinaadid | 58° 53′ 10,6″ N, 25° 33′ 42″ E |
| Tehniline ülevaade | |
| Vundamendi pindala | 7903 m² |
| Ehitusmaterjal | dolomiit, metall, tellis, betoon, terrasiitkrohv |
| Projekt ja ehitus | |
| Arhitekt | Hans Kõll |
| Sisearhitekt | Tiiu Pai, Taimi Rõuk |
 | |
Postmodernistlik hoone valmis 1987. aastal. Selle projekteerisid arhitekt Hans Kõll ning sisearhitektid Tiiu Pai ning Taimi Rõuk. Hoone tunnustati 1980. aastate postmodernistliku esindushoone näitena 2016. aastal kultuurimälestiseks, olles säilitanud oma ajastule iseloomuliku terviku ja olnud seni aktiivses kasutuses. Hoonele on omane ruudumotiiv, terviklik üldpilt ja vitraažid.[1]
Paide Muusika- ja Teatrimajas toimuvad teatrietendused, kontserdid ja näitused. Huvilistel on võimalik kasutada muusikastuudiot, konverentsiruume ning osaleda harrastusringides. Majas tegutsevad ka Avatud Galerii[4], Järvamaa ainus regulaarne kino, Paide teater alates 2018. aastast[1] ning Paide teatri stuudio.[5] Peaaegu kõik suuremad Eesti teatrid annavad Paides külalisetendusi, sealhulgas Rahvusooper Estonia, Eesti Rahvusballett, Ugala Teater, Endla Teater, Rakvere Teater. Kontsertide korraldamisel teeb maja koostööd kontserdikorraldajatega Eesti Kontsert ja Uus Kontsert. [1]
Paide Muusika- ja Teatrimaja tegevust saab toetada, astudes Tooliklubi liikmeks.[6]
2024. aastast on Paide Muusika- ja Teatrimaja direktor Jaanus Kukk.[7]
Eelkäija
Paide Kultuurikeskuse eelkäija on Paide Rahvamaja, mis püstitati 1929. aastal rahvaannetuste toel Vabandussõjas langenud Järvamaa kangelaste mälestuseks.
Tegu oli Pikaküla mõisa kahekorruselise puidust härrastemajaga, mis varem asus Järvamaal Anna kihelkonnas. 1920. aastatel pärast mõisa võõrandamist võeti peahoone lahti, selle palgid viidi Paidesse ning maja ehitati uuesti üles, kuid selle käigus muutus tunduvalt hoone välimus.[8] Aastatel 1944-1950 tegutses selles majas ka Narvast evakueeritud kutseline teater ning 1983. aastani kasutati maja seltsielu elamiseks.[1]
Rahvamajaga jätsid paidelased hüvasti 4. juunil aastal 2023, kui Paide linnavalitsus sai Eesti riigilt Karuteene medali, kuna linn lubas eraomanikule kuuluva ent Eesti kultuurile väärtusliku hoone lammutada.[8]
Projekteerimine ja ehitus
Hoone projekteerimise ülesanne anti välja aastal 1978, kuid projekti alustamist takistas NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu avalikkusele vähetuntud määruse vastuvõtmine, millega katkestati uute kultuuriobjektide ehitamise alustamine linnades, sest Nõukogude Liidus oli liiga palju pooleliolevaid ehitisi.
Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi eksperdid viisid 3. juuni 1983 läbi põhjaliku hoone analüüsi. Selle käigus jõudsid järeldusele, et kultuurimaja edaspidist kasutamist massiürituste korraldamiseks lubada ei saa ning koostasid Paide Rahvamaja sulgemise akti.[9]
Paide Muusika- ja Teatrimaja püstitamisel sai oluliseks teguriks Paide linna kui tugeva ja väga hea tootlusega põllumajanduspiirkonna kuvand ning geograafiline asukoht, mistõttu finantsressursside eraldamine NSV Liidu poolt kulges suuremate tõrgeteta. Ehitis on rajatud tühermaale, kus asus enne kitsarööpmelise raudtee teetamm.
Projekteerimisel olid kindlad nõuded: hoone pidi olema karkassehitis, monteeritavate välispiiretega ja teatrisaalis pidi olema pöördlava, et täita kõige kaasaegsemaid lavatehnoloogilisi tingimusi suurte külalistruppide nagu Rahvusooper Estonia või Eesti Draamateatri jaoks, kuna Kesk-Eestis puudus võimalus suuremate teatritükkide etendamiseks. Samas pöördlava ei kasutatud kunagi, sest teatrid tulid ringreisile alati tehniliselt lihtsustatud lavastusega.[10]
Tehniline projekt kinnitati 14. detsembril 1984 ja ehituse kestuseks määrati 32 kuud. 1985. aasta 9. aprillil andis Paide rajooni ehitusinspektor välja ehitusloa ning 27. detsembril 1987 ulatati marsihelide saatel kultuurimaja direktorile sümboolne võti ning lõigati läbi sissepääsu ees olev lint.[11] Kultuurikeskuse avamise vastuvõtt toimus just värskelt valminud Paide rajooni kultuurimaja kohvikus. Kokku löödi piimaklaase[12], kuna Mihhail Gorbatšovi võimule tulemisega kaasnes karskuskampaania.[13]
Ehitusjärgne aeg
Paide Muusika- ja Teatrimaja arvestati kultuurimälestiste registrisse 2016. aasta 13. septembril ehitise algse nimega, milleks oli Paide kultuurimaja. Tegu on ühega kolmest postmodernistlikku arhitektuuristiili esindavatest mälestistest. Teised kaks on Tallinna linnahall ja Eesti Rahvusraamatukogu.[14]
Kuigi ka Põlva Kultuuri- ja Huvikeskus on Hans Kõlli looming ning Paide kultuurimaja projekti kordus[9], ei sobinud see kultuurimälestisena kaitse alla, kuna on Paide kultuurimajast tagasihoidlikuma teostusega ning suuremas ulatuses renoveeritud. [15]
2021. aastast tegutseb majas Paide ainus avalik galerii – Avatud Galerii. Näitusepinnad on maja vestibüülis, jalutuskoridoris ja väikese saali eesruumis.[16]
Paide Muusika- ja Teatrimaja tegevust saab toetada, astudes Tooliklubi liikmeks. Tooliklubi aitab majal iga kahe aasta tagant unistusi täita. Seni on Tooliklubi liikmete abiga korda saanud suure saali toolid (sealt ka klubi nimi), ostetud 3D-kino aparatuur, renoveeritud kaks Estonia kontsertklaverit ning toetatud Paide teatri tegevust. Tooliklubi toetusperioodi 2020–2022 eesmärk oli sisustada keldrikorrusele rajatud stuudio, nii et alustavatel bändidel, kel veel oma helitehnikat pole, tekiks võimalus seal harjutada.[6]
Eesti 1980. aastatele iseloomulik rajoonikeskuse suur kultuurimaja valmis 1987. aastal. Hoone on projekteerinud arhitekt Hans Kõll, sisearhitektid on Tiiu Pai ja Taimi Rõuk. Vitraažide autor on Kaarel Kurismaa, kohviku peegellae ja tugipostide dekoratsioonide autor Kalev Roomet.
Maja on põhiplaanilt L-tähe kujuline ja rajatud karkasspaneelkonstruktsioonis silikaattellistest. Ehitisel on kolm põhikorrust, keskel kõrgub lavatorn. Peakorpusest eraldub läänes kahekorruseline hoonetiib. Lõunapoolsel küljel eendub estakaad, mis on ehitatud lavatranspordi tarbeks.
Ruumiplaneering on postmodernismile omaselt keeruline. Hoonel on vahekorrused ning osad ruumid ulatuvad läbi mitme korruse. Hoone esimese korrusel sissepääsu juures on vestibüül ja garderoob. Teisel korrusel asub lavaga suurem saal. Läänetiivas asub väiksem saal ehk tantsusaal ning selle all, soklikorrusel asub kohvik-baar. Ringi- ja bürooruumid paiknevad kolmel korrusel, lavakarbi ümber. Neid ühendavad omavahel pikad algupärase vaipkattega jalutuskoridorid.[15]
Paide Muusika- ja Teatrimaja puhul on silmapaistev selle välis- ja sisearhitektuurne terviklikkus. See on saavutatud suuresti ruudumotiivi ja dolomiidi kasutusega. Dolomiidi kasutust ehitise planeerimise faasis pidi veenvalt põhjendama. Peamiseks argumendiks oli hoone sidumine piirkonnaga: Paide nimi tuleneb seal hulgaliselt leiduvast looduslikust maavarast, paekivist.[15] Muusika- ja Teatrimaja on osa Paide kesklinna piirkonna postmodernistlikust planeeringust.
Väliskujundus
Hoone on vaoshoitud ja ratsionaalse välisilmega, looduslähedastes hallides, beežides ja pruunides toonides. Telgsümmeetrilise fassaadi keskel on kahe tugipostiga rõhutatud peasissepääs. Selle kohal suur ümmargune vitraažaken. Fassaadi tasapinnast hoone sügavusse fuajee akende kohal kulgevad valged sakilised astmed mõlemal pool peasissepääsust. Selline astmikviilumotiiv on postmodernistliku arhitektuuri esindatav dekoor.
Majal on raudbetoonist piirdekonstruktsioonid, vahe- ja katuselaed. Maja välisseina viimistluseks on kasutatud terrasiitkrohvi, tellist ja Tagavere dolomiitplaate. Dolomiitkividest on laetud ka trepipiirded administratiivkäikude ees ning estakaadi piirded.
Geomeetriline element on läänepoolsel külgtiival väike kolmnurkne klaaskatus. Kuigi eksterjöör on säilinud autentsena, vahetati kõik originaalsed välimised puidust aknad uute klaaspakettide puitraamis akende vastu ning kaasaja masstoodangust pärit metallkonstruktsioon vahetati klaasitud uste vastu.[15]
Peasissepääs on positsioneeritud pargialleega ühele teljele ning seda toonitavad dolomiitpostidel valgustid, mille otsas metallist ruudukujulised võred. Ruut on Paide Muusika- ja Teatrimaja puhul läbiv motiiv, mida leidub rohkelt nii väliskujunduses kui ka sisekujunduses.
Kultuurimaja lähiümbruses asub puuderivi püramiidtammede ja -jalakatega, mis on istutatud 22. aprillil 1990 toimunud UNESCO egiidi esimesel Maa päeval. Seda tähistavad tänini Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli, UNESCO esindaja Liisa Jääskelaise ning maakondade ja linnade delegatsioonide istutatud puud.[17]
Sisekujundus
Hoone postmodernismile iseloomulik interjöör on enamjaolt säilinud. See on esinduslik ja unikaalne, hoone funktsioonile omaselt pidulik ja väärikas. Sisekujunduse põhikoloriit on sini-must-valge, kuid lisaks on kasutatud ajastu moetoone: beeži, lillat ja purpurpunast. Viimaseid näeb jalutuskoridorides, suure saali seintel ning kohviku sisustuses.
Hoone üldpildi sidumiseks kasutatud ruudumotiivi leiab interjööris valgustitel, mööblil, klaasmosaiikidel, siseustel, suure saali laes ja seinapaneelidel.[17] Dolomiitkivi leiab sisekujunduses lillepostamentidelt ja prügiurnidelt.[15]
Suurem saal ehk teatrisaal on projekteeritud 513-kohaga, millest 186 asuvad rõdul.[15] Nii palju kohti nägi saalis ette üleliiduline arhitektuuri normatiiv.[18] Ruumi üldpildis domineerib hoone peamine koloriit. Seintel on dekoratiivsed puitsõrestikpaneelid. Lage katab hele piimjast klaasist ja tumedast sõrestikust kontrastne ruudumuster.[15]
Väiksem saal ehk tantsusaal ulatub läbi kahe korruse ning selle juurde kuulub ka fuajee.[15] Fuajeed kroonib klaasist viilkatus, millelt ripuvad ruudumotiivi kasutavad valgustid.[19] Ruudumotiivi leiab ka väiksema saali ustel. Põrandat katab originaalsena säilinud naturaalne parkett. Saalis on ruumi 120 istekohtale või 280 tantsupaarile.[9]
Kohvikus on 60 istekohta.[9] Samuti on kohviku laes ja tugipostidel peegelklaasist mosaiigid. Mosaiikpeegelpind loob illusoorse ruumiperspektiivi. Nende autoriks on Kalev Roomet ning teosed valmisid ARS-is.[15]
Ümberehitused kohvikuosas ja eesruumis toimusid 2006. aastal, mil lõpetati osa algupärase mööbli ja kujunduse kasutamine. Kaotati lillad seinad ning vitraažakende all pehme polsterdusega seinapaneelid.[15]
Vitraažid
Kultuurimaja on oma vitraažidega kunstiliselt kujundanud Kaarel Kurismaa. Maja ilmestab ümmargune vitraažaken peafassaadil peaukse kohal. Sel on kujutatud eri suuruses nelinurkasid ning keskosas kolmnurka. Teos kannab nime “Valguse rütm”. Nii paigutatud kirikuarhitektuurist laenatud ümaraken annab hoonele pühaliku ilme.
Sisearhitektuuri mõtestava ruudu motiivi vitraažidel on näha ka väikese saali rõdupiirete 27 paneeli puhul ning nii kohviku laes kui ka piilaritel.[20] Kohvikulgi on vitraažaknad ning vitraaždekoratsioon ehib ka lavatagust seina.[15] Visuaalselt lihtsad mitmevärvilised kompositsioonid meenutavad 1920. aastate konstruktivistlikku maalikunsti.[20]
Mööbel
Avaliku tsooni mööbel on valminud spetsiaalselt sellele hoonele. Kohviku disainmööblist on osaliselt säilinud sisseehitatud baariletiosa seinariiulitega, puitraamistuses metalljalaga toolid-lauad ning teenindusletti ja kohvikuosa eraldav puitbarjäär.
Esinejate garderoobid, huvitegevuse ja kooride ruumid on sisustatud 1980. aastate masstoodetega. Kuigi tegemist ei ole just selle hoone jaoks valmistatud mööbliga, on märgata, et sisekujundajad on valiku taga: elemendid sobivad kokku üldise sisekujunduskontseptsiooni ja koloriidiga. Sigaritoa originaalmööbel asendati 2000. aastate ümberehitusel pseudoantiikmööbliga.[15]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
